Vajame uut sotsiaalset õiglust ja võrdsust väärtustavat poliitikat *

Krista Lillemets

Üha süvenevast ebavõrdsusest ja kaaskodanike vaesestumisest on saanud loomulik asi.On vähe nii tabavaid kirjeldusi 1990. aastate alguses Ida-Euroopas toimunud muutuste kohta kui Karl Marxi kuulus lause, mis ilmus 1848. aastal, Lääne-Euroopa moderniseerumise tipphetkel avaldatud „Kommunistliku partei manifestis”: „Kõik seisuslik ja seisev haihtub, kõik püha kaotab pühaduse”. Kuid kuidas ikkagi leiab aset vanast elukorraldusest lahtiütlemine ja uue loomine? Kes ja kuidas õigustab muutusi ja toodab uusi tavaarusaamu? Kuidas võetakse uued suundumused ja väärtused omaks ilma suuremate konfliktideta, olgugi et see tähendab kättevõidetud õiguste kaotamist? Ja millised on muutuste ettekavatsemata  tagajärjed näiteks avaliku diskussiooni ja kodanikuühiskonna arengule?

1944. aastal kirjutas Ungari ühiskonnateadlane ja majandusajaloolane Karl Polanyi oma meistriteose „The Great transformation”. („Suur muutus”). Raamat käsitleb industrialiseerimisprotsessi ja laissez-faire majanduse teket Lääne-Euroopas XIX sajandil, kuid autori mõtted on aktuaalsed ka tänapäeval, kui turumehhanismist on jälle saanud peamine ühiskonna integreerija ja majandussfäär on muutunud ühiskonnast eraldunud hermeetiliseks süsteemiks. Polanyi vaidleb vastu vabaturu  ideoloogidele, kes väidavad, et isereguleeriv turg on spontaanne ja kooskõlas inimloomusega, väites et just vaba turg on planeeritud ja „spontaanne” on hoopis avalikkuse vastureaktsioon ühiskonna turule allutamisele.

Kuidas turumajandust ja ühiskonda Ida-Euroopas planeeriti, sellest räägib Tšehhi sotsioloogi Gil Eyali 1996. aastal avaldatud raamat „Making capitalism without capitalists: class formation and elite struggles in Post-Communist Central Europe”. („Kapitalismi kujunemine ilma kapitalistideta: klassi kujunemine ja eliidi võitlused postkommunistlikus Ida-Euroopas”).  Eyal peab Ida- ja Kesk-Euroopat eriliseks nähtuseks, kuna siin, erinevalt Lääne-Euroopast, ei mindud kapitalismile üle klassikalise kodanluse eestvedamisel. Endistest dissidentlikest intellektuaalidest ning tehnokraatidest ja juhtivtöötajatest koosnev kultuuriline kodanlus, kes toetus nõukogude režiimi ajal loodud sotsiaalsele prestiižile ja kogemustele ning kontrollis riigiinstitutsioone ja tootlikke jõude, juhtis ühiskonna kapitalistlikku rahamajandusse, mille käigus modelleeriti Lääne eeskujul uued turuinstitutsioonid. Et turuinstitutsioonid toimida saaksid, oli vaja luua ka turuühiskond ehk teha homo soveticus’est  tsiviliseeritud homo economic’us.

Hegemoonse võimubloki moodustanud uued „äratajad” võtsid endale nn ühiskonna karjase rolli, kasutades kahte omavahel valikuliselt põimuvat ideoloogiat, milleks olid kodanikuühiskond ja monetarism. Liberaalsete intellektuaalide kriitiline autoritarismivastasus ning konservatiivne rahvuslik diskursus kombineerus sel ajaloolisel momendil kasulikult vabaturumajanduslike põhimõtetega. Vastutustundliku kodaniku loomiseks tuli ümber kujundada ka riigi roll. Riigi funktsiooniks ei olnud enam ressursside ümberjaotamine ja ühiskonna suunamine, vaid pigem vaba  turu tagamine. Nõukogude kodanik oli isaliku riigi hoolitsuse ja sellest tuleneva kindlustunde ja egalitarismiga ära hellitatud. Eyal väidab, et selle mentaliteedi väljajuurimine ja uue vastutustundliku ja tsiviliseeritud kodaniku loomine pidi toimuma uute postkommunistlike rituaalide kaudu. Üheks selliseks tsiviliseerivaks rituaaliks oli ohverdus tuleviku nimel. Ohverdus toimus eelarvekärbete kujul, mille tulemusena vähenes kodanike solidaarsus ja suurenes individuaalne panus tervishoius, kõrghariduses ning ühistranspordi süsteemis.

Teiseks tuli rahvas võõrutada heaolusõltuvusest. Just töötusest sai hariv mehhanism  indiviidi ja riigi vahelise sõltuvussuhte murdmiseks ning üksikisiku vastutustunde kasvatamiseks. Samuti tuli riigi ülesehitamisest kõrvaldada pensioniealised ja -eelikud, kuivõrd nad polnud võimelised omandama uue ajastu väärtusi: efektiivsust, tõhusust ja paindlikkust. Puhastus ei saanud toimuda ilma süü ülestunnistuseta, mis eeldab oma minevikuga silmitsi seismist ja sotsialistliku patu kahetsemist, ilma milleta on võimatu elada autentset elu. Üheks heaks näiteks on siin kõigile tuntud tants kommunismi kuritegude hukkamõistmise ümber. Eesti kontekstis võiks rõhutada veel ühte detaili: kodanikuühiskonna  tuumaks oli siin eelkõige aastakümnete vältel maha surutud patriotism ja rahvusidentiteet, mis üleminekuprotsessis põimus vabaturumajandusliku ideoloogiaga.

Selline ideoloogiate põimumine on võimaldanud suhteliselt konsensuslikult ellu viia uute valitsevate poliitiliste jõudude reforme. Samas on ühiskonna lülitumine kapitalistlikku turumajandusse toimunud paralleelselt tööjõu, maa, raha, tootmise ja igapäevaste inimsuhete kaubastumisega. Seda on võetud iseenesestmõistetavana, ilma et ühiskonnas oleks tekkinud eriti suuri konflikte ja vastandumisi. Näilise konsensusliku uduloori all  on küll loodud uusi hüvesid, kuid seda on tehtud ebavõrdselt, samal ajal ajalooliselt kätte võidetud õigusi võõrandades. Siin pean ma silmas nii XX sajandi alguse sotsialistliku liikumise poolt saavutatud sotsiaalseid õigusi kui ka riikliku sotsialismi perioodil, olgugi et ülevalt alla, loodud enam-vähem universaalseid hüvesid. Haridus, tervishoid ja muud teenused olid veel 20 aasta eest meil enam-vähem kõigile võrdselt kättesaadavad ega lähtunud turuprintsiibist. Kui vaadata tagasi Eesti ühiskonnas viimase 20 aasta jooksul toimunud muutustele, siis võime täheldada, et järk-järgult  on sotsiaalne vastutus riigisfäärist taandunud ja paljud varem solidaarselt lahendatud valdkonnad on muutunud inimeste eraasjaks. Enamikus eluvaldkondades on loodud üha kasvavad maksud ja tasud, et kinnitada vastutustundliku kodaniku, või tegelikult kliendi liberaalset mantrat.

Niisugune areng on Ida-Euroopas rohkem või vähem puudutanud tervishoidu, kõrgharidust, pensionisüsteemi, ühistransporti, kommunaalteenuseid, elamumajandust ja kommunikatsiooni. Tegu on avalike hüvedega, mis reformide käigus täielikult või osaliselt erastati. Samas on kõik käinud kuidagi hiilivalt, ilma et ühiskonnagruppidega  oleks läbi räägitud. Kui vaadata riiklikke sotsiaalkulutusi Eestis, siis need on küll absoluutväärtuses kosunud, kuid nende osatähtsus SKTst on Eurostati andmetel aastate lõikes järk-järgult vähenenud. Kui 1995. aastal moodustasid sotsiaalkulutused 17% SKTst, siis 2006. aastal kõigest 12,5%, mis on üks madalamaid näitajaid Euroopa Liidus. Tundub, et suures euroopastumise tuhinas on Eesti järele andnud nn euroopalikes väärtustes ja sattunud maailma majandussüsteemi poolperifeeriasse, riik areneb regionaalselt ning sotsiaalselt ebavõrdselt ning on väliskapitalist sõltuv.  Kuigi 1990. aastal võitsid kõik Eesti kodanikud universaalse juurdepääsu poliitilistele ja tsiviilõigustele, siis koos sotsiaalküsimuse marginaliseerumisega sai kannatada võrdsuskultuur.

2009. aasta Sirbi 12. numbris kirjutas Aet Annist väga tabavalt võrdsuskultuuri olematusest Eestis. Peamise põhjusena toob ta välja, et võrdsuskultuuri seostatakse meil kahjuks kolonialismi ja rõhumisega, millele vastandatakse kapitalistlikku progressiusku ja liberalismi ideaale. Progressi ja moderniseerumise nimel on püütud vabaneda kõigest, mis on seotud minevikuga, panemata tähele, kuidas on selle käigus õõnestatud  mitmeid humanistlikke väärtusi nagu solidaarsus ja võrdsus. Üha süvenev ebavõrdsus ja kaaskodanike vaesestumine on kuidagi loomulikuks saanud. Rahvuslusel ja monetarismil põhineva poliitika varjus on välja kujunemas üsna piiratud mobiilsusega klassiühiskond. Samuti on hääbunud kanalid, mis on äärmiselt olulised ühiskonnas süveneva ebaõigluse tajumise avalikustamiseks, poliitilise otsusetegemise mõjutamiseks ja sotsiaalkaitsega seotud nõudmiste esitamiseks. 1990. aastate alguses sai ränga hoobi ametiühinguliikumine ja mitte ainult seetõttu, et seda peeti  iganenud nõukaaja jäänukiks. Ametiühingute kandepind kuivas kokku ka töölisklassi vähenemise ja vaesumise tõttu. See, et teatud gruppide sotsiaalse ebaõigluse tunnustamine avalikus sfääris ei avaldu, ei tähenda, et seda tunnet ei oleks.

Kapitalistliku moderniseerumise paradokse uurinud Frankfurdi koolkonna esindaja Axel Honneth toob välja kaks sotsiaalkultuurilist mehhanismi, mis reguleerivad sotsiaalse ebaõigluse teadvustamist nüüdisaegses ühiskonnas. Ühest küljest piiratakse ja kontrollitakse avalikus sfääris teatud gruppide, eriti madalamate klasside, kriitilist meelsust, mis ei  leia hegemoonses poliitikas väljundit ja mida tõrjutakse kultuuriliselt. Teisest küljest toetavad riigi- ja turuinstitutsioonid individualistlikku tegevust, millega pärsitakse sotsiaalse ebaõigluse teadvustamist. Individualiseeriv poliitika on näiteks individuaalne risk (teine pensionisammas), eluruumide erastamine, elukeskkonna lammutamine, konkurentsil põhineva tööturu loomine nii era- kui avalikus sektoris ja individuaalsel saavutusel põhineva ideoloogia propageerimine. Need strateegiad hävitavad kommunikatiivse infrastruktuuri, mis on ebaõigluse tunnetamise, kollektiivse tegevuse ning laiemalt  kodanikuühiskonna arengu aluseks. Või avaldub tajutud ebaõiglus demokraatiaväliste võtete kaudu nagu näiteks kuritegevus või pronksiöö protest. Eelmise aasta juulis vastu võetud tööseaduse muutmise seadus kujutab endast uut ohverdusi nõudvat tsiviliseerivat rituaali, mis teeb töösuhted veelgi paindlikumaks, suurendab konkurentsi tööliste seas ja individualiseerib inimeste kaitsestrateegiaid turujõudude vastu. Kahepoolseid kokkuleppeid soosiv tööseadus aitab kaasa juba niigi nõrga, legitiimsuskriisi põdeva ja väikese liikmeskonnaga ametiühinguliikumise  jõu vähenemisele, selle kaudu on ka töötaja veel haavatavam.

Ühelt poolt madal mobiliseeritus ja teiselt poolt valitsevas poliitilises retoorikas domineeriv konsensusel ja võltsil solidaarsusel põhinev rahvusühtsuse idee teevad nähtamatuks süveneva kihistumise ja klassidevahelised pinged mitte ainult majanduslikus vaid ka avalikus sfääris. Selline rahvusühtsusele rajatud poliitika valitses Eestis juba esimese vabariigi ajal. Hans Kruus on viidanud, et konflikti ja klassivõitlust peeti juba siis ohtlikuks, kuna see pidavat killustama ja nõrgestama niigi väikest rahvast.  Peaksime siiski rohkem tähelepanu pöörama 1990. aastatel ühiskonnas juurdunud individualistlikule ja monetaristlikule loogikale ja selle põimumisele etnilis-rahvusliku ideoloogiaga, millel on olnud negatiivne mõju ühiskonna sidususele, ühiskonnagruppide kollektiivsele võimekusele ja kriitilisele meelsusele. Meil on vaja radikaalselt uut sotsiaalset õiglust ja võrdsust väärtustavat poliitilis-ühiskondlikku nägemust.

* Suur tänu Mele Pestile ja Kristjan Jansenile märkuste eest.

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming