Valimisliitude keelamine kitsendab demokraatiat

Jüri Adams

Õiguskantsleri avaldust arutatakse riigikohtus 1. märtsil. 2001. aastal haaras kõiki Eesti suuremaid erakondi üks hullus: kohalike valimiste valimisliitude ärakeelamine. Alguses läksid lolliks tollase valitseva kolmikliidu erakonnad: Isamaaliit, Reformierakond, Mõõdukad, aga kohe järgnesid neile ka Keskerakond ja Rahvaliit. Kas sellel ideel oli autor? Ei ole kuulnud, et ükski meie poliitikategelane oleks väitnud, et see oli just tema. Ju siis oli tegemist kollektiivse mõttetööga. Kahtlustan, et selle mõtte puhul oli üpris oluline osa erakonnal, kuhu ma kuulun, nimelt Isamaaliidul. Vähemalt oli meie tollane siseminister ametis  kohaliku omavalitsuse reformi ettevalmistamisega ja siseministeeriumi koduleht, mis tutvustas reformikavasid, teatas igasugust vastuvaidlemist välistaval moel, et nn kodanike valimisliidud keelatakse.

Valimisliitude keelamise motiiv oli ahne ja omakasupüüdlik ? ja kõikidele erakondadele ühine. Nn kodanike valimisliidud olid omavalitsuste valimisel erakondade rivaalideks. Valimisliitudes nähti peamist takistust, miks erakonnad omavalitsuste tasemel küllalt kiiresti ei kasvanud. Erakondade juhtisikutele tundus loogiline, et kui seadus valimisliite enam ei luba, siis teevad kohalikud tegelased oma valimisnimekirjad erakonna nime all ? ega nad ju ei loobu kohalikust poliitikategevusest. Nii ka läks. Kuid kõik erakonnad petsid ennast sellega, et hindasid üle ? mõni rohkem, teine vähem ? iseenda külgetõmbavust.

2002. aasta kevadeks oli üle Eesti levinud veendumus, et sügisel ei saa kohalikel valimistel enam nn kodanike valimisliitudena esineda, ja enamik kohaliku poliitika tegelasi hakkas valima endale erakonda (et juriidiliste vaidluste ja kohtuotsuse tulemusena sai siiski  valimistele minna ka valimisliitudena,  üldist tulemust enam suurt ei mõjutanud). Ainult et miks pidid kohalikud tegelased, kes olid nii kaua erakonnastumisele  vastu punninud, valima endale mõne vanema erakonna, kus nad oleksid teisejärgulised noorliikmed, kui oli ka võimalus astuda uude loodavasse erakonda,  kus nad oleksid olnud võrdsed asutajaliikmed? Liiati kui selle nimega ei saanudki veel seostuda midagi negatiivset? Nii valiti n-ö halbadest vähim ja astuti Res Publicasse. Pärast  edukaid septembrivalimisi kujunesid nad selleks jõuks, mis tõi Res Publicale järgmise aasta märtsis ülekaaluka võidu parlamendivalimistel. Suuremate erakondade eespool kirjeldatud omakasupüüdlik hullus oli Res Publica tähelennu peamisi võimaldajaid.

Olgu see meile meeldetuletuseks, et ükskõik kui hästi meie erakonnademokraatia ka ei toimi, ei tohi unustada, et me pole kuidagi kaitstud kollektiivsete tobeduste eest. Lisaks saime veel kord tõestuse ? ja see polnud pärast iseseisvuse taastamist  esimene kord ?, et kui minnakse kellegi teise õigusi piirama, lõigatakse iseendale näppu. Poliitilise äparduse kõrval tekitas valimisliitude ärakeelamine ka juriidilise probleemi. Õiguskantsler näeb siin vastuolu põhiseadusega ja on andnud küsimuse riigikohtusse.

 

Demokraatia kolm aspekti

 

Tänapäeva riigi demokraatiat tuleb hinnata kolmest aspektist: kas valimistel on õigus (ja võimalused) hääletada, kandidaate üles seada, teha valimiskampaaniat. Eestis ei ole päris hästi ühegagi kolmest, aga esimesega on olukord siiski kõige parem. (Kuigi kujutlegem näiteks kaugveoautojuhti, kelle täiesti tavaline töönädal ei võimalda tal hääletada valimispäeval, eelhääletuse päevadel ega välissaatkondades.) Ülejäänud kahe aspekti puhul on seni olukord olnud halvim viimasega: võrdset võimalust teha selgitustööd ja reklaami ei ole osalistel isegi mitte siis, kui nad suudaksid hankida  võrdselt raha. Ometi pole ebavõrdus selles vallas nii kergesti fikseeritav ja parandatav kui kandidaatide ülesseadmise õiguse (nn passiivse valimisõiguse) rikkumiste puhul.

Sellest peale, kui valimisõigus on enam-vähem kõigil täiskasvanud kodanikel, on kogu maailmas demokraatia väänamise põhiliseks meetodiks olnud võistlevate kandidaatide ülesseadmise takistamine. Eestis algas see K. Pätsi diktatuuri ajal ja kestis võistlevate kandidaatide absoluutse keeluna kogu nõukogude okupatsiooni aja. Nüüd on see meil tagasi nn kodanike valimisliitude keelamise ja erakonna registreerimisele erakordselt suurte nõuete esitamise kombinatsiooni kujul.

Üle maailma on tunnustatud põhimõte, et kandidaate on õigus üles seada (valimisringkonna, omavalitsuse) hääleõiguslikel isikutel. Et valimised ei muutuks farsiks naljameeste nimekirjade või täiesti lootusetute nimekirjade esitamisega, on normaalne, et seadus ütleb, kui suur peab olema isikute rühm (kas protsendina valimisõiguslike üldarvust või absoluutarvuna, mis on mõistlik, võttes arvesse ringkonna suurust), kellel on õigus esitada kandidaatide nimekiri. Sellele n-ö põhimeetodile on Eestis lisaks veel teine, soodusmeetod organisatsioonide puhul, mida riik tunnustas erakondadena: neilt võeti kandidaatide nimekirjad vastu lihtsustatud korras, ilma hääleõiguslike allkirju nõudmata. Oleks olnud loogiline, et mainitud nõuet oleks laiendatud ka erakondadele, selle asemel aga panid Eesti erakonnad n-ö seljad kokku ja likvideerisid kandidaatide nimekirjade ülesseadmise standardmeetodi, säilitades iseenda soodusvariandi. Tulemuseks oli justkui omaaegse kompartei taassünd veidral kujul: ühe partei asemel on nüüd kümmekond, kes küll omavahel võistlevad, aga on samavõrra sallimatud teiste vastu, kes nende hulka ei kuulu. Poliitikas võtab egoism tihti kollektiivse kuju.

Põhimõttelisi väljapääse tekkinud olukorrast on kaks. Kui tahetakse jääda põhimõtte juurde, et kandidaatide nimekirju peavad saama esitada vaid erakonnad, siis tuleb lubada nii väikeseid ja nii kergesti moodustatavaid erakondi, et neid oleks võimalik organiseerida ka Piirissaare valimisõiguslike hulgas. Või kui tahetakse jääda selle juurde, et erakonnad on ainult suured, tuleb lubada kohalikel valimistel esitada kandidaatide nimekirju ka väiksemaarvulistel kohalike inimeste rühmadel, nimetatagu neid siis kuidas tahes, kas valimisliitudeks, kohalikeks erakondadeks vms, ja kehtestada neile mõistlikud finantseerimise, aruandluse jms nõuded.

Eesti valimisõiguse, s.o valimisseaduste, erakonnaseaduse jmt asjakohaste seaduste koosmõju probleeme on hulga rohkem kui õiguskantsleri tõstatatu, mis aga on justkui võtmeküsimus. Õiguskantsler ise ei paku n-ö positiivset varianti, aga kui riigikohus rahuldab tema protesti, siis ei pääse ka mitmete muude valimisõiguse küsimuste lahendamisest.

Näiteks üks mitte just eriti oluline, aga omamoodi naljakas vastuolu seisneb selles, et kui keegi seab oma kandidatuuri sügisestel valimistel üles üksikkandidaadina või kui tema seab üles mõni erakond sealsamas nimekirjana, milles on vaid üks kandidaat, ja kui mõlemal juhul peaks antama ühepalju poolthääli, siis on tal kummalgi juhtumil täiesti erinev võimalus osutuda valituks. Muidugi on tal suuremad ?ansid ühekandidaadilise nimekirjana. Aga kuidas hindavad sellist asja juristid?

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming