Valdkond ja ministeerium võrdluses

Ott Karulin

Eestil puudub kultuuripoliitika – seda mantrat on kultuuritegelased viimasel kümnendil ikka korrata armastanud. Kuna valdkond siiski toimib, st võetakse vastu seadusi, tehakse riigieelarvest eraldisi, peetakse üleval omaette ministeeriumigi, tuleb nimetatud mantra taga näha pigem rahulolematust selgete kultuuripoliitiliste eesmärkide puudumise üle või siis poliitika ja praktika vastuolulisuse tunnetamist. Kultuuriminister Rein Langi algatatud dokumendi „Eesti kultuuripoliitika arengusuunad aastani 2020” (edaspidi „Kultuur 2020”) koostamine peakski kirjeldatud segadust vähendama, kuigi siinkohal tasub meenutada, et 1998. aastal vastu võetud Eesti riigi kultuuripoliitika põhialused kehtivad tänaseni ning „Kultuur 2020” on sisuliselt nende põhialuste ülevaatamine ja uuendamine. Olgu ka üle korratud, et nagu 1998. aasta põhialused, on ka „Kultuur 2020” riigikogus vastu võetav dokument, millega meie parlament annab valitsus(t)ele juhised kultuurivaldkonna arendamiseks. Selleks et uute arengusuundadega ei juhtuks sama mis eelmiste põhialustega, s.t et nendega sisuliselt iga päev poliitikakujundamises ei arvestata, on ühelt poolt oluline luua regulaarne kohustus valitsus(t)ele riigikogu ees „Kultuur 2020” toodud arengusuundade täitmise kohta aru anda ning teiselt poolt mõista, et oma kultuuriorganisatsiooni arengukava, strateegia jm dokumentide sidumine „Kultuur 2020” eesmärkidega võimaldab nõuda kultuuriministeeriumilt nende eesmärkide järgimist ka igapäevases tegutsemises ja valdkonna juhtimises, sh seadusloomes ja rahastusotsustes. Ajal, mil me räägime üha valulisemalt demokraatia kriisist, rahva ja tema valitsejate dialoogi puudumisest, võiks „Kultuur 2020” olla ka hea näide valdkonna kaasamisest poliitika kujundamisse. Nii kutsus kultuuriminister juba 2011. aasta juunis kokku „Kultuur 2020” juhtrühma, kuhu lisaks riigikantselei ja ministeeriumide (kultuuri-, rahandus- ning haridus- ja teadus-) ametnikele kutsuti peale minu Eesti Kultuuri Koja esindajatena Mart Meri ja Tiina Lokk. Ootamatute sündmuste tagajärjel on Meri ja Lokk tänaseks riigikogu liikmed, mida tahan siiski vaadelda positiivse arenguna just seetõttu, et „Kultuur 2020” võetaksegi lõplikul kujul vastu riigikogus. Juhtrühma ülesandeks oli valdkonnalt tulnud ettepanekute põhjal kokku panna „Kultuur 2020” esimene variant, mis esitati seejärel kultuuriministrile. Siinkohal võrdlengi „Kultuur 2020” kaht versiooni: juhtrühma 2012. aasta 26. novembril ministrile esitatud ning kultuuriministeeriumi 2013. aasta 8. veebruaril avalikustatud ning kommenteerimiseks avatud tööversiooni. Eelkõige käsitlen dokumendi üldosa ning kirjeldan põhimõtteid, mille järgi „Kultuur 2020” kokku sai kirjutatud.

Allvaldkondade esitatud ettepanekud mahtusid 67 leheküljele, kuid praegune tööversioon on üheksal leheküljel ehk suur osa juhtrühma tööst tähendas saabunud ettepanekute grupeerimist ja üldistamist. Seega on igal sõnal selles dokumendis väga suur kaal ning sõnastuses väljendub otseselt kultuuriministri poliitiline seisukoht. Näiteks tööversiooni 11. punkt sätestab, et riik kujundab maksusüsteemi viisil, mis „ei kitsenda erasektori võimalusi kultuuri toetamisel”; juhtrühma versioonis räägiti aga maksusüsteemi kujundamisest viisil, mis „elavdab erasektori kultuuri panustamist” ehk valdkond tajus vajadust muuta seadusandlust nii, et see toetaks ja kergendaks eraraha kaasamist, kuid ministeerium ei pea seadusemuudatusi vajalikuks, lubades vaid seista selle eest, et tulevikus asi veel hullemaks ei lähe.

Piirava ja pehmema sõnastuse valik on suuresti tingitud meie ministeeriumide vähesest koostööst riiklike strateegiate kujundamisel ja nii põrkusime juhtrühmas pidevalt nn klaasseinte vastu: kultuuripoliitika on tihedalt põimunud haridus-, regionaal- ja majanduspoliitikaga, kuid „Kultuur 2020” eesmärke polnud võimalik seada mahus, mis ulatub teiste ministeeriumide haldusalasse, kuigi tegemist peaks olema riikliku, seega kõiki valdkondi ja ministeeriume hõlmava strateegiaga. Kuigi juhtrühmas olid ametnike tasandil esindajad mitmest ministeeriumist, eeldaks tõeliselt toimiva kultuuripoliitika kujundamine kokkuleppeid ka ministrite ja erakondade tasandil. Nii on näiteks tööversioonist välja jäänud juhtrühma sõnastatud põhimõte, mille järgi kultuuritöötajate osasaamist valdkonna sündmustest ei käsitleta erisoodustusena, kuigi muusika osas on tehtud erand ja seatud eesmärgiks „muusiku elukutseks vajaliku isikliku instrumendi kasutamise” vabastamine erisoodustusmaksust. Siinkohal tasub veel kord rõhutada, et „Kultuur 2020” on alles oma esimese etapi lõpufaasis ning valdkond peab aktiivselt kaasa rääkima ning jälgima dokumendi arutelu riigikogu kultuurikomisjonis ja istungite saalis. Seega on „Kultuur 2020” praegu eelkõige kultuuriministeeriumi haldusala kattev dokument, mis teiste ministeeriumide mängumaale ei tüki. Eeldame, et ka see on parem lahendus kui kehtiv, aga praktikas kasutamata strateegia ehk samm edasi 1998. aasta põhialustest.

Juhtrühmas „Kultuur 2020” teksti kirjutades püüdsime järgida kaht põhimõtet: vältida tühje sõnu ehk defineerida kõik mõisted ning vältida kinniseid loetelusid ja konkreetsete asutuste nimetamist ehk eelistada eesmärgist lähtuvaid loendeid, mis on avatud võimalusele, et enne 2020. aastat tekib organisatsioonitüüpe, tegevussuundi, struktuure jne, mida praegu pole, kuid mis võivad seatud eesmärkideni jõudmist lihtsustada. Päriselt see meil ei õnnestunud. 1998. aasta põhialustes oli läbivalt kasutusel konkreetse tähenduseta mõiste „rahvuskultuuriliselt oluline”, mida õnnestus juhtrühma sõnastatud versioonis vältida, kuid selle asemele on ilmunud ministri poolt üle vaadatud tööversiooni samavõrd ebakonkreetne mõiste „kultuuripoliitiliselt oluline”. Sisuliselt võiks mõlemad mõisted ümber öelda nii: „see, mis ministrile meeldib”. Selle sisutühja mõiste ilmumine 9. punkti, mis käsitleb kultuuri toetamist samaaegselt otse riigieelarvest ja kultuurkapitali kaudu, on märk põhimõttelisest vastuolust valdkonna ja ministeeriumi ootuste vahel. Algne mõte oli, et valdkonnas tunnustatud jätkutegevused (nt festivalid, kirjastustegevus jms), mida praegu finantseeritakse kultuurkapitali projektitoetustega, peaksid saama tegevustoetust kultuuriministeeriumilt, vabastades nii raha loomestipendiumideks ja tõesti ühekordseteks ettevõtmisteks. See põhimõte on ka ministri tööversioonis sees, kuid mõne tegevuse järjepidev toetamine ei sõltu siin enam mitte valdkonna tunnustusest, vaid ministeeriumi hinnangust selle tegevuse kultuuripoliitilisele olulisusele.

Sisuliselt on küsimus kaasatuse ulatuses ja ministeeriumipoolses valdkonna esindajate kompetentsi usaldamises ehk kui palju peaks valdkond end ise reguleerima. Viimane haakub otseselt riigikontrolli paar nädalat tagasi avaldatud „Kultuuri rahastamise eriaruandega”, kus heidetakse jätkuvalt ette vähest läbipaistvust riigi raha jaotamisel: „Kujunenud rahastamissüsteem ei ole otstarbekas ega säästlik, kuna sama sihtrühma, tegevuse või projekti toetamise otsuseid teevad mitmed kogud”.1 Riigikontroll vaatab kogu riigieelarvet, olenemata sellest, kas raha liigub kultuuriministeeriumi, kultuurkapitali või ka ELi tõukefondide toetuste vahendajate kaudu, kuid kultuurivaldkonnas on kultuurkapital alati olnud iseenesest mõistetavalt autonoomne ja sellisena vaid muu maailma kadestada. Seega tagab kultuurkapital „Kultuur 2020” 1. punktis toodud võrdse ligipääsu põhimõtte, kultuuridemokraatia toimimise. Ei tasu siiski Riigikontrollist kurja hunti teha, sest nendegi audit nõuab vaid selgemate jaotuspõhimõtete eristamist, kuigi ma kahtlen väga, kas mõiste „kultuuripoliitiliselt oluline” on piisavalt selge valikukriteerium, mis seob rahastamise „riigi selgete ootustega”, nagu riigikontroll seda nõuab. Lahendus oleks ehk usaldada kultuurkapitali sihtkapitalide kompetentsi ja kui nende arvates on mõni jätkutegevus valdkondlikult piisavalt tunnustatud, siis saavad nad teha kultuuriministeeriumile ettepaneku selle tegevuse finantseerimise ülevõtmiseks. See oleks kindlasti selge süsteem, mille läbipaistvust võib tõsta näiteks nõudega, et sama ettepaneku peavad tegema kaks järjestikust sihtkapitali koosseisu.

Teine ministri tööversioonis lisandunud paraadmõiste on „tähelepanuväärsed kultuuritegelased”; tegelikult on kogu 22. punkt, kus see mõiste esineb, täiesti uus, sätestades: „Riik soosib tähelepanuväärsete kultuuritegelaste mälestuse jäädvustamiseks ja nende loomingu edendamiseks eraalgatuslike seltside tekkimist, kellega saab riik sõlmida halduslepinguid nende kultuuritegelaste mälestusega seotud varade ja paikade haldamiseks, samuti riigile üle läinud autoriõiguste realiseerimiseks teoste laialdaseks kasutamiseks”. Eesmärgina ju ilus algatus, aga juhtrühma liikmena ma tõesti ei tea, kust see punkt nüüd äkki tuli. Pealegi on sõnastus üldosa kohta liiga detailne: kõne all pole põhimõtteline eesmärk, vaid mõne üksiku asutuse konkreetse probleemi lahendamine. Viimast tuleb nentida mõne teisegi ministri lisanduse kohta, kuid kuuldavasti kutsutakse juhtrühm veel enne „Kultuur 2020” riigikokku saatmist kokku ja nii saab ehk ka detailsusastmed edaspidi paika timmida.

Selge on seegi, et juhtrühma teist põhimõtet – vältida konkreetsete asutuste nimetamist – lõppversioonis ei saavutata. Olgu ajaloo tarbeks märgitud, et juhtrühma sõnastuses mainiti vaid üht asutust Eesti Filmi Instituuti, sest selle ümber oli kirjutatud ka kogu filmivaldkonna enda koostatud arengukava. Nüüdses tööversioonis on sellele lisandunud rida koolide nimesid, kusjuures mõned neist on tõesti ka olemas, teised mitte.

Nii rõhutatakse etenduskunstide osas, et kõrgem teatriõpe peab jätkuma nii EMTA lavakunstikoolis kui TÜ Viljandi kultuuriakadeemias, ning filmikunsti osas, et TLÜ Balti filmi- ja meediakool peab säilima. Samas on ministri algatusel üldosa 3. punkti lisatud järgmine lause: „Kaaluda tuleks perspektiivis ühtse Kaunite Kunstide Akadeemia loomist”. Jättes kõrvale selle, et mingi asja kaalumine saabki toimuda vaid tulevikku vaadates ning mõiste „kaunid kunstid” on üsna iganenud, tekib õigustatud küsimus, kas etendus- ja filmikunst siis ei kuulugi enam „kaunite kunstide” hulka või on neil loota erikohtlemist. Igal juhul on ühtse akadeemia loomine ministeeriumi algatusel lisandunud idee, mille üle valdkonnal pole seni arutada palutud. Sama kehtib ka 19. punktis toodud nõude kohta, mille järgi peab rahvusringhääling andma „korrapäraselt oma tegevusest aru Riigikogu kultuurikomisjonile, kes hindab rahvusringhäälingu tegevuse vastavust seadusele ja avalikele huvidele”.

Nagu on Sirbis märkinud Kaarel Tarand,2 kuulub kultuuriajakirjandus nende allvaldkondade hulka, mille ettepanekute kogumisel juhtrühm hätta on jäänud. Nii polegi ehk imestada, et tööversiooni on jõudnud eeltsiteeritud põhimõte, mis tõuseb oma kontrollmeetmete suurendamisega ülejäänud dokumendi taustal esile. Kui rahvusringhäälingu punkti võiks vaadelda ebaõnnestunud kaasamise tulemina, siis dokumendi 6. punkt „Kultuurivaldkonna seadusandluse koostamisel lähtub riik õiguspoliitika põhialustest, vältides valdkonna ülereguleerimist” sätestab teadlikult valdkonnalt tulnud ootustega vastupidise eesmärgi.

Nii mitmedki allvaldkonnad mainisid oma ettepanekutes seadusi, mida tuleks kas uuendada või siis juurde luua, ja ka riigikontrolli eelviidatud eriaruanne heidab ette mitmete allvaldkondade rahastamist kehtivate seaduste põhimõtteid järgimata, kuid ministeerium tahab sellegipoolest kultuurivaldkonna seaduste arvu pigem vähendada. Võiks ju arvata, et vähem seadusi tähendab vähem piiranguid ja kontrollimist, kuid tegelikult on olukord vastupidine: seaduste puudumisel reguleeritakse valdkonda ministri määrustega ning nii on juhtimine täielikult allutatud ministri poliitilisele platvormile ning eesmärgid ja prioriteedid võivad muutuda koos ministri tujudega ning muutuvad kindlasti ministri vahetumisega.

Lõpetuseks viitan ka mõnedele olulistele muudatustele allvaldkondlikes eesmärkides, mille kadumine või lisandumine eeldaks avalikkuse ja eestkosteorganisatsioonide kommentaari: arhitektuuri osas on tööversioonist välja jäänud idee luua riigiarhitekti institutsioon; disainis on märksa pehmema sõnastuse saanud idee laiendada „Kunstiteoste tellimise seaduse” nõudeid eritellimusel valminud disaintoodetele; etenduskunstide osas on välja visatud kõik senist rahastussüsteemi puudutav ning toodud juurde põhimõte, mille järgi toetatakse otse riigieelarvest „kultuuripoliitiliselt olulisi repertuaariteatreid” ehk sisuliselt põlistatakse üks tegutsemisviis; filmikunstis on loobutud eesmärgist võimaldada igas maakonnas digitaalselt filme näidata; muusika ja sõnakunsti osas on loobutud vastavalt nootide ja raamatute alandatud käibemaksumäärast.

Kokkuvõtteks tuleb siiski öelda, et kirjeldatud konarustele ja poliitilistele valikutele vaatamata on „Kultuur 2020” täpselt nii oluline dokument, kui valdkond seda ise tahab: kui ei kommenteerita avalikustatud tööversiooni ega võidelda kärbitud ideede eest ja lisatud mõtete vastu, kui ei hoita dokumendi menetlemisel riigikogus silma peal ega tegeleta ideede tutvustamisega rahvaesindajatele ja kui ei nõuta kultuuriministeeriumilt „Kultuur 2020” eesmärkidest kinnipidamist, siis on vägagi tõenäoline, et uute arengusuundadega juhtub sama mis 1998. aasta põhialustega ning ka kümne aasta pärast kuuleb mantrat „Eestil puudub kultuuripoliitika” sama sagedasti kui viimasel kümnendil.


1 http://www.riigikontroll.ee/tabid/206/Audit/2274/Area/16/language/et-EE/Default.aspx.

2 Kaarel Tarand, Minister tembutab jälle. – Sirp 18. I 2013.

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming