Vajame otsedemokraatiat

Valle-Sten Maiste

Eesti poliitikaelus on juba teist aastakümmet populaarsemad kaks teineteisele näiliselt vastanduvat näiliselt liberaalset erakonda, kelle populism on ülevoolav, kui on võimalik vohada ettevalmistatud ja soovitud radadel, kuid kelle esindajad poevad kätteõpitud lausete taha või üldse peitu, kui debatt ähvardab minna sisuliseks. Mõlemad erakonnad on eelistanud parteidistsipliinile truid isikupäratuid nukukesi oma ala mõtlevatele  asjatundjatele, öeldes, et poliitiku asi on teha poliitilisi valikuid. Nii on sellest väitest saanud meil kompetentsi puudumise ja bürokraatliku jõuetuse sünonüüm.

Kuna valikut ei tehta sisulistest kaalutlustest lähtuvalt, vaid sundolukorras ja nii, et see võimulpüsimise ambitsiooni võimalikult vähem kahjustaks, püütakse valikuprotsess üha enam avalikkuse silma alt ära viia. Ka halva valiku võib ju teha sisust lähtuvalt ja avalikult ühtede võimaluste poolt ja teiste vastu argumenteerides. Spetsialistid ning mõtlevad poliitikud on oma valdkonna teemad ammu enne teoreetiliselt läbi mõelnud,  kui kriisiolukord tegutsemist nõuab. Argumenteeritud debattide atmosfääris ei juhtuks nii, et kultuurikärpeid alustatakse Tuna sulgemisest, ega nii, et sotsiaalsfääri kärped algavad pensionide kojukande kvootidest, seejuures ilma et oleks kojukande summa peale vähempakkumist tehtud. Avalikkus ei ole kuldkalake, et suudaks sisutühja poliitiku suust olematud sügavused esile tuua. Samas on asjatundlikkuse ja poliitilise tühikarjeristi kõrvutamisega võimalik jõuda mõne nukukese kõmisemise suhtes sedavõrd üldise veendumuseni, et populistlik plaadiviskamine muutub kõigile talumatuks  ja hakkab temale panustanuid vähikäigul vedama.

Seda nägime Kadri Ibruse ja kogu uudisteajakirjanduse koostöö tulemusena sotsiaalministeeriumi probleemide puhul. Ometi torkab neis protsessides silma ETV poliitikatoimetuse nõrkus. Kui Vikerraadio poliitikaajakirjanike käsitlused on põhjalikud ja sügavad, eriti uuemate jõudude Lauri Hussari ja Arp Mülleri omad, siis ETV Maripuu-aineline „Foorum” oli mittemidagiütlev tagasiminek, võrreldes sellega, milleni trükiajakirjandus oli jõudnud. Kui Arp Mülleri eeltöö raadios on iga teemalõigu puhul tunda (ta loeb küsijana meile detailselt üles Põhja-Korea  diktaatori pojad ja diktaatori agressiivsemaks muutumise oletatavad põhjused ning järgmises majandusloos tsiteerib rahandusministeeriumist spetsiaalselt tellitud riigieelarve maksubaasi võrdlevat liigendust) siis ETV „Foorumi” juhi ühed armastatuimad väljendid on „seda, kuidas sellega on, me ju kõik teame” või „neil teemadel võiks teha eri saate või rääkida lõputult”. Sealjuures on „Foorumile” iseloomulik agressiivne, närviline ja kiirustav atmosfäär. Saatejuht pöördub külaliste poole sageli rohmakalt lugupidamatult perekonnanime nähvates ja reguleerib debatte toonil, mis sobiks võib-olla raskesti kasvatatavaid poolkriminaalseid noorukeid ohjeldades, kuid ei tule kasuks tõsistele aruteludele. Sageli nõutakse saates olijailt kiireid ja lühidaid vastuseid ning tehakse etteheiteid kuulaja kiusamises, kui kellegi arutlus võtab põhjalikuma, sisulisema või, hoidku jumal, teoreetilisema ilme. Saadetes selgineb ja kristalliseerub harva midagi. Laenates Hans H. Luigelt: „Laulge kaasa!” saadete asemel võiks „Mõtleme kaasa” tüüpi saateid üldse rohkem olla. ETV arutelusaadetel on avalikkuse ühiskonnaasjade üle mõtlema  kaasamise seisukohalt siiski eriline tähendus. Kui Anvar Samost suudab tunniajases saates mitmel teemal läbi viia rahuliku kirjeldava sissejuhatuse ning avada põhjalikult erinevad vaatepunktid, siis teledebattides sunnitakse külalised kohe vastakuti tulistama ja teema jääbki avamata. Ilmselt ei ole arutelu huvides saatesse nelja poliitiku kutsumine. Ühe vastutava ja ehk veel ühe teemat hästi valdava poliitiku kõrval võiks kõlada spetsialistide hääl. Stephen Sackur veab küll lisaks mitmele „Hardtalk’ile” nädalas raadiosaateid ja evib suurt koormust, kuid ilmselt on tal arvukas taustatiim.

Miks ei võinuks Maripuu  saate juhtimist või stsenaariumi kirjutamist usaldada Kadri Ibrusele? Meil ei laiu kuristik mitte ainult spetsialistide ja otsustajate, vaid ka spetsialistide ja meedia vahel. Lugegem või äsja ilmunud Heigo Plotniku koostatud kogumikku „Sotsiaalse õigluse arusaamad Eesti ühiskonnas” ja saame teada arvukatest teemadega süvitsi tegelevatest inimestest, kelle hääl jääbki marginaalselt erialaväljaannetesse. Valik saab olla ennekõike sisuline ja alles siis poliitiline. Ühiskonda puutuvaid teemasid tuleb ikka ja jälle avada detailset ja põhjalikult, nii faktidele kui teoreetilistele tagamaadele  tuginedes, distsiplineeritult ja kodutööd tehes.

Kiire hüplemine ilmega, et avaldage ruttu seisukoht, tagamaid me kõik ju juba teame, jätab mulje vaid rumalusest ja pealiskaudsusest, millest niigi puudu ei ole. 

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming