Vaimutöölised ja valimised

Rein Ruutsoo

  Meie vaimuinimesed on haridus- ja teaduseraldusi viimases järjekorras silmas pidavat poliitikat innukalt toetanud.

 

Poolsada aastat tagasi sedastas Karl Popper demokraatia eelised valija jaoks järgmise soovitusega: “Minge valima, sest kui ka peaksite pettuma, siis saate neist järgmistel valimistel lahti.” Eestis näib nn halb lõpmatus minevat uuele ringile. Ka juba 15 aastat Euroopasse naasva Eesti vaimutöölised toodavad hämmastavaid arutlusi. Nii leiab ajaloolane Konsap, et tuhandeid poliitilisi vastaseid mõrvanud ja kümneid tuhandeid piinanud Pinochet läks veidike liiale. Vasakpoolsete pikaajalisest vangistusest, nagu ta soovitab, oleks võimutäiuseks piisanud. Eesti keskse kultuurilehe peatoimetaja näeb meie probleemide seletust tõigas, et viisteist aastat tagasi ikkagi kodusõda valla ei päästetud ja tulemus on pikk ja vilets vindumine. Selle peale ei  oska midagi  kosta. Alles see oli, kui Savisaar sai Jaanus Piirsalult külge provokaatori sildi, kui pakkus valida kodurahu ja vägivalla vahel (EPL 29. IX 2006).

Nii Freedom House’i kui Economic Intelligence’i kokkuvõtete järgi elame õnneks ühes neist riikidest, mis on demokraatia ehitamisel olnud edukas, ja mitte ainult postkommunistlike riikide seas. Ilmselt on probleem kusagil mujal – rahuldamata isiklikku vaenu või grupihuve esitatakse üldiste muredena. Aga vaba maa üks vaieldamatuid voorusi on, et kõikide vaated saavad kõigile nähtavaks. “Vastaspool ahju” on meil juurdunud mõttelaad. Usk lõplikku võitu ja vägivalda kui probleemide lahendamise teesse on bolševistlik. Meenutaks, et ega kodusõja joontega 1918. – 20. aasta võitlused ei loonud stabiilset demokraatiat. Neid, kes arvavad, et  õiged mehed ei saanud võimu juurde, leidub alati, ja just vabadussõdalased hävitasid Eesti demokraatia ning juhatasid sisse hääletu alistumise. 

Kevadel ees seisvast annab aimu teisteski sõnavõttudes kumav veendumus, et vaenlane on jäänud löömata ja sellele juba luuakse  pinda. Suur osa tuntud kommentaatoreist kordab nagu ühest suust, et ees ootavad kõige räpasemad valimised. Ajakirjanikud saavad tuge Mihkel Raua nägemusest, et arvamusvabadusel pole mitte mingeid piire (sellest võttis kohe Sirbis tuld Mart Soidro).  Delfi ja trükimeedia erisus hakkab kohati kaduma. Jõulupühade ja uue aasta vahel võimendab Päevaleht meie liiklussanitari ja ärapanija nägemust, et Keskerakond on “s…apeade ja p…kukkunud tüüpide erakond”, “nad on peetusega inimesed”. (EPL 18. XII 2006). Ja seda nädal pärast seda, kui president Ilves samas lehes kurtis, et poliitilist debatti kuuldes tahaks katta laste kõrvad (1. XII 2006).

 

 

Haritlaskonna eneseteadvustus

 

Viimased aastad on kõigi eliidirühmade mainet kõvasti räsinud. Parlamendiliikmete kõrval muretsevad oma imago pärast avalikult juba ka ärimehed ja isegi sportlased. Aga ka vaimutöölistel on siin mõtlemiskoht. Nende suhe poliitikutega kujuneb üha keerulisemaks.

Viimaseid valimisi iseloomustas loovinimeste erakordne osatähtsus häälte püüdjatena  (Hirvo Surva, Hannes Võrno jt) selleks, et peatselt loovutada valijate antud hääled ilmetuile parteilastele või osutuda kroonilisteks puudujateks. Seegi kord on vaimutöölised avalike häälepüüdjatena (Tõnis Mägi jt) heausklikult end juba parteide teenistusse andnud. Mitte vähem pingerikasteks kujunesid vaimutööliste ja poliitikute suhted presidendivalimistel. Ühelt poolt paistsid need silma osa vaimutööliste silmapistva aktiivsusega, mida  president Ilves on loomulikult tervitanud kodanikuaktiivsuse taassünnina.

Teiselt poolt, nagu on öelnud Evi Arujärv, pole varem kohanud nii paljude arvamuse avaldajate  kartlikku distantseerumist pahadest, tuulenuusutamist ja varjamismänge” (EPL 29. X 2006). See on viide vähemalt osaliselt diskursiivselt suletud ühiskonnale. Kui haritlaste ühegi osa käitumist hakkab  mõjutama  hirm, siis  pole Eesti riik enam palju väärt.  Villu Reiljani kurikuulus soovitus, et lauljad-luuletajad jääksid “oma liistude juurde”, on muidugi ränk vääratus, kuid sobib üldisemalt leviva mõttelaadiga lahendada probleeme “tõe valdajaile” sobival viisil, mitte habermasliku malli kohaselt.

Oleks petlik lohutus näha probleemi vaid poliitikutes – Villu Reiljanis ja  temasarnastes. Eesti ühiskonnas on sündinud lõhed, mida loominguliste liitude algatuste ajal poleks osanud ennustada. Samas on kaotatud kriitiline meel ja eneseväärikus ning poliitikute ja vaimutööliste vahel on kadunud usaldus ja lugupidamine. Just selles valguses on mõttekas näha ka ringhäälingu ümber toimuvat.

Nagu tunnistab Andres Jõesaar, on avalik-õigusliku meedia ebaprofessionaalsus kestnud liiga kaua ja liiga ilme. “Võimul olevad poliitikud on kaotanud usu avalik-õigusliku ringhäälingu objektiivsusse”  ja “karistus on poliitiline  juhtorgan” (PM 12. XII 2006). Väga selge kriisisümptom on alanud alternatiivmeedia loomine. Need sügavad struktuursed muutused peegeldavad Eesti ühiskonna ohtlikku lõhenemist erinevate meediasfääride tekkimiseni.

Selles kontekstis on mõistetav  distantseerumine ühiskoorist, nagu seda presidendivalimiste ühe valikuna iseloomustas Evi Arujärv ja nagu selle teostas Jan Kaus. Kooris mõtlemine ei kaunista haritlast. Kui räpaseks või demokraatlikuks kujunevad valimised, sõltub suuresti  haritlaskonnast. Sellest, kuidas haritlased suudavad püsida traditsioonilise intelligentsina ja vältida surumist nn orgaanilise intelligentsi (nagu neid eristab Antonio Gramsci) ehk käepikenduse rolli. Probleem pole seejuures vaadetes, mida keegi esindab, vaid selles, milliseid tegusid on vaimutöölised poliitikute huvides valmis korda saatma ja kas haritlased saavad aru, kelle huvisid nad lõpuks teenivad.

Presidendi poolt tsiteeritud Marcus Aureliuse mõtte kohaselt on parim kättemaks (kui kättemaksu keeles üldse mõtlema peab) mitte  muutuda oma vastase sarnaseks. Kas pole näilised vastaspooled muutunud liiga üksteise sarnaseks, võimendades teineteise tegevust? Valimised tulevad ja  lähevad, aga poliitilise kultuuri mudased rööpad aetakse alles võrsuva demokraatia rukkisse üha sügavamale.  Osa vaimutöölisi hakkab väga sarnanema nendega, keda nad ebamoraalsuse ja demagoogia pärast nagu põlgaksid.

 

 

Mis värvi on vaimutöölised?

 

 Viimased viisteist aastat on suure osa vaimutööliste sümpaatiaid  nihutanud nii, et nad on haridus- ja teaduseraldusi viimases järjekorras silmas pidavat poliitikat innukalt toetanud. Kui iseseisvusvõitluse ajal kurdeti rahvuslaste ja monetaristide suunalt, et haritlaskond toetab eelkõige mõõdukamaid voole, siis iseseisvas Eestis on vastupidi. Igatahes suutsid reformarid endasse imeda suuresti ka nõukogulikku loovharitlaskonda esindanud liberaalid, “mõõdukad sotsid” minetasid oma äratuntavalt vasakpoolse identiteedi, Keskerakond on aga ilma jäänud Rahvarindelt päritud vaimueliidist ja veel enamastki. Samas on osa loojate vaateid meedia vahendusel väga edukalt võimendatud.

Pealkirja all “Kultuuritegelased hoiatavad vasakpoolsuse eest” pandi 1995. aastal Ivo Linna, Sven Grünbergi, Alo Mattiiseni, Toomas Haugi, Arvo Valtoni, Andres Langemetsa, Udo Uibo jt poolt meedias alus vasakpoolsusevastasele diskursusele, sotsialismivastaste hoiatuskirjade žanrile. “Eestis on küpsemas oht pöördeks vasakule, mis ähvardab… sotsialismi meeleolude ja -jõudude võimulepääsemisega …ohustab kogu ühiskonnakorraldust, sealhulgas  ka Eesti kultuuri.”

Edaspidi on nn valgete erakondade ühisrinde moodustamise üleskutse kordunud valimistest valimistesse, viimati eriti värvikalt Tallinna linnapea Tõnis Paltsi esituses. Mõnigi looja on astunud Kaur Kenderi jälgedes, et kirjutada end Eesti parteipoliitika ajalukku leheküljepikkuse hästi tasutud filipikaga. Ja pole väärikaimadki kultuuriinimesed-rahvakirjanikud põlanud kirjutamast ülistustekste järjekordsete äraostmatute klantspaberil bukletitele. Viimastel valimistel andsid vaimutöölised oma panuse koguni Arnold Rüütli lõputut silmakirjalikkust ja üdini rahvavaenulikku tegevust paljastava žanripuhta filmi meisterdamisse.

Samas on ju äärmiselt tähelepanuväärne, et kui vabadustega, mille ohustatuse üle vaimuinimeste seas nii palju nurinat on, oleme Euroopas esirinnas, siis hariduse, meditsiini, hoolekande ja teaduse rahastamiselt seisab Eesti Euroopa riikide seas viimastel kohtadel. Haridustöötajad on teaduspõhises Eestis kõige madalamate palkadega. Nagu Jaak Allik on osutanud, on tasulise hariduse üks tulemusi seegi, et lisaks ajude äravoolule on õppemaksu hoopis lihtsam tagasi teenida läänes.

Kas keegi on poliitikuilt küsinud, mis hakkab juhtuma kultuuriga paari aasta pärast, kui poole väiksema arvu noortega tuleb ülal pidada  kaitseväge,  mehitada ülikoolid,  hoida koos spordiklubid jne. Raamatu ja õpiku ostjate,  kultuuritarbijate, kinokülastajate jne kahekordse vähenemise juures tuleb hakata rakendama erimeetmeid, et eestikeelset kultuuri üldse jätkusuutlikuna hoida.

 

 

Leping tehingu asemel

 

Öeldu ei tähenda, et haritlaskond ei peaks poliitikas osalema. Vastupidi, küsimus on ainult, millistel tingimustel. Max Weber on väljendanud, et poliitik sõlmib lepingu saatanaga.  Poliitikasse läinud vaimutöölised aga annavad end näiteks korruptsiooni, moraalitusega jne võidelda lubanud poliitikutele vaimselt vägistada. Toomas Hendrik Ilvesel on tuline õigus, kui ta soovitab valijal eristada lepingut tehingust. See, mida poliitikud vaimutöölistega teinud on, on aga tehingust veelgi hullem. Sisuliselt on vaimuinimesed sinisilmselt andnud veksli poliitikuile, kelle lemmiklause on, et valijal on haugi mälu. Ja sellele vekslile kirjutavad poliitikud just seda,  mida nad  tahavad.  Võtkem või viimased parlamendivalimised.

 

 

Valimisvõidu järel loodud järjekordsesse koosmeele koalitsiooni sotsiaaldemokraate (valget parteid) ei võetud! Tõelised valged on ju kogu aeg valvanud omandi kaitse ideoloogia puhtust. “Kord majja” nimel vaimutöölisi suure saatanaga (Keskerakonnaga) võitlusse viinud lõid reformaritel, teisel valgel parteil, nina veriseks, et Tallinnas teha iga hinna eest koalitsioon Edgariga.

Reformarid, pärast seda, kui olid kaks kuud kestnud vastastikuse ülekavaldamise järel Tallinnas lüüa saanud, tegid Keskerakonnaga omakorda Toompeal valitsuskoalitsiooni. Ja kõik leidis aset pärast lõputuid tiraade Keskerakonna ebamoraalsusest, ebaeuroopalikkusest, põhimõttelagedusest ja usaldusväärsusetusest.  

Saagem ükskord aru, häälte kogumiseks, et saada näiteks peaministri tool, kõlbavad kõik vahendid. Vaimutööliste ametioskused on siin kuldaväärt, kuid koalitsioonide taga on ühised majandushuvid, käendused, aga ka ühised ärisaladused, millega teineteist pantvangistatakse. See on ka parteide rahastamise keskne motiiv. Kui keegi arvab, et näiteks roheliste rahastajad (sh Jüri Mõis) ei oska raha  lugeda, siis palun. Res Publica, nagu Olari Taal avalikult kuulutas, loodi äriprojektina majandushuvide toetuseks. “Kui nad ülesandega hakkama ei saa, siis rahakogumist uute äraostmatute tarvis on juba alustatud,” avameelitses oligarh.

 

 

Retoorika orki ei lähe üksnes kunstnikud-kirjanikud-lauljad

 

Toetades enne valimisi valgete parteide retoorikat, tõmbavad reformarid kohe pärast valimisi võrdusmärgi sotsiaaldemokraatide ja kommunistide vahele. Põhjus on lihtne: Marxi avastatud kaubafetišismi, klassi/grupihuvide jne avamine, võõrandumise analüüs jne lubab retoorika läbi näha ja osutada, kus jooksevad huvide tõelised jõujooned.

Muidugi, retoorika orki ei lähe mitte üksnes kunstnikud-kirjanikud-lauljad – kuulsin äsja Baselis laussotsiaal­demokraatlikult platvormilt esinenud respublikaanist lauljatari ettekannet (samas tunnistas ta, et on “siseparteilises opositsioonis”). Petta saavad ka enesekindlad professionaalid. Hoolivat konservatiivsust ehk häbelikku vasakpoolust juurutada lubanud partei maskoti Rein Taagepera heitumist tema enda loodud parteist saatis selle ultraliberaalsele teele juhtinud Taavi Veskimäe repliik – hea, et me tast lõpuks lahti saime.

Kodusõjale on alternatiive. Viimastel  kuudel on kõlanud “uue” loominguliste liitude pleenumi idee. See on oluline sümptom. Tajutakse, mida ollakse juba kaotanud – oleme teinud seda, mille eest hoiatas Marcus Aurelius. Oleme muutumas “nendega” sarnaseks. Samas pole vähem olulised kultuuriloojate korporatiivsed huvid – tosinkond aastat pärast ettevõtjate koja loomist saadakse sellest aru.  

Samas kõneleb tärkav mõte haritlaskonna soovist emantsipeeruda, taastada oma usaldusväärus ja väärikus, saada tagasi “oma hääl”. See pole võimalik ilma mõttevahetuse ja taastsiviliseeritud avalikkuseta. Nähtavasti on aeg mõista, et olukord vaid halveneb seni, kuni tegelikult elatakse “vaenlasega” sümbioosis. Nii vaikima ehmunud kui “rindele läinud” pöörlevad “halva lõpmatuse taastootmise” suletud  ringis.

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming