Vaimude regionaal­poliitika

PEETER OLESK

Kõrgemate loomade keskel on iga suhe, olgu või vaimuga, ennekõike isiklik. Ma ei ole erand, küll, võib olla, haruldane. Sündinud Tallinnas Nõmmel, olen ma üles kasvanud sealsamas Männikul ja teisiti ka Viimsis, Miiduranna külas Aadu talus (eel-eelviimane rannatalu enne neeme tippu; pärast Aadut tulid Mardi ning viimasena Kasti). Männikul kasvatati mind tartlaseks. Tundsin sõjaeelset ülikooli, siinseid üliõpilasorganisatsioone ja vastupanuliikumist tartlaste keskel Teise maailmasõja aastail kaugelt paremini kui Mustamäed ning Lasnamäed. Aadul oli talu 14 lapsest käinud oma pika elu jooksul Tartus kõigest üks, raamatupidaja Pauline Einsoo (1897–1992), kes tuli hommikuse rongiga Tartu ülikooli silmakliinikusse professor Ernst Blessigi (1859–1940) vastuvõtule. Viga oli ilmne – veresoone lõhkemine ühes silmavalges. Vana professor vastas umbes nii, et „mul on seesama häda, aga pulmadeks on terved kõik”, misjärel minu jaoks tädi Pia sõitis järgmise rongiga Balti jaama tagasi. Rannaküla vaim polnud mulle mitte paat ja kalapüük, vaid korralikult ehitatud talumaja, mis tähtpäevadel võis mahutada kuni 30 inimest oma suguvõsast ning kaugemaltki kuni Aegviiduni.

Sellegipoolest ei saa ma öelda, et olen Männiku või Rahumäe vaimust läbi imbunud või et olen miidurandlane. Olen tartlane, kes elab Tähtveres ja kelle linn algab Jakobi mäest allpool Kroonuaia ning Laia tänava vahelt. Kui peaksin olema osakenegi Tartu vaimust, siis peaks sel vaimul olema Tartu ülikooli peahoone ja Pallase hotelli ehk Big Beni vahel ühtpidi ning lahtise turu ja ajaloolise Sitamäe vahel olema ka oma kodu. Niisugust sealkandis enam ei ole, sest Tartust on saanud läbisõidukoht, ilma sisemise kindlustundeta püstitatud kaubahoov, tõusikutest sakste kaugas ja lihtrahva bussipeatused. Vaim tähenduses „vaimsus” distsiplineerib, aga Tartust on saanud laat. Aukartus on kadunud.

Oli 1. augusti õhtupoolik aastal 1980. Olime Sirje Oleskiga asunud tööle nüüdse nimega Eesti Kirjandusmuuseumisse, Sirje teaduslikuks sekretäriks Rein Veidemanni asemel, kes siirdus Tallinnasse, mina Eesti Kultuuriloolise Arhiivi vanemteaduriks. Korraldasin endale väikese ekskursiooni mööda maja ja lahkusin Arhiivraamatukogu teenindusruumist. Panin ukse kinni, seisin pika koridori lõpus ning ütlesin enesele: siin ma siis oma elutöö teengi. Jah, sel hetkel oli Tartu vaim minu kõrval ja kohal. Järgmisel hommikul algas argipäev ilma alverlike imedeta ning juba mitukümmend aastat tuleb sõna „elutöö” ka minu puhul kirjutada lahku.

Nii minoorne lähtekoht on suurte asjade tegemiseks halb alus, ent suuredki asjad koosnevad väikestest asjadest. Mulle meeldib Küüni tänava promenaad laadavabadel päevadel, aga mind ei rahulda see, et alalõpmata on sealne osa Tartu kesklinnast suletud tegevusega, milleks on linna ääres ruumi rohkem kui küll. Mulle ei meeldi Tartu linnas ainuski tänavatrepp, sest nende astmed on lääbakil ja paljudel puuduvad käsipuud. Avalikke vesiväljakäike on absurdselt vähe, kuigi ka vaimul on põis ja pärak. Tartu vaimu kehastavad muide ka taksojuhid, kellest paljudel on kõrgem haridus. Ajal õhtust hommikuni lasevad nad oma vee parklates autode vahele. R-kioskid on liiga standardsed ja paljudes bussipeatustes puudub varjualune. Tartu on muutunud lohakaks, sest me sõltume liiga palju juhuslikest inimestest või siis ametnike künismist.

Kui Maarjamõis saab pooleks sajandiks joonele (laborid amortiseeruvad muide küllalt kiiresti), siis see on väga suur asi. Kui valmib Eesti Rahva Muuseum Raadil, on see suur asi terve riigi ja mitme rahva jaoks, sest ERMil on ka rikkalikud kogud teiste läänemeresoome rahvaste ainelisest kultuurist. ERMi valmimine sunnib muuseas läbi mõtlema kogu Lõuna-Eesti ajaloo talletamise ning esitamise avalikkusele, sest kuskile pole kadunud inimesed, kes kujutlevad, et ERM peaks olema esmajoones kontsern, mis koosneb peamajast ja „tütarekspositsioonidest”. Et vaatad Raadil püsiekspositsiooni ära ega peagi sõitma Kolkjale sibularestorani kala sööma. Raadi püsiekspositsiooni ei mahu ära kogu Äksi, Kõrveküla ja Vasula ehk rootsi ilmaliku luule rajaja Georg von Stiernhielm, meie Otto Wilhelm Masing, Miina Härma, aednik dr Jaan Port ja Aleksandr Solženitsõn. Üks võimalusi on suurendada Tartu maakonna keskraamatukogu (asubki Kõrvekülas) funktsioone museaalsuses, teine rajada kultuurikolmnurk Puhjast Rõngu ja Rõngust Ahjale ning sealt üle Ülenurme tagasi Tartu, kolmas võimalus on ehitada Via hanseatica Valgast Lohusuuni välja. Paraku tähendab see projektide väga teravat konflikti, sest lõpetamata on Tallinna-Tartu-Luhamaa, amortiseerub Valga-Petseri ja ei ole selge, mis saab raudteest Tapalt Valgani. Ma ei mõtle rööpaid, mõtlen kogu kompleksi, raudteejaamahooned kaasa arvatud, sest näiteks Tartu jaamahoonestu on lõpetamata, Tapa vaksalit peaks olema keelatud vaadata ja Kiltsi vaksalis võib käia asjal ainult kas vanas väetiselaos või töölisrongis, kui see seal korraks peatub.

Eespoolsega ei ole projektide või unistuste konfliktid sugugi ammendatud. Ma ei ole maininudki Eesti Riigiarhiivi moderniseerimist, Eesti Maaülikooli arendamist Tähtveres ja Rõhul, Tartu ringtee ehitamist valmis ning seda, kuidas oleks õige lahendada vastuolu ajaloolisel Sitamäel asuvate kaitseväeliste õppeasutuste õppeklasside ning polügoonide asukoha vahel. Ma ei nimetanud ka Tartu Kirjanduse Maja kapitaalremonti, kuigi maja lagunemist pole võimalik varjata.

Maaülikool Tähtveres – seda probleemi mõistab igaüks, kes Tartu messide ajal ei pääse Tiksojalt kesklinna teisiti kui roomates. Või kes peab aktust akadeemilise aasta alguseks maaülikoolis kuulama õues, akna tagant. Olen minagi seal seisnud ja vaadanud, kuidas ülikooli loomakliinikust tuuakse patsiendist koer kusele samal ajal, kui lauldakse Eesti Vabariigi hümni. Maaülikooli katseasjandusest ühe osa kolimine Rõhule nõuab umbes kümme aastat, tõenäoliselt rohkem. Tartu ringtee lõpetamiseks Ilmatsalu ringi ja Piibe maantee vahel kulub vähemasti sama palju aastaid. Meil ei jää muud üle kui seada need „objektid” pingeritta, milles esmalt tuleb lõpule viia nood, mis on pooleli, ent mõjutavad riiki tervikuna. Järelikult raudteeasjandus, kaks suurt rahvusvahelist maanteed koos ringteega, ERM, Maarjamõis, Tähtvere ja Rõhu.

Muidugi võidakse mulle väita vastu, et see kõik on Tartu vaimu väline kest ning minu lähenemine liiga majahoidjalik või vürtspoodlik (nagu Vaino Vahing millalgi ütleski). Aga jalutage kord Supilinnas või Lohkva servas või Siberis (asub Tartus kahe raudtee vahel, Pauluse kalmistu taga) või Tähtvereski. Uusi elamuid on rohkesti, kuid kui palju elab seal inimesi, kes räägiksid rahvusvahelises mõõtkavas või kogu rahvaga? Ain Kaalepile ei ole olnud probleemiks võtta sõna Elvast. Hando Runneli peatoimetatud „Eesti mõttelugu” on sündinud Annelinna ja Vanemuise tänava vahel. Kuid kust me peaksime otsima Tartu vaimu poliitilises kultuuris, kelle kodust ning missugusest mõttekaaslaste ringist? Ja kas Eestis ei jää üksnes Tartu vaimust väheseks, kui on olemas ka Pärnu, Viljandi, Põltsamaa, Palamuse, Põlva jne? Ma lähen isiklikuks, ent Pärnu vaim on mulle eeskätt Jaak Rähesoo, kes elab juba palju aastaid Emajõe vasakul kaldal ehk Põhja-Tartumaal. Viljandi vaim, see on Polli, riigikogu liige Helir-Valdor Seeder ja Viljandi muuseumi direktor Jaak Pihlak. Põltsamaa, see on endine Jõgeva maa­vanem ja nüüdne Eesti SOS-külade tegevjuht Margus Oro. Palamuse tähendab Meelis ja Külli Paavelit. Põlva, täpsemalt Mooste, Eha ja Kalev Kreegipuud. Iisaku vaim ilmutab end Tartus niipea, kui ma istun Tartus taksosse, mille rooli hoiab olümpiamees Enn Sellik. Vaimu Tartus ei kanna sugugi ainult mitmenda põlve tartlased, vaid ka need, kes on tulnud siia mujalt, aga Tartu vaimu ümber ei valitse põrmugi vaimuvaesus. Iseasi, et Tartu vaimu sees nagu haige puu lülipuidus võib olla vigaseid kohti, mis tuleb välja lõigata. Üks nendest on kujutelm, nagu saaks asju otsustada ainult Tallinnas.

Pärast Teist maailmasõda hakati Tallinnas midagi väljaspool stalinismi ja nõukogude okupatsioonikorda otsustama alles 1980. aastate lõpul, enne seda täideti käske, mis tulid kas Moskvast või Riiast (Balti sõjaväeringkond). Riigi mõttes ja avatud turu tingimustes ning Euroopa Liidu, NATO ja Maailma Kaubandusorganisatsiooni seatud reeglite raames on Tallinn olnud otsustaja kõigest pisut üle veerandsajandi. Kusjuures muist otsuseid on siiani kas tegemata või lõpuni viimata: ohtlike veoste isoleerimine Tallinna elurajoonidest, linna kallasraja avamine, raudteetrass Lagedi-Keila-Paldiski, linnahall; Tallinna linnateatri väljaehitamine, uus ooperimaja. Üleriiklikke otsuseid on nende hulgas ainult mõni, nimelt ohtlikud veosed läbi Kopli ja Lasnamäe, Kallavere vahelt ja raudteeühendus Lagedilt Keilasse, uus ooperimaja ja sisekaitseakadeemia kui kompleksi asukoht, sest akadeemia viimine Ida-Virumaale tähendab Eesti julgeoleku eest vastutava uue põlvkonna küüditamist piirkonda, millele Vene Föderatsioonil pole raske vastata „adekvaatselt”. Need mõned üleriiklikud otsused on aga ühtlasi ka rahvusvahelised.

Ülikoolide mõttes (neid on siin neli) on Tartu olnud ja jääbki doonoriks, ainult et Eestile ei piisa ühest doonorist ja kuskilt peab ka Tartu ise saama värsket verd. See ei ole odav, sest kui inimestel on valida, kus luua või midagi korda saata, siis ta vajab enamat kui linnaäärsed kaubanduskeskused. Üks siinseid söögikohaomanikke ütles mulle otse: mina talle sisse ei too, talle tooksid midagi sisse ainult minu välismaised sõbrad, sedagi alles siis, kui neid oleks bussitäis. Mul on selliseid kord aastas ühe paari inimese laua jagu – tass teed, klaas vett või odavat veini, tükk vanaema kooki. Kahe inimese peale kokku alla paarikümne euro. Sellega restorani personalile, kes tuleb tööle maa-alalt Võrust Jõgevani, rammusat palka ei maksa.

Tartu korralikud söögikohad on üldiselt heas mõttes lastesõbralikud, mis tähendab, et lauas võib istuda ka kuni kuus suud. Kui ükski vanematest ei taha olla kaine autojuht, tullakse taksoga ka hilisel ajal, kuid ei võeta viina. Kui aga kõik vanemad peavad olema täiesti kained, juuakse väga palju piima, keefirit või mahlu. Kena kõik, ent piima kõrvale sa kodumaiste õuntega täidetud haugi ei paku, vähemasti ei suuda tagada, et see sul kord nädalas oleks toidusedelil kindlasti sees. Sa pakud kas prantsusepäraselt praetud kartuleid või imporditud riisi, kallates selle üle mingi kastmega, mille päritolu ei tea söögikoha külastaja aimatagi.

Tahan öelda, et Tartu vaim peab mõtlema väga praktiliselt. Näiteks ma ei teagi, mitmes Tartu apteegis segatakse rohi valmis kohapeal. Kui see on ametlikult keelatud, siis peab apteegi juhataja olema mitte farmatseutilise keemia asjatundja või proviisor, vaid ennekõike niisugune raamatupidaja, kes peab olema julge vastama külastajale ka järgmiselt: kahjuks on meil see ravim otsas ja kuna tal puudub analoog, peate kannatama järgmise neljapäevani, sest siis tuleb Tallinnast kaubaauto. Arusaadav: ärid tahavad, et laoseis oleks võimalikult väike. Mis saab siis, kui ka Tartu vaimu seis laos on minimaalne (või ka vastupidi – ei lähe kaubaks)? Näiteks inseneriasjanduses see nii ongi.

Kui Peeter Olesk peaks olema osakenegi Tartu vaimust, siis peaks sel vaimul olema Tartu ülikooli peahoone ja Pallase hotelli ehk Big Beni vahel ühtpidi ning lahtise turu ja ajaloolise Sitamäe vahel olema ka oma kodu.

Kui Peeter Olesk peaks olema osakenegi Tartu vaimust, siis peaks sel vaimul olema
Tartu ülikooli peahoone ja Pallase hotelli ehk Big Beni vahel ühtpidi ning lahtise turu ja ajaloolise Sitamäe vahel olema ka oma kodu.

Piia Ruber

Ajalooliselt on Tartu vaimu kujutletud muidugi millegi eetrisarnasena ehk muusade eluna lageda taeva all. Ligikaudu nõnda, et Tallinn kehastab tsentralismi ja Tartu liberaalsust. Tänapäeva Eestis ei ole kõigest kaht linna, ühes Edgar Savisaar ning teises intellektuaalne avarus. On Narva, Rakvere, Paldiski, Kuressaare, Pärnu ja Türi. Tallinnast ei saa aianduskeskust, sest Viru tänav on lilleputkade, mitte aednike päralt. Aianduskeskused on Türi, Polli, Tartu ja Räpina. Puukooli- ning metsakeskusi on rohkem, pargikeskusi vähem. Haapsalu on toodud taas kaardile, pigemini on probleemne põhjarannik. Väga problemaatiline on aga teha kindlaks, missugune vaim kõiki neid kante juhib ja kust see vaim pärit on. Praeguses Eestis ei saa enam väita, et Tartu vaim on opositsiooniline seetõttu, et ta on liberaalne (lubatagu viimases muide kõhelda).

Jääda opositsiooniliseks ei ole mingi ideaal seni, kuni vaimne monopolism on kukutamata. Vaimne monopolism ei alga aga alles diktatuurist, ta algab uskumisest, et dialoog on kallim kui monoloog. Igaüks, kes on olnud töötu või kandnud karistust üksikvangistuses või mõistnud, mida tähendab Gustav Suitsu värss „kinni löödud elu uksed”, teab, kui kõrge on monoloogi hind. Tartu vaim ei saa rajaneda vastandumisel, ta peab olema avatud. Ühes oma mitmest valdkonnast sõnastas professor Huno Rätsep selle Tartu uue kaubamaja toiduosakonnas järgmiselt: etümoloogias ehk ajaloolises leksikoloogias ei saa nii, et alternatiivid või diskussioonid puuduvad. Seda seisukohta võib julgesti üldistada. Tartu vaimu ei ole kuulda, kui ta pomiseb endamisi. Kui on nii, et parem pomiseda kui teenida üldist tähelepanu, siis ajalooliselt on see mõistetav – sest küüditamiseks anti väga palju üles tuntud inimesi –, kuid ei saa olla iseseisev vargsi. Isegi ühekordseks kasutamiseks on see väga nõrk positsioon.

Näide? Eestis on paljudel iseenesest küllalt odavatel erialadel väga raske teha jätkusuutlikku uurimistööd imelihtsal põhjusel. Selleks on bibliograafilise ressursi nappus ehk erialase trükisõna halb kättesaadavus ja elektroonilise juurdepääsu äärmiselt kõrge hind. Tartlane tunneb Venemaad eeskätt kaudu Interneti või tertsiaalsete allikate vahendusel (primaarne allikas on asitõend, sekundaarne allikas kirjandus selle asitõendi kohta, tertsiaalne on allikas, mis on mingis teises keeles avaldatud sekundaarse allika alusel). Isegi lähiajaloo kohta on bibliograafilist ressurssi väga napilt, mille tulemusena me sõltume liiga palju vahendajatest. Konkreetselt annab see end tunda kõiges, mis puudutab Vene Föderatsiooni idapoliitikat Donbassist Novosibirski suunas ja sealt edasi. Kuid polegi vaja minna ilmtingimata Magadani liiva sööma. Teadmatus olemisest siit idamale algab juba Must-Venest, Valgevenest ja Metsamaast (vn Polesje), mistõttu on vaevaline selgitada lääne-poolse Ukraina saatust pärast seda, kui Ukraina Aasovi-äärsest osast on saanud „veerand-autonoomne” ala. Ometi kirjutab see, mis toimub sealkandis, varsti ette ka selle, kuidas meie siin peame käituma.

Olles konkreetsem – Tartu vaimu vastas ei asu mitte Tallinn, vaid ennekõike viies kolonn Tartu sees. Nende meelest võib Tartus ennast tankida, aga ainult selleks, et sõita Tallinnasse või Eesti piirest väljapoole. Seda mu arvamust ei tohi tõlgendada üleskutsena suunata mõtteline suurtükituli minu sünnilinna peale. Tartu peab loobuma kombest käia Tallinnas nagu Canossas, kus siis riigikogus või Stenbocki majas jagatakse pühitsetud vett ega ole maamehel muud tarvis kui ka end veenire alla sokutada. Eesti Vabariik on terve Eesti, mitte mõnikümmend kilomeetrit Hundikuristikust kuni Haabersti ringini teivasjaamaga Paldiski maanteel.

Kuid kas me peame jagama Eesti iga hinna eest Tallinna võimuks ja Tartu vaimuks?

Mõtleme mitte veel, vaid rohkem. Tallinn ei detsentraliseeri riiki, sest ta ise on valgunud laiali, mille tõttu kõige tühisemaks maakonnaks üle maakera on muutunud Harjumaa. Tähtverest vaadatuna on Paldiski märksa atraktiivsem (ehkki ka tänamatum) kui Tallinna Kalarand. Paraku ei ole ma sattunud lugema ainsatki tõsiseltvõetavat uurimust Paldiski kui tööstussadamalinna probleemide kohta ja mis puutub Kalaranda, siis võiks olla selge, et Tallinna praegusele linnavõimule käib see üle jõu. Kuna uurimused puuduvad, pole ka mõtet otsida nende autorite hulgas tartlast. Osalt omaenese küündimatusest, osalt aga ka sotsiaalse tellimuse käpardlikkusest on Tartu andnud Paldiski käest. Näiteks professor Eerik Kumari (1912–1984), kes oli võrdlemisi kroonutruu, Matsalu linnuriiki käest ei andnud; rändlindude uurimine käis aastakümneid ja jätkub Tartu kaudu. Ent Tallinn ei tohigi riiki detsentraliseerida, sest see tooks enesega kohe kaasa ka Ida-Virumaa separatismi. Tallinn peab möönma, et mujal mõeldakse teisiti kui Nevski peakiriku vastas või toomkiriku taga, ja Tartu peab tunnistama, et ta pole sugugi ainus vaimu­kandja.

Muuseas oleks põnev katsuda teha kindlaks, kuivõrd üksikasjaliselt süvenes nendesse probleemidesse Soome president Urho K. Kekkonen, kes käis pool sajandit tagasi nii Tallinnas kui Tartus kui Käärikulgi. Kas ta nägi ette, et liinilaevaühenduse taastamine Helsingi ja Tallinna vahel võib viia Tallinna ja Tartu vastandamiseni uuelt aluselt? Kas tema akadeemilised sõbrad mõtlesid nii kaugele? Harilikult on nende sõprade hulka Soome lahe lõunakaldal arvatud dr August Annist, lükates vaikimisi tahapoole Soome TA välisliikme professor Paul Ariste, kes mõtles tõepoolest kaugemale kui ülejäänud, kogudes üksi, koos kolleegide ja õpilastega Vadjamaalt viimast kui kildu. Enam pole see võimalik, sest Ingeri-poolne Männiku (Sosnovõi Bori eestikeelne vaste), Laukaansuu ning Kurkola poolsaar on juba igaveseks „industrialiseeritud” ehk pööratud Venemaa kasuks. Ariste oli poliitiliselt avameelne väga kitsas ringis, kuid selleski polnud võimalik määratleda, kas akadeemik oli tõnissoniaan või mitte. Võib-olla oli temast rohkem tõnissoniaanlik Ariste perekonna hilisem üleaednik histoloog professor Julius Tehver, kes oli antivabsist, ehkki tagavarapolgu loomaarst, seega reservväe-kohuslane väljaspool Kaitseliitu. Jaan Tõnisson oli rahvuslane niisugusena, nagu teda oli kasvatanud Villem Reiman: moraaliküsimustes võrdlemisi paindumatu, ent avarapilguline ja põhimõttekindel võitlejaloomus, temperamentne ning oma ettevõtmiste õigsuses veendunud tegudeinimene, kes pisut uskus, et just tema on teatavateks üritusteks kutsutud ja seatud ehk väljavalitu. Oli aeg, mil säärast väljavalitust süvendas Tartu ülikooli lõpetamine või vähemasti kõrgharidus.

Tempora mutantur. Hetkel ei anna Tartu ülikooli ega maaülikooli lõpetamine mingit nähtavat eelist, selle annavad raha ja tasuv töökoht. Kuna need on mittevaimsed väärtused ning avalik arvamus praalib kõigega, mis läheb kaubaks, siis ei tasu imestada, kui see, mis annab vaimule suuruse Jakob Hurda mõttes, on Tartus tõmbunud enesesse ja kahtlaselt sageli küsivad vaimsed inimesed midagi, mida Tartu vaim veel 1970. aastatel ei püstitanudki, nimelt „mis toimub tegelikult?”. Küsijad ei ole rahuolematud. Nad on ebakindlad, sest kui neile vastataksegi, siis puudub neil võimalus kontrollida vastuse usaldusväärsust ja nad ei näe seda kangi, millega tõsta asjad paika. Tartlane on üpris suletud, kuigi õhk on küsimusi täis. See suletus ei ole loomulik, ta peab olema millestki tingitud. Otsigem seda tingitust!

Minu meelest on ebanormaalne, kui inimene eelistab Internetti ega mitte elavat inimest. Elava inimesega saab suhelda kahepoolselt, kui „elu uksed” ei ole kinni löödud, Internetis või Skype’is peab esmalt suhtlema tõenäosusliku, mis aga eriti oluline, tehnoloogilise juhusega. Elava inimesega saab vaielda (ma pean silmas väitlust, mitte maajagamist), juhusega, millel võivad olla ka väga halvad tagajärjed, sa vaielda ei saa, sest sinu vastas võimutseb anonüümsus ehk vastamatus ja järelikult ka vastutamatus. Eesti juristid vaidlevad praegu kas kohtus või menetluse käigus, seega suletud ruumis. Ja nad teevad seda niivõrd, kuivõrd suur on taks. Ometi puudutab õiguskord eranditult iga inimest, ole sa paadialune või monarh. Jurist peab suutma väidelda avalikkuse ees suvalises kohas, ent lubatagu küsida, kus asub Eestis see koht, kus on väideldud – ma eeldan, et asjalik väitlus on alati ka vormilt ratsionaalne – seeüle, kuidas kaitsta avatud ühiskonnas rahvuslikke huve nii, et see oleks demokraatliku seadusandlusega kooskõlas? Meie rahvuslikuks huviks peaks olema ka intellektuaalse omandi väga detailne kaitse. Niisuguse kaitse vorme on kaugelt rohkem kui patent rahvusvaheliselt tunnustatud avastusele. Et olla täpsem: küsimus ei seisne ainuüksi prioriteedis ega isegi mitte autoritasus. Küsimus seisneb selles, keda käsitletakse loojana, sest kõik algab temast, mitte manulistest.

Mida kostab selle peale Tartu vaim? Ta on vait, sest riigikohtu asukohast Toomemäel „tübeteika” vastas ei järgne riigikohtu ainuõigsus õigluse igavikulisusele. Vaim, kes on vait, võib olla nõutu, kuid ta võib ka tahta olla põhjalikum, kui lubab päevakaja, ja ta võib pühenduda ka muule kui poliitilised hasartmängud. Kõige kauem vastu pidanud Tartus sündinud õpik on anatoomiaprofessor August Rauberi (1841–1917) käsiraamat inimese anatoomiast (1897), mis on juba ammugi pigemini kaubamärk kui moodne piibel. See on tõepoolest manuduktsioon. Kunas kirjutab keegi Tartus sekeldavatest juristidest analoogilise käsiraamatu maaõigusest, mis on Eestis võrreldamatult eripärasem kui rooma õiguses, kus okupatsiooniõiguse tagajärgi ei käsitletud?

Kus on vaim, seal peab olema ka vastasvaim, oponent või teisitimõtleja. On südamel üks mu märkusi meie õpetajale ja minu sõbrale dotsent Jaak Põldmäele (1942–1979), kellele ma heitsin ette, et ta on esmajoones Mefistofeles. Missuguses regioonis asuks Tartu vaimu vastasvaim? Ma ei arva, et alles Helsingis. Näiteks füsioteraapias on ta hoopiski lähemal, nimelt Haapsalus. Kuid küsimusel on ka teine pool ja nimelt – kui suurt tagalat vajab mis tahes koht selleks, et ta üldse vaimu tähenduses „vaimsus” välja kannaks? Veel leidub meie keskel õpetatud põllumehi, kes mäletavad oma kunagiste õppejõudude tahtmist kontrollida isiklikult, kuidas asjad edenevad. Me ei saa aga teaduse järjepidevust põlistada mälestuste lüürikaga. Vaim peab olema heas mõttes ründav ja mitmes suhtes ka prokurörlik ehk asja lõpuni viima.

Üks asi vedeleb siinsamas. Mis on iseseisvus ja mis autonoomia? „Avalik-õiguslikkus” ei ole iseseisvuslik, küll aga autonoomlik kategooria, mille ühiskondlik arutamine ja sätestamine on kogu aeg lükkunud edasi. Võib-olla küündimatusest, võib-olla jõuetusest, võib-olla ka hirmust kategooriliste järelduste ees. Paradoksaalne, kuid ses punktis langesid August Alle ja Betti Alveri väljaütlemised kokku: vaim liigub tagurpidi, kui võim sedaviisi käsib. Kui käsk on vanem kui meie, siis võib võimu kehtestada iga idioot. Me asume sellele väga lähedal ning oleme tundetud, kui ei mõista seda.

 18. IX 2014 Tähtvere mõisas

 

 

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming
Müürileht