Vajatakse animaalset teoloogiat

Urmas Petti

Fanny de Sivers töötleb eluslooduse ja inimese vahekorda ehtprantslaslikult.        Fanny de Sivers, Jumala loomaaed – tuttav tundmatu maailm. Toimetanud Jüri Talvet. Kujundanud Aita Linnas. Tartu Ülikooli  kirjastus 2010. 72 lk.      Hiljuti 90. sünnipäeva tähistanud Fanny de  Sivers on teinud lugejale kauni kingituse esseekogumiku näol, mille eesmärgiks on kummutada „keskmise kristlase” arusaam, nagu poleks „ristiusul midagi tegemist loomariigiga” (lk 8). Viljaka mõtleja positsioon on vastupidine ja kulmineerub teesis: „Jeesus suri nagu loom. Ta suri looma asemel” (lk 49).

Laiemalt on kõigis viieteistkümnes vaimurikkas  kirjutises kõneks diskrimineerimise vorm, mida briti psühholoogi Richard D. Ryderi ettepanekul nimetatakse „spetsiesismiks”. Selle rassismi või seksismiga võrreldava nähtuse sisuks on inimese kui bioloogilise liigi kõrgemaletõstmine kogu muust elusloodusest. Ent loomulikult on rõhumine universaalne käitumismuster, mis hõlpsalt kuju vahetab: „Kui naist ei saa pidada täiesti inimeseks, siis pole ka imestada, et loom muutub ebahuvitavaks  asjaks!” (lk 58).     

Fanny de Sivers esindab meie kultuuris ühtaegu  oma ja võõrast. Suurema osa elust Eestist eemal viibinud, prantsuse espriist läbi imbunud daam pole kunagi varjanud oma ehedalt katoliiklikku religioossust. Meie üldiselt germaaniprotestantliku taustaga, lähiminevikust traumeeritud küünilis-liberaalsele mõtlemisele ei tarvitse de Siversi tekstide mõistmine alati kõige hõlpsam olla. 

Näiteks küsimus, kas loomal on samasugune hing nagu inimesel (lk 21), muutub arusaadavaks  alles traditsioonilise katoliikliku teoloogia kontekstis, mis pole iial omaks võtnud Kanti kujutlust metafüüsika häbiväärsusest. Kogu loomaõiguste teema on mõneti ehtprantslaslik, sest eks saanud Bastille’ vallutaminegi alguse sellest, et loomadena koheldud inimesed nõudsid vabadust, võrdsust ja vendlust. Igal juhul on Fanny de Siversi algatus tervitatav ning neil teemadel kaasamõtlemine üha vajalikum. Viidata võiks aga veel paarile piibellik  teoloogilisele aspektile, mis ka sekulaarses loomade kohtlemisega seotud debatis ikka ja jälle esile kerkivad.       

Esiteks suubub juba vana testamendi loomade käsitlus, nende jaotamine puhasteks ja ebapuhasteks, kulinaariasse. Ka tänapäevases animaal-teoloogilises arutelus nähakse ühe praktilise väljundina inimeste toitumisharjumuste kujundamist ning jõutakse sageli järeldusele, et tapetud imetajate liha söömisest kui veeuputusejärgse langenud maailma jaoks kehtestatud hädalahendusest tuleks võimaluse korral täielikult loobuda. Jeesuse eeskujule  toetudes soovitatakse kas pestsetarianismi ehk toitumist kaladest, vegetaarlust või lausa veganismi, mis välistab üldse kõik loomse, kaasa arvatud munad, piimatooted ja mesi. Teiseks kinnistab piibel kujutluse tsivilisatsiooni urbaansest päritolust. Eshatoloogiliste lootuste sisuks on sageli vabanemine jumaliku karistusena mõistetud sõltuvusest, mis seob inimest maaharimise kaudu loodusega. Näiteks Johannese ilmutusraamatus kirjeldatakse  tulevast maailma taevase Jeruusalemmana, kullast ja kalliskividest linnana, milles pole ühtegi looma ning vaid üks taim, elupuu. Traditsiooniline looduse ja kultuuri vastandamine on aga kogu tänapäevase lääneliku keskkonnakaitse peamine probleem.       

Viimaks tasub märkida, et eluslooduse ja inimese vahekorra teoloogiline töötlus pole siiski nii haruldane, kui Fanny de Siversi esseedest mulje võib jääda. Esimeses järjekorras tuleb loomulikult nimetada Albert Schweitzerit  (1875–1965), ent ka saksakeelses protestantlikus teoloogias võib üles lugeda kümneid autoreid, kellele see teema korda on läinud.1 Anglikaanidel on selles seoses ette näidata tõeline staar, 1952. aastal sündinud teoloog Andrew Linzey, kes 1970. aastate lõpust teemaga tegeleb2 ja 2006. aastast juhib Oxfordi loomaeetika keskust (Oxford Centre for Animal Ethics). Katoliiklaste ridadest on aga viimastel aastatel lavale kerkinud uus tegija, preestriordinatsiooniga  teoloog ja bioloog Rainer Hagencord (sünd 1961), kes asutas 2009. aastal Münsteris teoloogilise zooloogia instituudi (Institut für Theologische Zoologie), mille patrooniks on kuulus šimpansiuurija Jane Goodall. „Teoloogilise zooloogia” mõiste on just Hagencordi poolt välja pakutud paralleelsena teoloogilisele antropoloogiale.3 Unustada ei maksa sedagi, et loomade õnnistamine erilistel jumalateenistustel on  Lääne-Euroopas tavaline nii katoliku kui protestantlikes kirikutes.   

1 Vt näit Ulrich H. J. Körtneri artikkel „Tier”. Theologische Realenzyklopädie, kd 33. de Gruyter, Berlin; NewYork 2002, lk 532–534.     

2 Sadadesse nimetustesse ulatuvate publikatsioonide seas peetakse Linzey peateoseks raamatut „Animal Theology”. (University of Illinois Press, 1995).       

3 Hagencordi kontseptsiooni leiab teosest: „Diesseits von Eden. Verhaltensbiologische und theologische Argumente für eine neue Sicht der Tiere” (Regensburg, 2005). Viimati nägi ilmavalgust artiklikogumik: R. Hagencord (Hg), Wenn sich Tiere in der Theologie tummeln. Ansätze für eine theologische Zoologie. Pustet, 2010.

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming