Valge laeva pankrot

Maimu Berg

Mustjala valla valu Saaremaa süvasadama ja Sulev Keeduse joodikutefilmi “Jonathan Austraaliast” taustal.

“Mustjala kihelkond andis ainelise vanavara alalt toredat saaki. Me rõõmustasime nagu lapsed, kui saavutasime mõne paari suurepärase mustriga Mustjala kindaid. /—/ Siia juurde kuulusid seelikud, käised ja vaibad, muust kõnelemata. Jäime korjamise tagajärgedega väga rahule.” Nii kirjutab oma mälestusteraamatus “Päike ja jõgi” (Lund, 1951) Henrik Visnapuu. Oli 1913. aasta suvi, kui tulevane poeetide kuningas Eesti Rahva Muuseumi saadikuna Saaremaal Mustjala vallas vanavara korjas. “Too mahajäänud maailm ja aeg oli veel kaunis ja oma mahajäetuses õnnis jumala päikese all rahulikul merekaldal,” võtab Visnapuu oma muljed kokku.

Ka Sulev Keeduse filmis “Jonathan Austraaliast” näeme “oma mahajäetuses õndsat” maailma. Kunagine romantika on aga kadunud ja asendunud argielu kõige nukramate külgede kibedusega.

 

 

 

Lõbusaarest, sadamast ja kuulujuttudest

Saaremaa juurtega ja Mustjala kandi eluga küllalt tihedalt kokku kasvanud inimesena on mul alati kade, kuidas meil upitatakse võro kultuuri. Teisi murdealasid poleks Eestis nagu olemaski. Võromaa ja Seto on meedia vahendusel tehtud imeliseks muinasmaaks üliandekate inimestega. Muidugi on see tore, aga Seto- ja Võromaal ringi liikudes näeb iga külapoe ees vähemalt sama troostitut pilti nagu Mustjalas. Paratamatult tekib tunne, et Saaremaale tehakse lausa riiklikul tasandil ülekohut ja Saare maavalitsuse infrastruktuuri ja maaelu arendamise peaspetsialist Leo Filippov on õigustatult kurtnud, et riiklikul mahitusel tahetakse Saaremaast teha lõbu (ja läbu) saart, paika, kus Eesti prominendid saavad oma stressi suhteliselt anonüümselt välja elada ja turistid piiranguteta laiutada. Võib-olla sellest lõbusaare teadmisest lähtus  oma, muu hulgas ju ka hoiatava filmi tegemisel Sulev Keedus.

Saaremaa sadama ehitamine sai eriti aktuaalseks siis, kui majandusministriks sai Edgar Savisaar. Seni vist pigem kalevi all seisnud idee lükati kiiresti käima. Sadam pidi tooma tööd ja elu ühte ääremaa kolkasse ja nii leidis idee paljudelt toetamist. Sadama vastaseid, eeskätt rohelisi, sõimati aga ajale jalgu jäänud virisejateks. Sadamat tõttasid oma valimiskampaanias ära kasutama nii Rahvaliit kui ka Keskerakond. Et rohelised, kes küll ei suutnud sadama ehitamist ära hoida, sundisid peale kokkuleppe, et Saaremaa sadamast kaubasadamat ja liinilaevade sadamat ei tule, vähemalt mitte enne, kui teostatakse täiendavad keskkonnauuringud, siis tekkis juba enne sadama ehituse algust huvi, milles on õieti sellise sadama mõte, kui suur on selle loodustkahjustav osa ja teiselt poolt kasutegur kohalikele elanikele, kelle nimel loodusele kahju tekitada? Selgus, et vähemasti pelgalt reisilaevu teenindava sadama jutt oli tühi kära. Sellest, et sinna ikkagi, kokkulepetest hoolimata, ka kaubavedu planeeritakse, kirjutasin juba toona, enne ehituse algust, Eesti Päevalehes (21. VII 2005).

Laevaliiklus selles paigas, Mustjala vallas Tagaranna küla külje all, pole päris uus asi. Küdema lahte tulid juba Eesti ajal väiksemat sorti aurulaevad, mis viisid sealtkandist propse Inglismaale. Küdema küla saarlastele oli propside tegemine ja väikese paadiga laevadele vedamine piskuks lisateenistuseks. Ent Mustjala kandi enamjaolt madalatest ja okslikest metsadest suurema raha kokkulöömiseks ei jätkunud, propsindus ei tasunud ära ja kogu asi soikus.

Maakividele ehitatud puust sadamakai praeguse betoonkai kohal oli juba 1941. aastal Saaremaa okupeerinud sakslaste kätetöö, aga leidis pärast sõda kasutamist muu hulgas ka traallaevade kaina. Kuni traallaevandus ja üldse igasugune mereleminek seal kui piiritsoonis ära keelati.

Praegust sadamat ehitati kibekähku, ehitajad, nagu ka Keeduse filmist võis aru saada, toodi enamuses väljastpoolt Saaremaad, põhiliselt Ida-Virumaalt. Kohalikud seal tööd ei leidnud.

Vestlustest erakondade poliitikutega, kellest peale Mark Soosaare ükski erilist huvi sadama keskkonnaprobleemidega tegelemiseks ei ilmutanud ning keda kauge tundmatu kolka (iseasi, kas väikeses Eestis peaks hästi rahastatud tipp-poliitikute jaoks olema kaugeid tundmatuid kolkaid) looduse saatus ükskõikseks jättis, sain neilt hämmastavaid arvamusavaldusi kuni selleni, et Savisaar ehitavat sadamat sellepärast, et kavatsevat selle tulevikus erastada. Sest kui sadam ennast riigile ära ei tasu, siis tahab riik sellest võimalikult kiiresti vabaneda ja müüb selle odavalt. Ning ostjaks võib osutuda Savisaar. Keegi ironiseeris isegi, et kui Tiit Vähil juba on oma sadam, siis peab see olema ka Edgar Savisaarel. Oli aga neid, kes arvasid teadvat – sadamat ehitatakse NATO tellimusel. Esitan need arvamused endale nende eest vastutust võtmata. Uskugu, kes tahab. Kuid põhjus ehitamisega kiirustamiseks oli ilmselt see, et Euroopa Liit sellisesse looduskaitseliselt olulisse kohta, Natura alale, sadamat rajada ei oleks lubanud. Ehitusluba saadi aga enne ELiga ühinemist.

Mitmed targad oletasid algusest peale, et kui juba sadam ehitatakse, siis tuleb sinna varem või hiljem kõigest loodushoiust hoolimata ka kaubavedu. Toonane keskkonnaminister Villu Reiljan ütles siinkirjutajale otse välja, et kümne aasta pärast on seal nagunii kaubasadam.

Nii või teisiti ei suutnud keskmise mõistusega inimene sadamas kohalikele erilist kasutegurit näha, kui mitte arvestada teede asfalteerimist. Asfaltkatte sai seni kehvas seisus olnud Mustjala-Tagaranna tee, mis oleks aga tulnud vähemalt bituumeniga katta juba ammu, sadamast sõltumata.

Teadagi, vald on seda jõukam, mida jõukamad on valla elanikud. Kolhooside ajal oli Mustjala kolhoos elanike keskmise sissetuleku poolest Eesti kõige vaesem. Uuel Eesti ajal hääletas Mustjala valla rahvas  Euroopa Liiduga ühinemise vastu. Ent sadamast loodeti palju. Kui palju Saaremaa sadam iga Mustjala valla elaniku  jõukust on kasvatanud, seda allakirjutanu täpselt ei tea, aga tahaks loota, et vähemalt mingi keskmine sissetulekute näitaja on tõusnud. Sellel suvel peaksid kruiisilaevad saabuma viiel korral. Selge on aga see, et loodetud pudrumägesid ei paista. Töökohti pole ollagi. Ilmselt pole see sadama rajajatele üllatuseks. Sadama ehitamise põhjused jäävad ikka veel mõistatuseks. Või on kuulujuttudel tõepõhi all?

Sadama ehitamise käigus tõusid kõvasti ka ehituskulud, sest geoloogilistes mõõtmetes olevat olnud viga. Kas ja kui palju raha merepõhja sumati, seda on ilmselt raske kontrollida. Ehitusele oleks eeldanud ka eelnevat, just turismile suunatud läbimõeldust (avaldasin sellekohast arvamust EPL 22. VII 2003), seda aga ei olnud. Kuressaare hiilgab spaade rohkusega, aga see on hoopis teine teema. Kui tahetakse urbaniseerunud lääne-eurooplastest kruiisituristidele näidata “maalilist Tagaranna kaluriküla”, nagu turismibrošüürid lubavad, siis tuleks sellele tagasi anda võimalikult kunagine romantiline ilme: taastada võrgumajad, korrastada paadisadam, sulgeda küla autoliiklusele. Tegutseti aga risti vastupidi, keset kaluriküla laiutab nüüd suur asfalteeritud parkimisplats, külast on saanud autode kuningriik ja läbisõiduhoov, paadisadam on aga endiselt üsna lohakil. Kindlasti on ka Saaremaa juhid ja turismiarendajad käinud mõnesaja kilomeetri kaugusel Gotlandil ja näinud seal tõelisi maalilisi kalurikülasid, aga ju pole nähtu siis neile kohale jõudnud. Ka pole tõenäoliselt veel koostatud korralikku projekti, mis aitaks Euroopa Liidu toetusel kaasa Saaremaa äärealade turismile. Vähemalt pole näha tulemit. Ja eks ole ka teada, et meie oma Eesti turisti lemmikloom on muidugi auto, millega ta peab pääsema takistamatult igale poole, olgu või õitsvale aasale, murenevale pankrannikule või  pesitsevate lindude keskele.

Nii või teisiti, suurema osa aastast on Saaremaa sadam tühi ja mahajäetud, Lili Marleen oli ainus reisijatelaev, mis seda  möödunud hooajal külastas. Elevust see kohalikus mastaabis muidugi tõi ja ka Mustjala pulmarong, millest pisikest katkendit Keeduse filmis näidati, sai kindlasti tänu turistidele uue elu sisse.

Üks laev saabus aga sadamasse enne Lili Marleeni. See valge laev oli sadamat avama tulnud vippide alus, Tallinkilt üüritud. Selle visiit meenutas küll tsaari perekonna külaskäiku kuhugi Baltiiskisse või veel enam nõukaaegseid kompartei bosside ääremaavisiite. Koostati nimekiri “väärikatest” tegelastest, kes sellele laevareisile (Tallinnast Saaremaa sadamasse) kaasa pääsesid. Saaremaa sadam asub, nagu öeldud, Mustjala valla Tagaranna küla külje all. Minu ema on vanim veel elus Tagarannast pärit inimene, kes praegu elab Tallinnas. Eesti ajal tegi ta toonase väikese liiniauriku Dagmariga mitu sõitu Tagaranna ja Tallinna vahel. Oleks olnud päris loomulik, et nii tema kui Tagaranda veel jäänud põlised elanikud oleksid olnud sadama avamise laevasõidul aukohtadel ja vipid oleksid saanud neilt teada, kuidas sadama kandis ennevanasti elati. Aga või see neid huvitab! Kardan, et Mustjala valla inimesi polnud üldse kedagi vippide sõitu rikkuma kutsutud. Veel hullem. Minu mulje on, et president Rüütel polnud vaevunud endale selgeks tegema, millised on sadama ehitamise tagamaad, milline tegelik regionaalpoliitiline roll, milline tulevik ja mida ta üldse avab? Valge laevaga saabunud ja mustade autodega ringi kihutanud vipid ei pannud vist üldse tähele, kui ilus ja õrn on sadama ümbruse loodus, mis inimesed sealkandis elavad, kui lagunenud on Mustjala kirik (seda õnneks kõpitsetakse nüüd), kui palju oleks Tallinna Sadama abiga võinud toetada vallakeskuse korrastamist jne. Minu jaoks olid sadamast kummide vilinal minema kihutanud autod Keeduse filmis küll vägagi kõnekad, vastandudes kõige teravamalt valla viletsamate elu armetusele.

 

Mustjala pulmarong

Kes ei oleks kuulnud ühest Eesti tuntumast voortantsust – Mustjala pulmarongist. Tarvanpää Seltsi pillirühm on välja andnud CD, kus pooleteist minuti jooksul saab kuulda lugu “Mustjala paarisrong”. Minu andmetel on see ka kõik. DVDd Mustjala pulmarongiga müügilt ei leidnud. Kui Sulev Keedus lubas Mustjala inimestele, et ta filmib üles pulmarongi, siis loodetavasti ta seda ka tegi, tal on vastav materjal olemas  ja selle võiks ta omaette filmina kindlasti välja käia. Muidugi pole see nii “müüv” ega hoopiski nii hingekriipiv nagu Mustjala eluheidikute pihtimused, aga kultuurilooliselt on see hindamatu väärtusega. Praegu on ju veel tegijaid, kaadris olid päris noored inimesed kõrvuti eakamatega õhinal pulmarongi mängus kaasa löömas. Leian, et see on Keeduse kohus Mustjala asisema rahva ees, selline etnofilm kiiresti kokku monteerida ja vallale kinkida.

Veel enam, päriselt pole kadunud ka see maailm, millest kirjutas Visnapuu. Kui vaatasin Keeduse filmist paari Eeve ja Feliks (Eeve, muide, on mu kauge sugulane), siis tundsin, et ega suuremaa inimene saarlast alati nii väga mõistagi, selleks peaks vist nende keskel pikemat aega nende elu elama. Filmis nõmedalt itsitav Eeve on tagasihoidlik ja häbelik inimene, kes kaamerate ees kord kohmetudes, kord loomulikkust säilitada püüdes iseendaks jääda katsus. See, mis väljapoole võib tunduda rumala kihistamisena, on tegelikult sageli saarlase, vähemalt Mustjala kandi oma, olemus – ainus võimalus oma kohmetust varjata. Keeduse auks peab ütlema, et Eeve ja Feliks tulid tal üsna sümpaatsed välja ja pisut sai vaataja aimu sellestki, mida saare naise töökuseks on nimetatud. Minu pikka aega Mustjalas elanud ja seal ka surnud tädi kootud Mustjala mustriga kindaid ja õrnõhukesi sõrmikuid kannab terve meie suguvõsa siiani, kuigi tädi lahkumisest on möödas rohkem kui 15 aastat. Nii et kallid lehelugude kommenteerijad, pole mõtet Mustjala kudujate üle ironiseerida, need kindad on üks osa sellest, mis kannab sealseid väärtusi tulevikku. Niisama lihtne ongi.

 

Karskusliikumine

Mu ema õppis Mustjala koolis 1920. aastate teisel poolel. Tolleaegne koolielu keerles suuresti karskusaate ümber. See oli ajastu trend. Eesti Vabariik oli sündinud sõdade keerises, joomine levis ülikiiresti, sellega kaasnes ka süüfilise ja muude suguhaiguste levik. Noor riik suhtus sellesse kõigesse täie tõsidusega. Muu hulgas käivitati ulatuslik karskusliikumine, mis hõlmas riigi kõiki alamastme koole. Ka Mustjala koolis hakkas tööle karskuse ring, see ühendas koolilapsi, kellele peeti alkoholismivastaseid loenguid väga tõhusa näitlikustava materjaliga, kes uhkusega kandsid omaõmmeldud karskusembleemi ja laulsid koolide karskuse hümni. Liikumine ühendas õpilasi ka isetegevuse tasemel. Kasvas üles põlvkond, kellele lausjoomine oli enamasti ikka taunitav. Muidugi, need ajad on möödas ja tänapäeval sellist karskusliikumist käivitada oleks vist lootusetu arhaism. Aga muutunud ajas võiks ja peaks sedasama tööd tegema ka muutunud, uute vahenditega. Oleme saanud muidugi kohutava tagasilöögi 50 nõukogude aastast. Vene ajal oli ju karskusliikumine lausa keelatud – kaine peaga hakkavad karskusliikumise egiidi all kokku tulnud inimesed nagunii varem või hiljem “riigivastast panema”, sest kaine mõistus sünnitab kaineid mõtteid. Mida on praegune Eesti Vabariik ära teinud selleks, et äärealade (aga mis siin rääkida ainult äärealadest) nõrgemaid alkoholi küüsist päästa? “Mönuga vötmisest” ma ei räägigi. Maapoodide alkoholivalik on üllatavalt rikkalik ja poed lahti poole ööni. Vahepeal tekkis koguni uus mõiste “pood-baar”, et õigustada joomist poe ruumides või õues. Poodide ümber kogunevad joodikud pole üheski maakohas harulduseks. On need mahakantud inimesed? Keegid, kes elavad omas maailmas, olgu ümbrus milline tahes ja võimul kes tahes? Kas tõesti ei saa neid enam keegi aidata? Meie riigil pole tegelikult võimalik maha kanda mitte ühtki inimest, sest inimesi on meil vähe. Ja kui me tõesti neid, kes juba põhjas, aidata ei suuda – kuigi peaks proovima – , siis ärgem vähemalt tekitagem joodikuid juurde. Eesti kiire edu kipub olema nagu Peterburi linn – ehitatud nende luudele, kes alla jäid. Ma usun küll, et Mustjala sotsiaaltöötaja hoiab lastega joodikute peredel silma peal. Aga on väljendatud ka seisukohta, et tegemist on oma maailmas elavate heidikutega, kellega enam ei tasugi vaeva näha. See võib ju nii olla, aga ometi on selles suhtumises midagi variserlikku. Miks halavad mitmed ennast õigustada püüdes, et vaesed Maarika ja Tooma lapsed, nüüd saavad Keeduse filmist kõik teada, kui jubedad jotad on nende vanemad. Aga kes seda siis Mustjalas veel ei teadnud? Isegi mina, kes ma nüüd seal ainult suviti käin, teadsin Toomast ja Maarikast. Tõsi, jah, nende uksest sisse polnud ma astunud. Aga küllap oligi õige meid ka nende juurde koju lasta, sest nüüd on nende pere probleemide nägemiseks avanenud paljude silmad ja lapsi haletsevad ka need, kes neid joodikute lastena lihtsalt parastasid ja mõnitasid. Naiivne on arvata, et alles nüüd hakatakse neid lapsi koolis kiusama vanemate pattude pärast. Tean Mustjala koolis lapsi, keda kogu aeg selle pärast on kiusatud. Nad ise on mulle seda kurtnud.  

 

Keeduse eetikast

Keeduse filmist jääb järele mõru ja kibe maik ning seda mitte ainult traagika pärast, mida see film laob vaataja ette halastamatus realismis. Tekib ka küsimus, kas ikka nii on õige, kas nii tohib, kust läheb eetilise ja ebaeetilise piir ja kui suuri ohvreid kunsti nimel võib ja peab tooma. Mark Soosaar näiteks keelas oma “Kihnu mehe” näitamise kahekümneks aastaks, et selles esinenud tegelasi mitte solvata. Keeduse filmi puhul on väidetud, et filmi tegelasi joodeti. Pole saladus, et meie ääremaade elanikke ei jooda mitte üksnes filmitegijad vaid ka parteide juhtivad tegelased valimiste eel ja ajal. Eetilisuse piirist on sel juhul ammu üle astutud ja mitte lihtsalt kunstitegijate, vaid lausa poliitikute poolt. Kui see nii on, siis peaks sedagi uurima ja aru andma kutsuma peale Keeduse ka rahvale alkoholi jaganud poliitikud. Joomatõbi võib süveneda tublile töömehele tasuks antud viinapudelitest ja seda hoitakse üleval riigi lõdva alkoholipoliitika ja amoraalsete poliitikute abiga. Värisevate kätega Eti jutustab filmis, kuidas ta varem valmistas uksi ja aknaraame. Aga kas tasuks oli pudel? Küll oleks ehitusbuumis Saaremaale praegu kunagise Eti suguseid tublisid puidutöömehi juurde tarvis!

Keeduse film ja sellega seotud võimalik ebaeetilisus on vaid üks lüli ahelas, aga lüli, mis terve ahela paljastab, seni varjatud haiguse kõigile nähtavaks teeb. Selles mõttes on iseenesest vahest vaieldava moraalsusega filmil ometigi suur mõju. Eesmärk pühitseb abinõu? Film on meid tublisti raputanud. Inimesed on hakanud rääkima asjast, millest muidu vaikitakse. Üks film on rohkem ära teinud kui kümned joomisevastased artiklid, seminarid ja konverentsid. Kahjuks kellegi inimväärikuse alandamise ja solvamise hinnaga. Kas sellega saab nõustuda? Kas see pole mitte sama ebaeetiline ja kuritegelik kui lasteporno – mõlemal juhul kasutatakse ju ära süüdimatuid? Võrdlus on kohatu juhul, kui see film need, keda päästa saab, mõtlema paneb, aitab. Miks mitte ka Toomase ja Maarika, tegelikult ju ilusad veel noored inimesed, kenade laste vanemad.

 

Filmi kunstilisest küljest

Film on mõjuv, samas kohati veniv ja arusaamatu, otsekui mingis tegijatepoolses jahmatuses kokku monteeritud. Tundub, et selle filmi tegemine, tegelaste valusad pihtimused ja masendav argipäev on autoreid nii šokeerinud kui ka pimestanud. Pimestanud sedavõrd, et asju näidatakse eeskätt must-valgetena, kohati absurdi ja naturalismi kaldudes. Keedus on ilmselt tahtlikult kõik vähegi kena ja iluleva kõrvale jätnud ja keskendunud ainult halvale ja kurvale. Kontrastiks kohalike õnnetusele peaks olema valge laeva motiiv. Aga see ei kujunegi kontrastiks, vaid pigem hoopis süvendavaks liiniks. Laeva peal kordub mingis mõttes Mustjala tragöödia. Köögis sebivad tumedanahalised abilised on küll saanud tööd, ilmselt väga odava tööjõuna, aga nad on selleks pidanud rändama maailma teise otsa, võõrastele hallidele vetele. Ja kui Keedus oleks roninud oma kaameraga ruumidesse, kus need inimesed laeval ööbisid, oleks pilt olnud kindlasti üpriski lohutu. Lausjoomist takistab ehk nende inimeste usk, aga viletsus on kõikjal sama. Ja ega laeval reisijadki mingid rikkurid ole. Nemadki elavad luksusest unistamise maailmas ja on vaid tõelise, troopikamerel seilava valge “armulaeva” vaeslapsed. Saaremaa väikese, madalate kadakate vahele rajatud sadama külastamine pigem süvendab kui leevendab nende inimeste masendust. Inimliku viletsuse apoteoos, mida ka juhuslikult Mustjala troostitule laadale eksinud Jonathan Austraaliast ainult rõhutada aitab, fooniks nukralt tuules lipendavad odavad riidekaltsud.

Pääsemist, troosti, lunastust pakub Keeduse filmis ainult loodus, ühinemine loodusega nende vanade mallide järgi, mis viivad saarlased tagasi oma harjunud elementi.

“Ma olen merd vaadelnud Tallinna, Toila ja Narva-Jõesuu vahel, supelnud Pärnus ja näinud laevahukku Läänemerel, aga sellist ilu pole ma enam näinud, mis avanes mu silmale Mustjala panga kõrgel kaldal…” kirjutab Visnapuu oma eespool tsiteeritud mälestustes. Lugege neid mälestusi kõik, kellele Keeduse film, tegelikult aga elu hammasrataste vahele jäänute käekäik, südamesse läks. Lugege ja tundke valu südames, mõeldes sellele, kui kergekäeliselt ja mõtlematult löövad võimu- ja rahahimus inimesed haavu looduse kaunisse ihhu: venelaste poolt tsaari ajal ja 1939.-1940. aastal ehitatud patareid Ninametsas Tagaranna külje all, pommiaugud, kaitsekraavid, raketibaasi jäänused, piirivalve lagunevad majad ja rahuaja, uue Eesti aja tekitatud jõhker-hall sadamakai või sealse kandi haprasse loodusse absoluutselt sobimatud uhkeldavate palkmajade rivid. Ning kõigi nende vahel loksumas “turistide” autod, mille akendest lendavad välja pudelid, õllepurgid, süstlad, kondoomid, toidukarbid. Mis omakorda räägivad nende, pidevas liikumises inimeste rahulolematusest ja juurtetusest. Tegelikult saaks sama traagilise filmi vahest nendestki. Mis Moolok see siis küll on, kellele peame ohverdama oma looduse, inimesed, tervise ja mõistuse? Kelle heaks?

“Vaiksel õhtul kollendava taeva all tõmbab meri enesele üle paksu kuldkollase siidvaiba. Nagu kollane koor paistab siis päälmine veekiht. Tundub, et üle selle võiks kõndida kaugele unistuste maale.” Vahest ollaksegi juba unistuste maal, ise seda taipamata, oskamata hoida selle loodust ja inimesi. Tehes sellest himude ja nõrkuste tallermaa.

Arusaadav, et Keeduse film on Mustjala rahvale šokk. Aga vahest hoopis šokiteraapia, millest palju tervemana välja tullakse ja mis aitab terveneda kogu meie ühiskonnal?

 

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming