Valikud: arukam söömine, putuktoit või õõnsaks kaevatud Eesti

Marek Strandberg

Arvatakse, et inimkond on oma kasvamisega ületanud seitsme miljardi piiri. Muu hulgas tähendab see suuremat toiduvajadust, mis valdavalt kasutuses olevate põllupidamistehnikate puhul tähendab ka rohkem väetisi. Tõsiasi on paraku see, et ülesöömise ja sellest tulenevate hädade all kannatab rohkem inimesi kui alatoitluse all. Tõsiasi on ka see, et lihaga maiustamine läänes hoiab loomasööda vajadusest tulenevalt viljakasvatuse all 75% põllumaast.  Lihatarbimine Ameerika Ühendriikides on üle 120 kg inimese kohta aastas, Euroopas üle 80 kg ja Aasias 20–25 kg. Vajadus kopsakamate väetisekoguste järele on ilmne ja tänapäeva majanduse põhimõtete hulka kuulub ka arusaam, et kui on veel lootust harjumuspäraselt toota, tuleb seda teha.    

   

Alternatiividest räägitakse aina sagedamini, näiteks et nii nagu Aasias, võiks ka läänes toota osa söödavast valgust putukatest. See eeldab olulisi muutusi kultuuris, kuigi putukate toiduks tegemine on emotsionaalselt ehk lihtsam  kui soojavereliste elajate massihukkamine. Putukate kasuks räägib seegi, et nendega pole meil ühiseid haigusi, mida ei saa öelda lindude, sigade ja veiste kohta. Kuni Eesti Maaülikoolis putukakasvatuse instituuti pole ja ametikoolides putukpäritolu valgu ja suhkruga (satikate keha katab suhkrustkitiinist toes) kokkama ei õpetata, on ikka neid, kes arvavad, et rohkem väetist tähendab järgmist õnnelikku kõhutäit, kuigi kõhutäied ei  jagune maailmas ammugi võrdselt kõigi vahel. Sirbis on fosforiidi ja väetiste teemal varem sõna võtnud ökoloog Kristjan Piirimäe. Sedapuhku pärime geoloog Rein Raudsepalt, mida kujutavad endast Eestis leiduvad fosforiidid, ja kui lihtne neid kaevandada ja kasutada oleks. Olgu öeldud, et Sirp ootab vastuseid ka Viru Keemia Grupilt. See ettevõte on nimelt avalikkust teavitanud oma huvist hakata kasutama Eesti fosforiite.       

Kui palju on Eestis fosforiiti, mida sobib tööstuslikult väetisetootmiseks kasutada?       

Rein Raudsep: Eesti fosforiit on tavaliselt tumehall või kollakasvalge, väga erineva lõimisega  nõrgalt tsementeeritud liivakivi. Põhilised mineraalid, mis moodustavad selle kivimi, on kvarts ja biogeenne fosfaat (täpsemalt – fluorkarbonaatapatiit). Nende mineraalide kogus kivimis varieerub suurtes piirides nii vertikaalkui ka horisontaalsuunas. Biogeenset fosfaati kannavad endas käsijalgsete (brahhiopoodide) kodade poolmed ja nende tükid (detriit), mida fosforiidikihis on 10–90%. Fosfaadisisaldusest kivimis sõltub fosforiidi kvaliteet: mida kõrgem  see on, seda parem on fosforiit. Katsetusi fosforiidi rikastamiseks on tehtud endise Nõukogude Liidu ja Rootsi laborites kasutades erinevaid flotatsioonimeetodeid. Rakvere ja Toolse maardla fosforiidist on saadud fosforiidikontsentraate, mis sisaldavad üle 28% fosforanhüdriidi (P2O5), harvem ka üle 30%. Fosforiidis olevad magneesiumi- ja rauaühendid mõjuvad kontsentraadist väetiste saamise tehnoloogilisele protsessile pärssivalt  ja halvendavad saadavate toodete kvaliteeti. Fosforiidikontsentraatidest väetiste saamise katsed on tehtud laborites Nõukogude Liidu ajal. Nende tulemusena on väljas selgitatud, et kvaliteetsete väetiste (trisuperfosfaadi, ammooniumfosfaadi jt) tootmine on Eesti fosforiidist saadud kontsentraatide baasil võimalik. Varasemate hinnangute alusel on üle 80% Eesti fosforiidist väetiste tootmiseks suhteliselt kergesti kasutatav. Ülejäänud fosforiidivaru  puhul on vajalik keerulisem eeltöötlus. 

Kus ja kui paksudes kihtides see paikneb?   

Kõik seni uuritud fosforiidimaardlad asuvad Põhja-Eestis. Need on (suuremast väiksemani) Rakvere, Toolse, Aseri ja Tsitre. Maardu fosforiidivaru on praeguseks keskkonnaregistri maardlate nimistust kustutatud. Põhjuseks oli jääkvarude (see osa varust, mis jäi alles 1991. aastaks, kui fosforiidi kaevandamine ja toorme töötlemine lõpetati) väike kogus ja nende kaevandamise  keskkonnaohtlikkus. Fosforiidikihi paksus maardlates on erinev: Rakvere maardla eri osades on keskmine paksus 3,1 m kuni 7,6 m, Toolses 2,9 m, Tsitres 1,5 m ja Aseris 1,1 m. Fosforiidikihi lasumissügavus on maardlati väga erinev: Rakvere maardlas 42–210 m, Toolses 5–55 m, Tsitres 7–32 m ja Aseris 1–34 m. Tavaliselt on fosforiidis keskmiselt ca 10% kasulikku komponenti (fosforanhüdriidi). Kõige rohkem on seda komponenti Rakvere maardla eri osades: keskmiselt kuni 15%. Rakvere maardlas uuritud fosforiidivarud (1,94 miljardit tonni) moodustavad ca 66% Eesti fosforiidivarudest (2,94 miljardit tonni). Rakvere maardla on ka Euroopa suurim fosforiidimaardla. Keskkonnaohtlikkuse tõttu on kõik Eesti fosforiidivarud tunnistatud passiivseks, seega ei tohi neid kaevandada, enne kui on leitud lahendused kaevandamisel tekkivatele  keskkonnaprobleemidele.       

Milline on olukord maailmas seoses fosfaatsete mineraalidega?         

Maailmas on mitukümmend fosforiidikaevandajat ja aastas kaevandatakse seda tooret 50–60 miljonit tonni. Suurim fosforiidikaevandamine toimub endiselt Marokos, kus kaevandatakse ligi pool eelnimetatud kogusest. Ära langemas on endised suured kaevandajad (USA, Tuneesia jt). Tekkinud on uued kaevandajad, nagu Hiina (teine koht), Iisrael (kolmas koht) jt. Euroopa Liidus kaevandatakse fosfaate (fosforiit ja apatiit) alla ühe miljoni tonni aastas ja see langeb  peaaegu täielikult Soome arvele. Seega, ELis on oma fosfaattoorme defitsiit ja põllumajanduse varustamine fosforväetistega sõltub peaaegu täielikult imporditavast toormest.       

Kui suur on põhjaveekulu, kui Eestis hakataks  taas fosforiite kaevama?       

See on kindlasti väga suur kogus, kuna kuivendataks nii ordoviitsiumi põhjaveekompleks kui ka ordoviitsiumi-kambriumi põhjaveekiht. Kui palju võidakse vett välja pumbata, see sõltub karjääri või kaevanduse asukohast. Toolse  maardlas oleks see hulga väiksem kui Rakvere maardlas. Seal on ordoviitsiumi kivimikompleks palju paksem ja seega on selles vett rohkem kui Toolses. Rakvere maardla paikneb Pandivere kõrgustikul ja selle jalamil. Pandivere kõrgustik on toitealaks paljudele jõgedele, samuti põhjaveekihtidele. Sealse fosforiidi kaevandamisel tekitatav põhjaveetaseme alanduslehter kuivendaks piirkonna veekogud  ja hävitaks mitu elanikkonnale esmatähtsat põhjaveekihti (sh ordoviitsiumi põhjaveekompleksi ja ordoviitsiumi-kambriumi põhjaveekihi). Selle protsessi tagajärjel häviks suur osa elusloodusest ja komplitseeruks ka põllumajanduslik tegevus.     

Kui palju on Eestis püriidirohkeid fosforiidiladestusi?

Püriidirohke on Aseri, Toolse ja Tsitre maardla fosforiit. Mõningal määral on püriiti ka Rakvere maardla põhjaosa fosforiidis. Seega, umbes üks kolmandik uuritud fosforiidivarudest. Fosforiidis  endas (sh käsijalgsete poolmetes) olevast püriidist palju murettekitavam on püriit, mis on fosforiidikihi peal olevas diktüoneemaargilliidis (tuntud ka kui diktüoneemakilt). Fosforiidi pealmaakaevandamisel Toolses tekib probleem, juhul kui diktüoneemaargilliiti ei kasutata ja see viiakse puistangutesse. Samalaadselt Maardus juhtunuga toimuks puistangutes õhu juurdepääsul argilliidi isesüttimine, mis põhjustab ulatuslikku välisõhu  ja vee reostust. Välisõhku eraldub isesüttimisel tekkiv vääveldioksiid (SO2). Isesüttimise ja põlemise tulemusel tekkivad raskemetallid ja radioaktiivsed metallid kanduvad pinna- ja põhjavette. Eeldatavasti on Toolse puhul isesüttimise ja põlemise protsess veelgi intensiivsem, kui see oli Maardus, sest Toolse maardla diktüoneemaargilliidis on palju rohkem püriiti (püriitse väävli sisaldus Toolse diktüoneemaargilliidis on 2–3%), mis on argilliidi isesüttimise  peamine põhjustaja. Väljapääs saab olla ainult diktüoneemaargilliidi täielikus kasutamises või selle spetsiaalses matmises. Selline meetod oli Maardus välja töötatud ja katsetatud, kuid seni ei ole täielikult rahuldavat tulemust saadud: diktüoneemaargiliit kuumeneb mitmesaja kraadini ka savikihtide vahele maetuna. Seda näitavad aastate jooksul tehtud seire andmed. Seni, kuni ei ole lahendatud fosforiidikihi katendis lasuva diktüoneemaargilliidi kasutamise või keskkonnaohutu matmise probleem, ei ole võimalik Toolse fosforiidimaardlat kasutusele võtta.       

Kas Eesti fosforiitide kaevandamisel võib juhtuda nagu põlevkivigi puhul, kus püriit oksüdeerub sulfaatideks, mis leostuvad siis väljapumbatavasse põhjavette? 

Püriit on peamiselt fosforiidi kasulikus osises – käsijalgsete fosfaatsetes kodades. See püriit kindlasti ei oksüdeeru sulfaadiks ega leostu karjäärist (kaevandusest) väljapumbatavasse vette. Diktüoneemaargilliidi isesüttimise kahjulikke mõjusid on kirjeldatud eelmises alajaotuses.         

Millised hakkaksid välja nägema võimalikud fosforiidikaevandused: karjäärid või maa-alused kaevandused?       

Kõik Eesti fosforiidivarud on passiivsed, st neid ei saa kasutusse võtta seni, kuni puudub nende kaevandamise ja kasutamise keskkonnaohutu tehnoloogia. Fosforiidi kaevandamiseks ei ole seni laekunud ühtki taotlust. 

Saan aru, et fosforiidihuvi, mida kehastab nüüd Viru Keemia Grupp, on tekkinud põhiliselt fosforiitide hinnatõusu tõttu. 

Milllised on Viru Keemia Grupi kavad ja mis on nende fosforiidihuvi põhjus, ma ei tea.   

Kas Eestis oleks fosforiite mõtet kaevandada pelgalt müügiks või toob kaevandamise käivitamine endaga kaasa ka väetisetööstuse?   

Eesti Vabariigi kodanikuna ja keskkonnakaitse valdkonnas töötajana olen kindlasti seda meelt, et toorme (või pooltoote) eksportimine  ei ole ettevõtjale ega riigile kasulik toiming. Kui meie riik läheks seda teed mööda, siis me lihtsalt võimaldaksime eksportijal hinnalise fosfaattoorme odavalt maha müüa. Meie riigis on siiski jõutud sinnamaale, et ettevõtjad ei ekspordi enam ümarpuitu, vaid puidust tooteid.   

Milles seisneb Eesti ja selle elanike õnn, kui üks ettevõte hakkab suures mahus kasutama siinseid fosforiite?   

Teatavasti kaasnevad igasuguse maavara kaevandamisega  keskkonnaohud, hoolimata selles protsessis rakendatavatest leevendusmeetmetest.   

Milline üldse on Eesti maavarade kasutamise tulevik?     

Maavarade säästlik kasutamine. See tähendab,  et Eesti kui maavarade poolest suhteliselt vaene riik peab iga arenduse kava igakülgselt vaagima. Nendes valdkondades, kus see on võimalik, tuleb kindlasti arendada loodusvarade taaskasutust.     

Teie kolleeg Alvar Soesoo on propageerinud vajadust korraldada Eestis süvageoloogilised  uuringud. Seda selleks, et saada pilt meie maapõue geotermaalsest profiilist ja ka sügavamates kihtides paiknevatest maavaradest. Tegemist võiks olla paari kilomeetri sügavuste puuraukudega kolmes-neljas kohas. Mida teie sellest kavast arvate?     

See idee tundub küllaltki mõistlik olevat. Riigil on otstarbekas koguda teavet oma maapõues olevate ressursside kohta ja lubada neid ka säästlikul moel kasutada.

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming