Vajame otsedemokraatiat

Valle-Sten Maiste

Marek Strandberg, riigikogu debatid meenutavad täna sellist formaalselt piiratud dialoogi nagu Pierre Bourdieu on kirjeldanud vaatajate arvu taga ajavas televisioonis  toimuvat. On see kinni poliitikutes ja poliitilises kultuuris või siiski ka korralduses, mida annaks seadusandlikult muuta? Riigikogu seadustatud kodukord välistab kaasahaarava ning sisusse süüvida võimaldava avaliku debati. Seadus omakorda on ju fikseerinud väljakujunenud poliitilise kultuuri. Avalik debatt ehk siis tõepoolest debatt, milles ilmneks ka osapoolte kompetents või siis selle tegelik puudumine, oleks üks lähenemine, kuidas valimiskulusid kokku hoida. Hea debatt on ühtlasi ka hea võimalus saada üht-teist teada valitu ja edaspidigi  valitava iseloomu ja võimekuse kohta.

Riigikogu avalikult näha tegevus ehk siis suure saali istungid on omandanud aga rituaalse tähenduse. Võimuliidu erakonda IRLi kuuluv rahvaesindaja Toomas Tõniste on üks neist, kes rituaalsuselt ka katet kergitas, kui tegi ettekande (suures saalis) riigikogu majanduskomisjonis arutlusel olnud eelnõust, millega oleks antud piisavalt tagatisi just energiasäästlikuks ehitamiseks ja renoveerimiseks. Tõniste tõdes: „Aga see jäi arutelust (mis puudutas siis sedasama energiasäästu toetamiseks mõeldud otsuse-eelnõu – M. S.) tõesti kumama, et  eelnõu sisusse ei ole paljud süvenenud. Kui laiemalt teemat vaadata, siis eks alati ole raha jagamine tunduvalt lihtsam kui teha tulevikku suunatud otsuseid. Energiasäästu teema nõuab korralikku süvenemist ja seepärast ehk ettepanekuid ei olnudki” (väljavõte riigikogu 20. I 2008 stenogrammist). Asjassepuutuv riigikogu otsus jäi vastu võtmata. Tegemist olnuks majandust kasvusuunas mõjutava otsusega, mis oleks näiteks igakuiselt suurendanud ehitusturu mahtu ligi 100 miljoni krooni võrra. Ja seda paar aastat ühtejärge, ilma et riigile oleks tekkinud suuremaid rahalisi kohustusi! See ei ole  loomulikult poliitilise dispuudi ja teemade sisulise mõistmise kriisi ainuke näide.

Kas tegu on Eesti parlamentarismi eripäraga või on debattide kipakus tänapäevasele demokraatiale laiemalt omane? Kust leida positiivseid näiteid?

Tänapäeva demokraatia on parasjagu määratlemata mõiste nagu tänapäeva autogi. Siin on nii üksluisemat kui mitmekesisemat. Võib öelda, et esindusdemokraatiat talutakse kuni tõsisemate probleemideni, milleks on üldjuhul rahva arvamuse ja hoiakutega arvestamata jätmine. Kas või näiteks Lätis ja Leedus, kas või Islandil. Kas või igas Eesti omavalitsuses, kus võim on inimeste huvidest kõrgemale kasvanud. Mitmekesisem demokraatia on aga kindlasti otsedemokraatia mehhanismidega täiendatud-toetatud esindusdemokraatia. Nagu Šveitsis, kus rahvale on antud õigus ja võimalus esile kutsuda siduvaid rahvahääletusi. Seda nii oma seadusinitsiatiivide väljatoomiseks kui ka näiteks esindusdemokraatlikes kogudes tehtud otsuste vetostamiseks. Vajadusel.

Poliitika tähendabki ju mitmete poliitfilosoofide arvates võimulpüsimise kunsti. Vaevalt et sellesihilist hämamist  täiesti kõrvaldada õnnestub.

Sotsiaalsed oskused ja nende rakendamise vajadus tulenevad siiski kokkulepitud reeglitest ja traditsioonist. Võimu võib selles seoses ju vaadelda ka teatava ühiskondliku loomingu vahendina ja minu veendumuse kohaselt saab seda rakendada nii ühiskonda suuremal määral eiravas esindusdemokraatias nagu ka suurema rahva mõjuga otsedemokraatias. Viimasel juhul, nagu näitab seesama Šveitsi otsedemokraatia üle saja-aastane ajalugu, kohaneb ja õpib esindusdemokraatlik võimukandja sisuliselt rahvast kaasama ja tema arvamusega  arvestama. Loomulikult, ilma ülestõusudeta.

Kas poliitikut, kes ei taha anda sisulisi ja otsekoheseid vastuseid, on võimalik mingi formaalse reeglistiku abil selleks sundida?

Loomulikult ei ole see võimalik. Ka selle poliitiku kohta kehtib vaba ühiskonna aluspõhimõtetest üks olulisemaid: sõnavabadus. Sisuliseks ja otsekoheseks muutumine oleks ehk võimalik, kui võimu juba segatud ja teadaolevas järjestuses kaardipakki (valimistulemuse alusel paika pandud võimu jõujooni) saaks igal hetkel uuesti segada. Näiteks sellesama otsedemokraatia  ja siduvate rahvahääletuste algatamisõigusega. Vaja oleks seega siduvate referendumite algatamisõiguse andmist rahvale ja seda küllalt leebetel tingimustel. Kujutan siinkohal juba oponente rääkimas, kuidas siis populismi ja rahvaga manipuleerimise tahe saab tiibadesse enneolematu tuule. Samas olen veendunud, et veel enam toob see teadmisi otsustamisse ning võimu vajadus rahvast kaasata muutub sisuliseks. Kui pidada võimu säilitamist võimukandja praktilise töö loomulikuks osaks, siis saab otsedemokraatliku sekkumise seaduspärasuse korral ka sisulisest kaasamisest võimulpüsimise  tagamise loomulik osa. Esindusdemokraatliku ühiskonna kriis pole veel sedavõrd sügav, et oldaks valmis praegust demokraatiat rikastama. Samas, meenutame, ega finants- ja majanduskriisi võimalikkustki ei usutud, vaatamata ilmsetele põhjustele (kas või näiteks looduskapitali süstemaatilisele arvestamata jätmisele majandushinnangutes). Võib öelda aga üht: Eestis on kohalike omavalitsuste demokraatiakriis jõudnud piirini, kus otsedemokraatlik täiendus annaks sootuks uue hingamise. Õnneks annab kohalike omavalitsuste korralduse seadus selleks ka piisavalt võimalusi.

Küsinud V.-S. M.

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming