Vaimusõdurite tagalataktikad

Madis Kolk

Uku Masing, Vello Salo, Vaimusõdurid viletsuse ajal. Koostanud ja toimetanud Mari-Liis Tammiste. Ilmamaa, 2013. 239 lk. Vello Salo ja Uku Masingu kirjavahetus ajavahemikul 1969–1985 on vaatamata selle toimumiskonteksti poliitilisele tundlikkusele ning tsensuuri- ja jälitamismehhanismide valvsusele näiliselt üsna erialaspetsiifiline, kust justkui ei koorugi kuigi palju n-ö ühiskondlikus mõttes huvitavat ainest. Küllap ongi kirjavahetuse üheks kontekstiks mõlema mehe terav teadlikkus sellest taustast, kuigi mingeid eriti teatraalseid trikke, mis tänase lugeja silmis ajastu vaimu võiksid esindada, ei peeta postiteenistuse kaudu võimumehhanismi eksitamiseks samuti vajalikuks teha. Igavikulistel teemadel saab arutleda igal ajal ja Salo ning Masingu kaliibriga meeste puhul võib selles seisneda koguni eriti märkimisväärne paguluspaine. Seda jõulisema lugemiselamuse annab tõsiasi, et poliitilisest kontekstist hoolimata koorub seda rõhutamatagi palju olulist nii „kirjasõprade” endi, nende keskkonna kui ka erineva ühiskondliku tausta kohta.

Tegelikult huvitavadki kaht pagulas(sise- ja välis-)teoloogi riigikorrast ja geograafilistest eripäradest sõltumata küllalt spetsiifilised, teisisõnu sisulised küsimused, mille huvitavusaste johtub iga lugeja huvidest. Raamatu pealkiri rõhutabki mõnevõrra retooriliselt mõlema mehe pagulasestaatust, kuid kummagi tollast tegevust arvestades on see üsnagi põhjendatud. Hoolimata kahest erinevast geograafilisest punktist, riigikorrast ja konfessioonistki, aimub kahe vaimusõduri vaikimisi mõistetud ühine strateegia. Taktika mõistagi varieerub. Kummagi mehe elusaatuse tragism püsib paisu taga ning annab erialasele infovahetusele tausta, kuid ei tüki esile – kirjavahetus on üsna kuiv-asjalik kahe kolleegi erialane debatt, mispuhul tulevad aegruumilised eripärad mängu pigem olmeliste seikade kaudu, olemata põhiteemaks, nagu tänapäeval võiks aeg-ajalt tagantjärele oletada-mäletada. Kas või kahe värvika isiku enda kaudu või ka ajaloolise konteksti seisukohast on raamatus palju n-ö üldhuvitavat, aga ka väga palju erialaliselt üksikasjalikku, mille puhul võib mõista ka toimetaja Mari-Liis Tammiste otsust jätta raamat viidete ja kommentaarideta.

Tõepoolest, kommenteeritavat oleks raamatus kuhjaga ja see läheks kohati liiga spetsiifiliseks – lugeja, keda see kõnetab, teab taustainfot ise ja keda ei kõneta, tõenäoliselt ei huvitukski. Siiski on kirjavahetuses rohkesti ka sellist n-ö teoloogilise taustata lugejale huvitavat materjali, millele väike viidetega kaasaaitamine ei madaldaks raamatu hermeetilist elitaarsust trendist tunnustatud elulookirjanduse tasandile. Eriti puudutab see mõningaid kirjavahetuses mainitud ja mõlema erudiidi elutöö seisukohast olulisi (olgu siis toetavas või tõkestavas funktsioonis) isikuid. Kirjavahetuse algatab Vello Salo oma 1969. aasta aprillis Itaaliast saadetud kirjaga, kus jagab oma rahulolematust uue (Endel Kõpu ja Richard Koolmeistri 1968. aasta) piiblitõlkega. Lisaks ülispetsiifilistele tõlketeemadele puudutab kahe mehe vestlus ka kõmulisi ja anekdootlikke seiku, osalt lõbusamaid, osalt kurbnaljakamaid, mõlemaid interpreteeritakse pigem stoilises võtmes.

Alates näiteks sellest, et Vello Salo pärib alustuseks kirjastuses Loodus 1939. aastal välja antud (nn Looduse Suure) piibli tausta kohta ning uurib, milline oli tööjaotus tõlkijate-toimetajate Uku Masingu, Johann Voldemar Veski ja Harald Põllu vahel. Masingu kirjeldused Harald Põllu rollist on taktitundelisele vihjelisusele vaatamata küllaltki värvikad ja följetonlikud, kuigi vajaksid võib-olla natuke taustainfot, sest ilma nendeta võib tänasel lugejal jääda Põllust mulje kui lihtsalt keskpärasest karjeristist, kes meelsasti teiste teeneid enda nimele kirjutas, kuigi kõnealuse piiblitõlke puhul võis pädevuspuude kõrval oma osa olla ka konfliktsel suhtlusstiilil ning klappimatusel Masingu temperamenditüübiga. Seda kinnitab ka anekdootlik lugu, kus Masing meenutab üht Looduse kirjastuse koosviibimist ning Harald Põllu ettepanekut provotseerida „kirjastaja M.-i”, kes Masingu sõnul „kuulus kitsipung ja honorari suhtes rohkem kui liigkasuvõtja” (lk 17). Kirjasõnasse kätketuna ja emotikonidega varustamata ajalooseik võis ju väljaütleja seisukohalt teenida mitmeid funktsioone, mida tõsimeelne Masing ei tarvitsenud vaevuda interpreteerima. Kuna ülima tõenäosusega on jutt Looduse legendaarsest omanikust Hans Männikust, siis võinuks ehk sellegi fakti kinnituseks ja värvika persooni avamiseks olla väike laiendav viide. Tausta avamist vääriks ka toimetaja järelsõnas ära toodud fragmendid Masingu aruandlusest KGB allüksusena toiminud Üleliidulisele Autoriõiguste Agentuurile. Toimetaja diskreetsus ja soovimatus ajalooseiku lahterdada on siiski samuti mõistetav ning mõjub ka omamoodi stiilivõttena.

Tõsisele ja erialaspetsiifilisele üldtoonile vaatamata on kirjavahetuses teisigi lõbusamaid vihjeid. Näiteks ei suuda Masing tervelt kahel korral jätta mainimata oma meelepaha Agatha Christie’ suhtes, kelle abikaasa Max Mallowan oli Briti arheoloog, kes uuris koos kollegi Leonard Woolleyga Mesopotaamia ajalugu ning kelle erimeelsuste põhjuseks olnud väidetavalt Christie romaan „Mõrvad Mesopotaamias”. Nimelt kasutanud krimikirjanik oma Hercule Poirot’ sarjas ühe mõrvaohvri (Louise Leidner) prototüübina Leonard Woolley võimukat abikaasat Katherine’i, kelle mõrvamiseks olnuks n-ö paljudel motiive. Küsimus polegi selles, et tõik ise on mõneti (olgugi „kultuurselt”) klatšimaiguline, vaid selles, et see köitis ka Masingu tähelepanu.

Kuid seda laadi vahelepõiked on kirjavahetuses siiski erandlikud. Põhiline põhjus noorema kolleegi pöördumiseks oma totalitaarses riigis elava ametivenna poole seisneb ikkagi selles, et Salo hinnangul on uue piiblitõlke Taaveti laulude osa üsna abitu. Ta uurib, kas Masing olnud selles küsimuses ülejäänud kaastöölistega ühel meelel või põhjustanud teema ka debatte. Nõnda saab kirjavahetuse algust pidada eellooks nelikümmend aastat hiljem ilmunud Vello Salo ja Indrek Hirve „Pirita psaltrile” – missioon vajas kaasteelise leidmiseks teostumiseks just nii pikka aega. Vana testamendi tõlke küsimus tõuseb konkreetse kirjavahetuse põhjal Salo rikkalikus elutöös kahtlemata ühe kirglikuma ja esmasemana esile. Ta tõdeb, et Looduse tõlge on „uuest” tõlkest täpsem ning uues tõlkes on sisu arvel liigselt panustatud n-ö huvitavusele ja vaheldusrikkusele. Seda laadi toimetajakretinismi täheldavad mõlemad teoloogid veel mitmelgi puhul. Salo annab mõista ka seda, et piiblitõlke küsimuses teda Rootsi poolelt natuke tõrjutakse, kartes ilmselt „võistleja kadedust”. Teatavasti pakkus ta tollal oma kaasabi piibli tõlkimisel ka Stockholmis E. E. L. K. Konsistooriumile, kus sellest aga ära öeldi. 1970. aastal publitseeriski ta eri versioonides oma Markuse evangeeliumi tõlked, paludes oma tööle tagasisidet nii Masingult kui ka mitmelt pagulaspoeedilt.

Juba siis rõhutab Salo põhimõtet, et klassikateksti peabki paari aastakümne tagant üle tõlkima, ning kuna vanas testamendis, eriti Taaveti lauludes, on suur poeesia osakaal, siis peab see kajastuma ka tõlke stiilis, kuigi paraku seda eriti ei arvestata. Korduvalt tuleb jutuks ka Masinguga, et teatud tekstide tõlkepädevust aitab tuvastada nende suuline ettekandmine. Seda meetodit on hiljem möönnud ka kaastõlkija Indrek Hirv. Tundub kõnekas, et juba siis, nelikümmend aastat enne praegust tõlget, otsis ta mõttekaaslust pigem poeetidelt (Masingu isikus ühendunuks see anne loomulikult teoloogiteadmistega) ning põnevat arutelu leidub ka Markuse evangeeliumi tõlke osas, mille kohta küsis Salo arvamust ka Arno Vihalemmalt, Marie Underilt, Arthur Adsonilt ja Ivar Grünthalilt, leides, et „muidugi peab Markus ka „ladusas” eesti keeles autorille omase kohmakuse säilitama” (lk 41).

Mõlemat erudiiti ühendab kriitilisus kõikvõimalike kergekaaluliste arvajate ja karjeristidest komisjoniliikmete suhtes, kes akadeemilisust etendades püüavad tõestada enda olulisust. See paatos kandub läbi kogu kirjavahetuse. Väikluse ja võhiklikkuse probleemid ilmnevad otsustajate leeris nii Eesti Wabariigis, Nõukogude Eestis kui ka paguluses, sõltumata riigikorrast. Näiteks kirub Masing 1982. aasta uue testamendi käsikirja redigeerides tõsiasja, et nõuandjad ei viitsi või ei suuda ise asjasse süveneda, rõhutades n-ö üldarusaadavuse nõuet ja sisust sõltumata sünonüümide osatähtsust; targutajatel pole küll kuigi suur sõnavara, kuid see-eest orienteerutakse terminites ja võõrsõnades.

Ühine on mõlema mehe vastumeelsus kõikvõimalike funktsionäride ja korporatiivsete võrgustike suhtes. Näiteks kurdab Masing piibli uue tõlke lohakuste üle, kus tema kriitikat kuulda ei võetud, „sest ta ju auliste EÜSi liikmete töö. Säärane vaim nähtavasti on surematu. Mingi kuuluvus eo ipso kvalifitseerib ainuõigeks ja ainuvõimalikuks. Ei hoolinud sünopsist ega konkordantsist H. Põld, miks siis peaks järgmine põlv!” (lk 36). Masing kirub „abhidharmiste”, kes opereerivad kõlavate fraaside ja lööksõnadega nende sisust hoolimata. „Sest kõik vajavad jüngreid” (lk 36). Ning harimatusega kaasneb ka dogmatism, läbitunnetamata märksõnade alla saab angažeerida ka võimuküsimused. Ka Salo sellesisulised tõdemused kinnitavad probleemi igavikulisust: „muret teeb sõnainflatsioon” (lk 39). Või: „Informatsioonikvantumi kasvamine ajab hirmu peale. [—] Minugi meelest võtab häbematus akadeemilises maailmas ähvardavad mõõtmed” (lk 39).

Kirjavahetuse osaliste näol on tegemist kahe väga erineva inimesega, seda nii temperamendilt, akadeemiliselt taustalt, konfessioonilt kui ka ühiskondlike olude poolest. Kuid see kuueteistkümne aasta vältel toimuv mõttevahetus toob esile pigem ühisosa: kumbki pagulane ei keskendu oluliselt „süsteemi” või lihtsalt inimliku piiratuse üle kavaldamiseks mingile mängulisele taktikalisele lobitööle, vaid üsna kompromissitult sisulistele erialastele küsimustele. See teeb kirjavahetusest ehk „igavama”, kuid seda kaalukama ajastudokumendi.

Märkimisväärne on ka kirjastiil teineteist kõnetades. Pisut kategoorilisem on vaid Salo järelepärimine Masingu luulesõnavara osas, kuid sellelegi järgneb kohe (s.t kolm kuud hiljem) vabanduskaart oma väljenduslaadi kategoorilisuse pärast. Selle heas mõttes „anakronism” on justkui omamoodi kood, mis muudab kehtetuks ühiskondlik-poliitilised ja konfessionaalsed kontekstierinevused. Näiteks viimased ei tule kordagi jutuks ning Masingut saatnud hereesiakahtlustustele vaatamata tunneb ka katoliiklasest Salo huvi Masingu Tooma evangeeliumi tõlke vastu.

Mängulisel moel kasutab konfessionaalsuse kaarti hoopis Masing ise, mainides oma aruandekirjas Üleliidulisele Autoriõiguste Agentuurile, et ta oletanud, nagu Tooma evangeeliumi publitseerimine ühe luterlasest hereetiku tõlkes ei tulnuks tema arvates jesuiidist katoliiklase vahendusel niikuinii kõne alla. Igatahes rikastab see ühe KGB allorganisatsiooni retseptsioonivaramut ning kinnitab, et ka sügaval nõukogude ajal polnud teemad pelgalt must-valgelt ideoloogilised. Küllap mõjusid selleteemalised avaldused võimuorgani silmis süütumatenagi kui Masingu enda luulekogude välispublikatsioonidesse puutuv, võttes osa tähelepanu enda peale.

Niisiis kaalub meeste vaimu- ja hingesugulus üles võimalikud konfessionaalsed teoloogilised erimeelsused, jättes õhku ka potentsiaal­se intriigi, kui Salo küsib 1985. aastal, öeldes, et Masingu luulest kõnelnud Urve Karuks „oli hirmus kindel, et teie usute hingede rändamisse, mina ei leidnud nii kindlaid märke. Kas oleksite nii lahke ja kirjutaksite sellest mõne sõna?”. Sümboolsel kombel on see ka kirjavahetuse viimane kiri ning vastuse sellele küsimusele võtab Masingu hing endaga kaasa (kuigi tema hiljem ilmunud tekstide põhjal võib nii Vello Salo kui ka iga teine huviline lugeja vastust aimata).

Lisaks neile sisulistele küsimustele aimub kirjavahetuse tagant ka mitmeid olustikulisi, n-ö kultuuriloolisi üksikasju. Näiteks on (valusalt) huvitav tõdeda, kas ja kuivõrd tajub Salo Masingu piiratud tegutsemisvõimalusi, kuigi mõlema mehe olusid trotsiv paatos kinnitabki „vaimusõduri” staatust. Seda enam, et kuigi Masing seisab pidevalt silmitsi jälgitud ja tsenseeritud postiteenusega, aimub Salo kirjatõrgetest rohkemgi vaba maailma streigiõigustest tulenenud takistusi.

Kirjavahetuse kaudu joonistuvad välja ka erinevused meeste tegutsemisaktiivsuses: Salo paneb laua taga istuvale ja oma tegevuse välisele motiveerimatusele mõtlevale Masingule korduvalt südamele, et viimane koostaks oma bibliograafia, Masing seevastu tuletab väliselt aktiivsele ja oma energiat paljus suhtekorraldusele kulutavale Salole pidevalt meelde, et see oma doktoritööd unarusse ei jätaks. Kummagi põhjused ja vabandused on vägagi inimlikud … See kinnitab veel kord, et kommentaariumi puudumisele vaatamata on kõnealune kirjavahetus rikkalik materjal nii erialaspetsiifilisest vaatepunktist kui ka elulookirjanduse huviga lugejale.

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming