Valimised – tõbraste tähetund

Siram

Irvhammastel ja följetonistidel ei ole lähiajal tööpuudust karta. Poliitikud teevad kõik selleks, et üksteist naerualuseks teha, ja see õnnestub alati oodatust paremini – nad teevad naerualusteks ka, ja eelkõige, iseennast. Valijal on lõbus seni, kuni käes on hääletuspäev. Siis tuleb jama kätte, sest nimekirjas on ainult tõprad ja jobud. Kohalikel valimistel on asi veidi lihtsam, sest lisaks üldtuntud korruptantidele ja vaimuhaigetele on alati nimekirjas ka mõni tuttav või sugulane. Vaatasin just täna, et keda siis pakutakse, ja leidsin kandidaatide seast altkorruse Raissa, kes peab kaltsupoodi ja supikööki. Minu kui sõltumatu kultuuritegelase pere-eelarvele mõlemad väga vajalikud institutsioonid. Hääletangi tema poolt. Pealegi on ta kõige vähem ebasümpaatse erakonna nimekirjas. Aga Raissa ega ka tema partei nagunii volikogusse ei saa, see on ette teada. Seega on farss mitte ainult valimiskampaania, vaid ka valimised ise. Millegipärast hääletavad kodanikud tuntud inimeste poolt, mis sellest, et enamik neist on pigem kurikuulsad. Ei tea, kes need valijad on, minu tutvusringkonda nad ei kuulu, aga nii nad teevad. Ja valimisseadus on nii tehtud, et tundmatute hääled lähevad tuntutele.  OK, hääletaja seisukohalt on asjalood lootusetud, midagi pole teha. Aga patriootlikult meelestatud kodanik või üldse inimene, kel on mõningaid võimeid ja ka südametunnistust, peaks ju püüdma midagi paremaks muuta. Kõige efektiivsem tee selleks on ise poliitikasse minna. Minugi poole on mõned parteid pöördunud, seega võimalus oleks olemas.

Olla poliitik on amet, elukutse, millest küll keegi pole lapsena unistanud. Amet ja töö ei käi siin koos, poliitikul ei ole küll keelatud tööd teha, aga kui ta seda ka ei tee, siis amet jääb ikka alles. Ja kui ta ka tööd teeb, siis käegakatsutavaid tulemusi sellel enamasti ei ole. See elukutse toob endaga kaasa ka avalikkuse pideva haiglase tähelepanu. Rokistaar võib alasti sopalehes poseerida või üldse mitte meediaga suhelda, see on tema otsustada. Poliitik ei saa keelduda valijatega suhtlemast ega vältida sissetunge eraellu. Juba see on hea põhjus, miks ma kindlasti ei valiks poliitikuametit. Pealegi, miks ma peaksin vanuigi hakkama üldse ametit vahetama, seda teevad need, kes oma eriala ja kutsumuse on millegipärast ammendanud, enamasti konkurentsis välja kukkunud.

Muidugi on poliitikuametil ka eeliseid, palk on korralik ja võimalusi kõrvalt võtta veelgi rohkem, pluss igasugu soodustused. Kui vaadata aga, kuidas avalikkus poliitikute teenimis- ja kulutamisviise kritiseerib, siis tundub küll, et elatist teenida on igal muul kombel valutum. Kõige hullem asi, mis aga poliitikuametiga kaasneb, on krooniline, vältimatu ja ravimatu tõprus, mis tabab igaüht, kes vähegi sel alal edu saavutab. Piss lööb pähe. Poliitikuametiga kaasnevad vaimsed kahjustused on korvamatud: rikutud maine eest saab põgeneda näiteks emigreerides või vahetades sugu,  korruptsiooniskandaal ei lõpe tavaliselt vanglaga jne, aga peas toimunud muutuste vastu ei ole ei vaktsiini ega ravi veel välja mõeldud.

Kuulusin ja kuulun praegugi ühte poliitilise värvinguga ühendusse, maailmavaatelisel alusel rohujuuretasandilt kogunenud seltskonda, mis koondab tõeliselt sümpaatseid ja tegusaid inimesi. Seltskond jagunes kaheks: emotsionaalsemad inimesed tahtsid parteid luua ja aktiivselt ühiskondlikesse sigadustesse sekkuda, ratsionaalsemad ei pidanud seda mõistlikuks, kuna nad teadvustasid endale, et poliitik olla on amet, nagu ka kõiki selle ametiga kaasas käivaid jubedusi.  Aktiivsem ja emotsionaalsem osa kogunes veel paari sama maailmavaatega pisiseltskonnaga kokku, et siiski mõelda partei asutamise üle. Nagu ennist öeldud, siis poliitikud on enamasti tõprad või jobud – kogunenud kamp osutus viimasteks ega suutnud adekvaatselt organiseeruda. Seltskonnas oli ka üks loomulik esinumber, tuntud tegelane ja mulle igati sümpaatne inimene, kes oli hiljuti ühtedel valimistel üksikkandidaadina päris kopsaka koguse hääli saanud. Kuna erakonna asutamine sel kujul ei idanenud ega mädanenud, rääkisin paari sõbraga läbi ja kirjutasin esinumbrile, et mis me niisama pusserdame, teeme kiirelt erakonna ära, meie poolt oleks nii-ja-niipalju allkirju.

Esinumber vastas pika filosofeeriva kirjaga, mille võiks kokku võtta nii, et asjad on palju keerulisemad ja tema ega keegi muu normaalne inimene küll ei taha 24h poliitmaniakiks hakata. Aga paari kuu pärast selgus, et tüüp ikkagi tegeleb partei asutamisega. Mille alusel ta sinna liikmeid valib, ei tea, aga igatahes meie toreda maailmavaatelise ühenduse tuumikliikmeid küll nende hulgas ei olnud. Tema tausta teades tegin kokkuvõttes järelduse, et ilmselt on kogu poliitiline tegevus selle inimese jaoks kaval viis hoopis oma ärile reklaami teha. See on juba peenemat sorti tõprus nende väheste arvelt, kes veel üldse mingisse maailmaparandamisvõimalusse usuvad. Pärast seda juhtumit on enamik meie ühenduse aktiivseid liikmeid maailmaparanduslikust tegevusest loobunud.

Näib, et poliitika on tõesti nagu AIDS: kui korra juba nina sisse pistad ja suu seks teed, siis sa ta ka külge saad ja paranemist ei ole loota. Selles mõttes tõusid minu silmis küll kirjanikust kaitseministri Jaak Jõerüüdi aktsiad, kui ta tagasiastumispalve esitas, seda mitte mingi isikliku jama tõttu, vaid lihtsalt sellepärast, et kõike praegu poliitikas toimuvat arvestades on ainus mõistlik võimalus tõesti sellest eemale hoida. Südametunnistust ja tervet mõistust on siiski võimalik ühildada. Aga selleks tuleb poliitikast loobuda ja lähtuda iidsest tarkusest, mis ütleb, et maailma parandamist tuleb alustada iseendast. Las poliitikud toimetavad omas maailmas, tegelikku elu see õnneks väga palju ei mõjuta. Tuleb lihtsalt leida kogu selle jama sees võimalus ise täisväärtuslikult elada, ajada oma asja, säilitada oma eetilist koodi ja maailmavaadet. See on võimalik. Mis näitab, et asjad ei olegi meie ühiskonnas nii hullud, kui poliitikute sebimist  jälgides võiks arvata.

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming