Valgustusajastust Liivi-, Eesti- ja Kuramaal

Toomas Hiio

Indrek Jürjo osutab järjekindlalt, et vaimselt kuulusid Liivi-, Eesti- ja Kuramaa Euroopasse.          Indrek Jürjo, Ideed ja ühiskond: Balti provintside mõtte- ja kultuuriloost 18.-19. sajandil. Koostanud Inna PõltsamJürjo ja  Tõnu Tannberg. Eesti Ajalooarhiiv, 2009. 333 lk.        Indrek Jürjo (1956–2009)1 kuulub nende Eesti ajaloolaste hulka, kes on suutnud end teostada mitmes ajalooteaduse valdkonnas. Laiem Eesti avalikkus tunneb teda kui 1996. aastal ilmunud raamatu „Pagulus ja Nõukogude Eesti: vaateid  KGB , EKP ja VE KSA arhiividokumentide põhjal” autorit ning Rahvusarhiivi sarjas avaldatud KGB -aruannete publitseerijat ja kommenteerijat. Kuid Indrek Jürjo peamiseks huvi- ja uurimisvaldkonnaks oli siiski Eesti, laiemalt ka Balti provintside mõtte- ja vaimuajalugu valgustusajastul XVIII sajandil ja XIX sajandi alguses.     

  

Ta ise teadvustas end Eesti, Balti ja Saksa ajaloolasena,2 seda nii uurimisvaldkonna kui ka ajaloolaste ringkonna tähenduses, kelle hulka ta kuulus. Alahindamata kitsalt spetsialiseerunud, „oma perioodi” ajaloolaste detailsete uurimistööde väärtust, ei saa Indrek Jürjo valikut või ka peaaegu 20 aasta pikkusest tööst  endises parteiarhiivis tulenenud sundvalikut pidada enese killustamiseks. Põhjalik XVIII ja XIX sajandi ajaloo tundmine võimaldas tal avaramalt mõista ka sovetiajastu tähendust Eestis ja Baltimaadel ning selle mõju siinsetele rahvastele. Ja vastupidi: XX sajandi keskpaiga ajaloo ning laiemalt Eesti ja Kirde-Euroopa kaasaegsete ajalooväitluste hea tundmine oli küllap suureks abiks vältimaks liigset takerdumist kaugema mineviku mõtteilma.     

Indrek Jürjo nägi ajaloolase tööpõldu kogu selle vahendite ja allikate mitmekesisuses. Ta tundis hästi nii Eesti kui ka Läti ja Saksamaa ja teistegi riikide arhiive, kuid uuritava ajastu kirjandus, ajakirjandus, mälestused ning kaasaegsete kolleegide uurimistööd ei jäänud sellepärast veel teisejärguliseks. Nõnda tugeval baasil uurimistöö väärtus on alati jäävam kui juhusliku arhiivileiu üksikeritlusel või mõnel klassikute, teoreetikute ja kolleegide mõtete  ja väidete edasiarendusel. Indrek Jürjo ei peljanud ka riski, mis paratamatult saadab uurijat, kes käsitleb ajaloosündmusi, mille osalised või nende lähedased on veel elus; 1996. aastal ilmunud KGB ja väliseestlaste suhteid käsitlev raamat sai valmis vaid mõni aasta pärast seda, kui Eestisse jäänud julgeolekuarhiivid uurijaile avanesid. Vaatamata raamatu ilmumisele järgnenud vastuolulistele ja kohati valulistelegi avalikkuse reaktsioonidele, on enamik Jürjo  järeldusi jäänud paika ka 15 aastat hiljem. Sellel taustal pole ka „Ideed ja ühiskond” pelgalt eestikeelne valik Indrek Jürjo paarikümne aasta peamiselt saksa keeles (valik sisaldab ka ühe eesti keeles peetud ettekande ja ühe prantsuse keeles ilmunud artikli) peamiselt valgustusajast Liivi-, Eesti- ja Kuramaal ilmunud artiklitest, vaid asendamatu abivahend selle valdkonna uurijatele Eestis tänapäeval ja tulevikuski. 

Kaksteist artiklit 

Kogumikku valitud 12 artiklit on kirjutatud aastatel 1990–2009; üks artikkel on avaldatud tänavu ja kaks veel originaalis avaldamata: käsitlus Eestimaa Kirjanduse Ühingust on kirjutatud saksakeelse kogumiku „Vereinskultur und Zivilgesellschaft in Nordosteuropa. Regionale Spezifik und europäische Zusammenhänge” (Quellen und Studien zur baltischen Geschichte, 20. köide) („Seltsiliikumine ja tsiviilühiskond Kirde-Euroopas. Regionaalsed eripärad ja Euroopa paralleelid” (Allikaid ja uurimusi Balti ajaloost)) ning artikkel J. W. L. v. Lucest saksakeelse kogumiku „Baltische Biographien” („Balti elulood”) jaoks, mis mõlemad on veel ilmumata. Tõnu Tannberg ja Inna Põltsam-Jürjo ei ole koostamisel lähtunud  mitte artiklite ilmumise ajast ega konkreetsete artiklite käsiteldavate ajastute kronoloogilisest järjekorrast, vaid üritanud moodustada alguse ja lõpuga tervikut, kus üldistavatele artiklitele Balti valgustusliikumisest üldse, haridusreformidest ja ‑diskussioonidest Tallinnas XVIII sajandi viimasel veerandil ning Baltimaade mõtteloost Kanti ajastul järgnevad detailsemad käsitlused Christian David Lenzist, Prantsuse revolutsiooni kajastustest Baltimaadel,       

Tallinna klubidest ja Balti provintside lugemisseltsidest valgustusajal ning Saaremaa valgustajast Johann Wilhelm Ludwig von Lucest.  Ülesanne ei ole olnud kerge, sest artiklid on kirjutatud pika aja vältel temaatiliste kogumike või teadusajakirjade jaoks ning loomulikult ilma igasuguse ühise terviku taotluseta kirjutamise ajal. Siiski on valiku tulemuseks üsnagi ammendav ülevaade Baltimaade vaimuelust valgustusajal.     

Valiku viimane valgustusaega käsitlev artikkel, juba 1995. aastal avaldatud „Eestlaste rahvuslik ärkamine 19. sajandil – baltisaksa valgustuse teene?” otsib kontakte valgustuse ja eestlaste rahvusliku ärkamise vahel. Jürjo jõuab piiblitõlgete ja vennastekoguduste liikumise juurest ning pärisorjusliku korra hukkamõistust baltisaksa literaatide poolt XVIII  sajandil ning XIX sajandi alguses maailmavaateliste vastuoludeni eesti rahvusliku liikumise ideoloogide (Jannsen ja Hurt) ja baltisaksa literaatide (Georg Berkholz, Julius Eckardt, Carl Schirren) vahel pool sajandit hiljem.   

Ta näitab, et seisusliku ühiskonnakorralduse eripära Balti provintsides, kus seisusepiirid langesid kokku keelepiiridega, omal kombel soodustas eranditult talupojaseisuse moodustanud eestlaste ja lätlaste rahvusliku omapära säilimist. Need, kes suutsid talupojaseisusest kas hariduse või teenistuse tõttu välja pääseda, saksastusid kiiresti.  XIX sajandi teise poole baltisaksa literaadid, vaid 50 aastat varem eestlaste ja lätlaste keelt ning rahvakultuuri ja olmetki patroneeriva heasoovlikkusega edendanud meeste järeltulijad, ei suutnud aga enam mõista kohalike rahvaste emantsipatsioonitaotlusi, sest nad pidasid iseolemise ja oma kultuuri võimelisteks vaid suurrahvaid.   

See artikkel on ühtlasi üleminekuks kogumiku kahe viimase artikli juurde, kus kajastatud XIX ja XX sajandi küsimusi. Üks Indrek Jürjo viimaseid töid, põhjalik käsitlus Eestimaa Kirjanduse Ühingust, Tartu Õpetatud Eesti Seltsi 1842. aastal asutatud nooremast vennast, on esimesi põhjalikumaid ülevaateid eesti keeles sellest teadus- ja kultuuriühingust, mille materiaalseks pärandiks on näiteks osa Eesti Ajaloomuuseumi kogudest ja Eesti Akadeemilise  Raamatukogu Baltica-kollektsioon. Viimane artikkel, 2009. aastal avaldatud käsitlus reformidest Eestimaa rüütelkonna arhiivis XX sajandi alguses ja I maailmasõjas, annab ülevaate ühe Eesti olulisema arhiivikogu viimastest aastatest enne selle üleminekut Eesti Vabariigi valdusse 1920. aastate algul. 

Indrek Jürjo on uurinud eeskätt Euroopa ideede levikut Vene impeeriumi Läänemere provintsides. Ta osutab järjekindlalt, et vaimselt kuulusid Liivi-, Eesti- ja Kuramaa Euroopasse, täpsemalt „Kirde-Euroopa kommunikatsioonisüsteemi, mis ulatus idas Peterburi ja Moskvani ning läänes Hamburgi ja Lübeckini” (lk 147-148 jm), millise määratluse on ta laenanud saksa õpetlaselt Heinz Ischreytilt. Selle rõhutamine mitmes artiklis, meenutan, et peamiselt saksakeelsele lugejale kirjutatud artiklis, on kandnud ka akadeemilise välispropaganda funktsiooni ja suunatud nendele võimalikele lugejatele, kelle arvates ida algas juba Berliini idapoolseis eeslinnades. Eesti lugejale aga võib  tulla üllatusena, kui suure osa XVIII sajandi Balti vaimueliidist moodustasid sisserändajad Saksamaalt.       

Ülikooli sel ajal siin ei olnud. Palju Balti kubermangude mehi õppis eelkõige Saksamaa ülikoolides – see oli noorte aadlike jaoks osa nn Kavaliertour’ist –, kuid kohalik aadel nägi oma avaliku tegevusväljana eeskätt sõjaväeteenistust või kõrgemat riigiteenistust. Samal ajal sundisid haritlaste ületootmine Saksamaal ja Vene impeeriumis lubatud kõrgete palkade ahvatlus suurt hulka Saksamaa haritlasi Venemaale suunduma. Need, kes tulid Balti kubermangudesse,  leidsid siin teenistust eeskätt kirikuõpetajatena, aga ka mitmes teises õpetatud mehele sobivas ametis, mille täitmine ei eeldanud rüütelkonna või mõne teise seisusliku korporatsiooni liikmesust. Nad tulid Saksamaalt oma ideede, oma lugemiseelistuste ja suhtlemistavadega, liites siinse ülemkihi veelgi tihedamini Saksamaa ideede- ja mõttemaailma külge.     

    Kümmet valgustusajastut käsitlevat artiklit lühidalt kokku võtta on raske. Üritagem siiski: valgustus kui XVIII sajandi vaimne reformiliikumine  avaldas suurt mõju ka Liivi-, Eesti- ja Kuramaal. Seda soodustas siinsete alade ülemkihtide saksakeelsus, haritlaste sisseränne Saksamaalt ja asjaolu, et enne Saksa keisririigi rajamist ning Venemaa unifitseerimise algust tunnetasid Saksamaa haritlased oma siinseid mõttekaaslasi osana endi seast. Balti kubermangudes loeti Saksa lehti ja siin olid populaarsed samad raamatud mis Saksamaalgi. Nagu Saksamaal asutati ka Liivi-, Eesti- ja Kuramaal  lugemisseltse, klubisid ja vabamüürlaste loože. Prantsuse revolutsiooni mõju jäi Baltikumis väikeseks ühelt poolt Vene keskvõimu karmistunud tsensuuri ja järelevalve, teiselt poolt aga ka siinsete ülemkihtide konservatiivse meelestatuse tõttu. Paljud valgustusaegsed literaadid suhtusid eitavalt pärisorjusse, pidasid eesti ja läti talupoegade õiguslikku staatust ebaõiglaseks ja nende materiaalset olukorda kohutavaks. Valgustusaja ettevõtmised kohaliku hariduse, kultuuri ja olme vallas mõjutasid eestlaste ja lätlaste rahvuslikku ärkamist järgmisel sajandil.         

Inimlikult argipäevast         

Mineviku igapäevaelu, ka selle intiimseimadki alad, huvitasid samuti Indrek Jürjot. Literaatide elulooseigad toovad vaimumaailma kõrguste  kõrvale ajastu ja olude head ja halvad küljed ning inimloomuse tugevused ja nõrkused. Kui valgustusajastu mõttelugu, mille retseptsiooni head tundmist demonstreerivad saksalikult mahukad viiteplokid kogumiku iga lehekülje allservas, võib vähem asjatundlikule lugejale igavaks jääda, siis kaasahaaravalt kirjeldatud elukondlikud asjad aitavad hästi tunnetada ajastut, kus niisuguseid mõtteid mõeldi. Hea näide on artikkel Saaremaa valgustajast J. W.  L. v. Lucest, kelle elukäigu ja vaimse pärandi uurimisega alustas Jürjo juba oma diplomitöös 1980. aastate alguses. Göttingenis usuteadust õppinud Luce, kes tuli 1781. aastal Saaremaale koduõpetajaks ja teenis hiljem kaks aastat Pöide kogudust, promoveerus pärast esimese naise surma Saksamaal arstiteaduse doktoriks ja pöördus seejärel Saaremaale tagasi. Suur panus Saaremaa kultuuri- ja vaimuellu jäädvustas tema nime, selle taga oli nii humanistlik  meelsus kui ka uurija ja publitsisti loomus, tõukas teda kogu elu tagant ka soov jõuda seisusliku ühiskonna täieliku tõsiseltvõetavuse tasemele, nimelt omandada aadliseisus – mis tal ka lõpuks õnnestus.   

Oma doktoriväitekirja kaitses Indrek Jürjo alles 2005. aastal Hamburgi ülikooli juures – Liivimaa valgustajast August Wilhelm Hupelist (1737–1819). Tema Hupeli monograafia ilmus eesti keeles 2004. aastal,3 algselt saksa keeles kirjutatunagi aga 2006. aastal ka nimekas Böhlau teaduskirjastuses.4 Ka Hupeliga tegeles Jürjo rohkem kui 15 aastat. Sellest annab tunnistust üks vanemaid artikleid kogumikus, 1990. aastal ilmunud käsitlus lugemisseltsidest  Balti provintsides valgustusajal, see oli kaudselt osaks hilisemas Hupeli monograafias. Tuleb veel kord meenutada, et artiklid on kirjutatud eeskätt saksakeelse lugeja lugemislauale ja sisaldavad seetõttu asju, mida eesti lugejale ei ole ilmtingimata tarvis seletada. Nii algab artikkel eestlaste rahvusliku ärkamise ja baltisaksa valgustuse seostest osundusega meie, Euroopa ühe vanima rahva 5000 aasta pikkusele ajaloole me praegusel asualal. 15 aastat tagasi kuulus see väide me enesetõestuse varasalve, alates Lennart Mere kõnedest ja lõpetades akadeemiliste käsitlustega. Tänaseks on arheoloogid ja geneetikud seda seisukohta mõnevõrra nüansseerinud. Kuid asja iseennast – selle seletamist, mis ja miks on Eesti, ei saa võõrkeelsetes tekstides vist kunagi küllalt. Lugeja leiab Jürjo artiklites ka vihjeid Eesti ajaloolaste otsingutele suure ajalooteaduse moodsate teooriate, meetodite ja voolude  labürindis. Ilma osunduseta Miroslav Hrochile ja tema klassifikatsioonile ei ole vist toime tulnud ükski XIX sajandi uurija Eestis Ea Jansenist Mart Laarini. Kuskil vilksatas ka Michel Foucault’ nimi. Naistele Eestimaa Kirjanduse Ühingu liikmeskonnas on pühendatud terve peatükk.       

Indrek Jürjo valdas paljusid keeli ja oma saksa keeles avaldatud artiklid kirjutas ta saksa keeles. Kogumiku artiklid on tõlgitud  avaldatud tekstide järgi ja seda, kuidas Jürjo ise neid asju eesti keeles öelnud oleks, me kunagi teada ei saagi. Tõlkijate seas on mitu ajaloolast ja keeleteadlast, ajastu tundjat nagu Maris Saagpakk, Anu Kannike, Mati Laur, Inna Põltsam-Jürjo, Kai Tafenau, Urmas Oolup jt. Koostajate valik on põhjendatud: teema ja ajastu ja autori tundjate tõlked on mõistetes täpsed. Võimalikud keelekonarused on toimetaja Katre Kaju ära silunud ning tõlkijate stiiligi  on nähtavasti ühtlustatud. Näpuvigu on siin ja seal, nagu ikka. Silma torkasid kaks pealkirja: August Kotzebue „Memoire über den Revolutionsgeist, in Rücksicht auf einige russische Provinzen, und über die Mittel, dessen Fortschritte zu hemmen” („Memorandum revolutsioonilisest meelsusest, keskendudes eriti mõnele Venemaa provintsile, ja vahenditest, kuidas selle levikut pidurdada”) (lk 114) ei ole mitte mälestused, nagu on tõlgitud, vaid pigem meelespea  või ülevaade. Juri Samarin avaldas oma kuulsa pamfleti „Русское Балтийское поморье. I. Русское Балтийское поморье в настоящую минуту” („Läänemere-äärsed Vene maad. Esimene köide. Läänemere-äärsed Vene maad käesoleval hetkel”) 1868. aastal Prahas ikkagi vene, mitte saksa keeles, nagu tõlkijal lk 221 on originaalist jäetud („Die russische Ostseeküste in der Gegenwart” („Venemaa Läänemere provintsid tänapäeval”)). Saksa keeles ilmus see  järgmisel aastal Julius Eckardti tõlkes, kuid teise pealkirjaga. Raamat lõpeb Indrek Jürjo põhjaliku valikbiograafiaga. Hea on ka Kalle Mülleri kujundus: joonealuste viidete lugemine ei vaeva silma, nagu sellistes raamatutes tihti ette tuleb. Artiklikogumikes pole küll üldiselt kombeks, kuid sellele raamatule kulunuks ära isikunimede register – lugejal-kasutajal oleks palju lihtsam. 

Raamat algab professor Enn Tarveli südamliku sissejuhatusega. Eelmiselt artiklilt järgmisele juhatavad lugejat Aime Jürjo illustratsioonid. Kogumik „Ideed ja ühiskond” on kena mälestusmärk kolleegidelt ja lähedastelt rahvusvaheliselt ühele tuntumale Eesti ajaloolasele, kes lahkus me seast oma karjääri tipus. Ühtlasi on eesti lugejale kättesaadavaks tehtud hulk Eesti ajalookirjutust, mis muidu oleks jäänud kas keelebarjääri või siis väljaande kättesaamatuse taha.       

1 Indrek Jürjo elu ja loomingu kohta vt Henning von Wistinghausen, Peep Pillak ja Baltisaksa Kultuuri Selts, Dr. Indrek Jürjo mälestuseks. – Tuna 2009, nr 4, lk 145– 153, samuti Heinrich Bosse, Enn Tarveli, Peep Pillaku ja Margus Laidre artiklid 2009. aasta 11. detsembri Sirbis.         

2 Heinrich Bosse, Eesti, Balti ja viimaks ka Saksa ajaloolane. – Sirp 11. XII 2009.       

3 Indrek Jürjo. Liivimaa valgustaja August Wilhelm  Hupel 1737–1819. Riigiarhiiv, Tallinn 2004. 

4 Indrek Jürjo. Aufklärung im Baltikum. Leben und Werk des livländischen Gelehrten August Wilhelm Hupel (1737–1819). Quellen und Studien zur baltischen Geschichte, Bd. 19. Böhlau, Wien-Köln-Weimar 2006. 

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming