Valimisprogramm ja rahva teenimine

Jüri Adams

Valimisprogrammide koostamist on paljuski vaja just erakondadele endile ja seda mitmetel metodoloogilistel ja psühholoogilistel põhjustel.        On õige ja loomulik, et iga erakond tahab saada valimistel võimalikult hea tulemuse. Hea tulemuse peamine mõõt on võimalikult palju hääli. Kogemus õpetab, et üks valimisteks vajalik ettevalmistav töö on valimisprogrammi (vahel mõned nimetavad seda ka valimisplatvormiks) koostamine, s.t kirjutatakse üks või  rohkem sellist teksti, kus sisalduvad erakonna valimislubadused, kuid enamasti mitte ainult, sest enamasti on seal otseste lubaduste kõrval mitmesuguseid analüüse, hinnanguid, põhjendusi, tulevikukavasid, visioone jne. See on igati mõistlik, sest ka konkreetsed, ühe valimisperioodiga täidetavad valimislubadused on mõistetavad vaid laiemas kontekstis, kuidas meie maa on jõudnud praegu valitsevasse  olukorda ja milline on erakonna pikemaajalisem arusaam sellest, mida ja kuidas peaks muutma. Meil on suurematel erakondadel olnud kombeks anda programmis oma kavad kõigi oluliste poliitikavaldkondade kohta ning teha seda niisugusel kujul, justkui erakond oleks võitmas valimisi nii suurelt, et on võimeline moodustama  valitsuse üksi. Selliselt on valimisprogramm siis n-ö maksimumprogramm, millest tegelikult koalitsioonivalitsuse puhul tuleks teostamisele ainult niisugune osa, mida õnnestub koalitsiooniläbirääkimistel valitsuse tegevusprogrammi „sisse lükata”. Väikesel erakonnal, millel ei ole realistlikku lootust saada küllalt kohti parlamendis (Eesti riigikogu tingimustes kümme või rohkem, väiksema hulga kohtadega ei suudeta „katta”  kogu riigikogu tegevust) ja millel on mingi oma kitsas teemavalik, ei ole laia programmi ilmtingimata tarvis, kui oma sihtide saavutamise meetodina antakse oma toetus domineerivatele erakondadele muudes küsimustes (ükskõik, kas formaalselt ollakse valitsuskoalitsioonis või ei).   

Valimisprogrammi tuleks hinnata korralikuks ja professionaalseks, kui sealt on võimalik näha, millised on iga poliitikavaldkonna kaugemad  sihid ja millised sellised, mis on reaalselt saavutatavad järgmise parlamendiperioodi vältel. Need viimased peaksid olema veel ka sellised, mille suhtes võiks mõistlikult eeldada, et vajalikud rahalised jm vahendid saavad olemas olema. Programme, kus on lubadused, millele asjatundjad ei anna hinnangut, et need on teostatavad, ei tohiks pidada ei korralikuks ega professionaalseks ja nende lubaduste säravasse tulevärki ei peaks valima minev kodanik  suhtuma usaldavalt.       

Kellele ja milleks on valimisprogrammi ikkagi vaja?       

Valijatest loeb programme ju tühine vähemus. Ehk piisaks vaid näiteks kümmekonna lubaduse lühiloendist? Või ehk isegi vaid kampaania pealoosungist? Üks praktiline vajadus tuleneb sellest, et ükski kandidaat või kampaaniaaktivist ei suuda tunda ja teada kõiki valdkondi, mille vastu valijad võivad huvi tunda. Igal kandidaadil on ju üks või mitu valdkonda, mida ta „valdab”. Oletame siinkohal, et ta isiklikud seisukohad neis valdkondades on just niisugused,  nagu on kirjas programmis, aga enamasti see päris nii ei ole, sest erakonna „arvamus” kujuneb liikmete arvamuste summa või kompromissina.   

Teiseks aga kärbivad valdkonna plaanide tiibu teised valdkonnad, esmajoones muidugi võimaluste ja vahendite vähesus, sest vahendeid vajavad ju ka teised valdkonnad. Nii  et kui sotsiaaltoetuste valdkonna tundjalt päritakse näiteks metsamajanduse kohta, siis saab ta anda vastuse nii, et lööb lahti programmi vastava lehekülje. 

Teine koht, kus meil on alati programme kasutatud, on pärast valimisi toimuvad koalitsiooniläbirääkimised ja valitsuse koalitsioonilepingu koostamine. Selle alustehnika on järgmine:  võrreldakse moodustuva koalitsiooni osaliste programme, et mis seal on kattuvat ja mis erineb. Erinevuste puhul räägitakse läbi, kas tehakse n-ö kirik keset küla või saab iga partner lepingusse teatud oma lubadused ja teised partnerid tõmbavad oma kavad tagasi. Kuid valimisprogrammide koostamist on vaja ka programmi koostajatele (erakondadele) endile ja seda mitmetel metodoloogilistel ja psühholoogilistel põhjustel. Paistab, et  programmi(de) koostamisel osalemine (programmi koostamise juhtimine) on möödapääsmatu erakondade juhtideks (kellest võivad saada oma maa peaministrid) tõusmise teel. Kõigilt, kellega mul on maailmas olnud sel teemal juttu, olen kuulnud, et see töö jättis neile unustamatu mulje ja muutis neid, et ilma programmikoostamise töö  kogemuseta ei oleks nende poliitikukarjäär kunagi saanud neid viia hilisemate kõrgete positsioonideni. Need väited vajavad selgitamise katset. Programmi koostamisel osaleja saab vähemalt neli kogemust. Esiteks arusaamine omaenda (ja endaga sarnaselt ka iga teise osalise) võimete ja teadmiste piiratusest. Igasugune  poliitikaga tegelemine, olgu see siis valitsuses, opositsioonis või päris „metsikult”, on kollektiivne tegevus, nagu on seda ka erakonna programmi tegemine. Eri valdkondade sihid esitavad programmi erinevad inimesed, kelle kaastööd programmile on aga vajalik suuta hinnata mitme kandi pealt: kas need inimesed on ikka piisavalt asjatundjad ja realistid, kas nende kaastöö on arukas ja programmi muude osadega sobitatav jne.   

Kui programmil lasta sündida nii, et eri valdkondade juhtivad erakonnaliikmed dikteerivad igaüks oma peatüki, siis sünnib programm, mis on täiesti ebarealistlik. Realistlikkust taotlevas programmis tuleb sõnastada valdkondade huvide vahelised, kärbitud kujuga kompromissid. Teiseks tekib programmi osade kokkusobitamisel metoodiline probleem sellega, et programmi valdkondade lühiajalised ja  pikemaajalised poliitilised sihid on enamasti omavahel vastuolus. Kiire tulemuse taotlemine toob reeglina kaasa palju ebasoovitavat kaugemas tulevikus. Mingi kaugema tuleviku sihi taotlemine aga tähendab mingeid puudujäämisi lähemas tulevikus, tavaliselt vähemalt kodanike toetuse vähenemist valitsusele. Kolmandaks on probleem sellega, et kunagi ei ole kavandataval uuendusel või muutusel ainult see positiivne tulemus, mida soovitakse  näha. Vastupidi, igal poliitilisel muudatusel on alati rohkem kui üks tulemus ja nende seas saab alati olema ka mingeid halbu või ebasoovitavaid tagajärgi. Programmis võib niisuguste tagajärgede paratamatuse ju maha vaikida, aga asjast huvitatud valijad oskavad neid ka ise ette näha ja märkavad ka vastavaid vaikimise kohti programmis. Valijad on täiesti õigustatud küsima:  kas ebasoovitavaid tagajärgi äkki ei saa liiga palju või milliseid samme pakub erakond ebasoovitavate tagajärgede vastu?     

Last not least, neljas metoodiline probleem tuleb sellest, et inimestena oleme me kõik oma tahtmistes sisemiselt vastuolulised. Programmide koostajatelt olen ikka kuulnud tunnistust, et üks õppetund on seisnenud selles, et nad on saanud teada, kuivõrd ka nende endi tahtmised  on olnud omavahel vastuolus. Umbes nagu sellel sotsioloogilisele küsitlusele vastajal, kes teatab, et ta sooviks on elada pealinna peatänaval üksikus eramajas vaikse järve kaldal. Veelgi enam on samalaadselt vastuoluliste tahtmistega erakonnad. 

Seepärast on mul palve neile, kes võtavad enda peale programmide üle kohtumõistmise. Võiks võtta kergendava asjaoluna arvesse seda, et tõsiseltvõetava programmi žanrile esitatavad nõuded on erakordselt rasked täita, kohati ehk isegi hoopis täidetamatud.         

Valimislubadused ja kampaania         

Klassikaline ja lihtne teooria ütleb, et erakond sõnastab oma valimislubadused lähtuvalt oma ideoloogilisest programmist ja olukorrast ühiskonnas ning riigis ning pakub need välja valijatele võrdluses teiste erakondade teistsuguste lubadustega. Tegelikult ei pääse ükski erakond juba ammu sellest, et uurida avaliku arvamuse küsitluste tulemusi. Kellel jõudu ja vahendeid, korraldab (laseb korraldada) ka mitmesuguseid  omaenda küsitlusi.   

Küsitluste puhul huvitavad erakonda kahe vastajate rühma vastused. Esiteks erakonna püsivalijad. Teiseks need, keda ei saa küll pidada oma püsivalijateks, aga kellest oleks lootust, et nad mingite tingimuste korral  annaksid oma hääle sellele erakonnale. Küsitlustest peaks selguma kõigepealt see, millised võiksid olla niisugused valimislubadused, mida kindlasti ei tohiks anda, s.t mis võiksid mõlema tähtsa valijate rühma puhul saada põhjuseks, miks ei hääletataks erakonna poolt. On täiesti arukas niisuguseid kavasid mitte kuulutada, isegi kui need tuleneksid loogiliselt ja möödapääsmatult erakonna programmist ja oleks plaanis need ka kindlasti ellu viia. Hoopis olulisem  ja huvitavam on aga vastuse otsimine küsimusele, millised valimislubadused võiksid motiveerida erakonna poolt hääletama inimesi, keda ei saa pidada erakonna püsivalijateks. Need inimesed saab omakorda jaotada kahte tüüpi: teiste erakondade valijad, keda saaks „üle meelitada”, ja valijad, kellel ei ole kujunenud püsivaid erakonnaeelistusi, sealhulgas esimest korda valima tulevad noored, aga eelkõige need kõikuvad valijad, keda tihti  kutsutakse „sooks”.         

Järgmine samm on siis katsetamine, kuidas valimislubadused erakonda huvitavatele valijatele „peale lähevad”, et kas ja kuidas nad võiksid neid valijaid motiveerida andma oma hääle just selle erakonna poolt. Katsetamise tulemused saavad aluseks lõplikele valimislubadustele, kampaania strateegiale ning taktikale jne.         

Valijate soovide sabas – kuhu?         

Siinkohal aga satub erakond ohtu, et astub ühte päris lihtsasse lõksu, millesse on küll kogemata kukkunud, küll meelega ja nimelt sisse hüpanud sadu erakondi maailmas. Väga raske on tõmmata seda täpset piiri, mille taga hakkab domineerima hoopis idee, et valijate hääle saamine on seda kindlam, mida rohkem valija tunneb valimislubadustes  ära omaenda soovid. Neid soove võib ju välja selgitada kas mingite tuntud ühiskondlike ja massiteadvuse seaduspärade järele (enamik tahaks ju olla rikkam, paljud näeksid meelsasti, et rikkamate rikkust jaotataks ringi vähem rikaste kasuks jne) või küsida kodanikelt otse või siis sotsioloogiateaduse reeglite  järgi korraldatud arvamusküsitluste abil.   

Kirjeldatud tüüpi valimislubaduste puhul on esimeseks tunnuseks see, et need on paratamatult omavahel sisemiselt vastuolus. Põhjuseks muidugi see, et valijad  on ju inimesed ja sellistena on nende tahtmised vastuolulised. Huvialuse valijate rühma „soovid” on aga kokkuvõttes veelgi vastuolulisemad. Kuid viimaste aastakümnete kogemused on näidanud, et vastuoluliste lubadustega kampaaniad võivad olla vägagi edukad, võimalik et mõnikord edukad just sellepärast, et lubadused on vastuolulised. Mäletan, et aastaid tagasi jahmatas mind ühes USA presidendivalimise kampaanias ühe kandidaadi otsustav kõne, mis mulle paistis koosnevat omavahel  põhimõtteliselt vastuolulistest osadest. Aga hea valimistulemus viitab võimalusele, et ehk summeerusid erinevate ja teineteist välistavate lubaduste eelistajate rühmade hääled. On olnud ka küllaltki palju näiteid, kui erakonnad on kuulutanud uut tüüpi poliitika vajadust ja teostanud selle nii, et kombineerinud kokku vasakpoolseid ja parempoolseid poliitilisi lubadusi. Vaadeldavat tüüpi valimislubaduste teine omapära seisneb selles, et nad on suunatud  minevikku, s.t lähtuvad mingi „kuldaja” eeskujust, olgu siis tegemist kunagi tegelikult olnud ja tagaigatsemist väärt olukorrast või siis mingil põhjusel kujunenud muinasjutust või müüdist.         

Ühe variandina võib „kuldaeg” paikneda näiteks ka kaasajas, aga mõnes teises kohas (näiteks mõnes Skandinaavia heaoluriigis). Ja minevikulisus võib olla kaetud mingite moodsate „rõivastega”. Kõnealuse nähtuse kohta, mille kogemusi on  olnud ja mida on ka kirjeldatud peaaegu igas riigis, ei ole ma siiski kohanud ühtki ainult sellele pühendatud uurimust, ilmselt ei ole seda kuskil peetud sedavõrd tähtsaks. Ühes Inglismaa ja USA valimiskampaaniate tehnikaid käsitlevas raamatus (Laurence Rees „Selling politics”, BB C Books, 1992) nähakse esmatähtsatena niisuguseid aspekte (lk 86-87): valijate arvamused kujunevad  vastusena telesaadetest saadud infole, mille põhiline omadus on selles, et see on oma lühiduse tõttu ebapiisav põhjendatud seisukohtade kujunemiseks; valijate arvamused muutuvad väga kiiresti ja ebaloogiliselt; kuid kõige olulisem puudus on selles, et arvamusest lähtumine on sisuliselt vastuolus juhtijaks (juhipositsioonil) olemisega (leadership, „You cannot be a leader and a follower at the same time” lk 87 ). Tõepoolest, erakond peab siiski  demonstreerima soovi ja võimet ühiskonda juhtida, see aga omakorda sisaldab vajadust pakkuda välja uusi ja enneolematuid samme ning kodanikke üles kutsuda ja organiseerida vajalikule tegevusele. 

Populism? 

Mul ei ole sõna, millega eelmises osas kirjeldatud nähtust nimetada. Esimese variandina, arvan, et seda koos enamiku lugejatega, kerkiks keelele sõnake „populism”, mis on muutunud meie ajakirjanduskeeles ülitavaliseks. Ometi ma ei taha seda sõna selles tähenduses kasutada. Põhjuseks see, et poliitilisest tegevusest  rääkimise sõnavaras ei ole eesti keeles varem sellist sõna olnud ning selle praegused ajakirjanduslikud tähendused pole küllalt selged, laiemas kontekstis aga tekitavad tohutut segadust.     

Enne II maailmasõda tähistas „populism” meil vaid ühte Prantsusmaa XX sajandi alguse kirjandusvoolu. Paistab et kõigepealt tekkis „populism” nõukogude ajal võõrsõnastikku, kuid ei tea täpset ilmumise aega: 1978. aasta trükis seda veel ei olnud, 1983. aasta trükis aga juba oli: „populism (pr. populisme < ld. populus – rahvas) poliitiline demagoogiline tegevus oma erakonnale poolehoiu saavutamiseks ja  võimule pürgimiseks; odav poliitiline populaarsus”; ja „populist – populismi rakendav poliitik, odava poliitilise populaarsuse taotleja”. Kuid jääb arusaamatuks, kuidas ja miks niisugune uuendus võõrsõnastikku tekkis ning kust tulid need tähenduse seletused. Praeguseks on sõna umbes samade tähendustega jõudnud ka kõikidesse uuematesse eesti keele  sõnaraamatutesse. ENE esimeses, kuueköitelises väljaandes niisugust märksõna ei olnud. Kuid teise väljaande 7. köites (ilmus 1994. a ja kandis juba nimetust EE ) on vastav artikkel lk 416: „populism (< lad populus ’rahvas’), poliitiline tegevus, mille põhieesmärk on oma erakonnale poolehoiu saavutamine ja võimule pürgimine. Sellest eesmärgist juhindutakse kõigis tegudes, paljudel juhtudel vahendeid  valimata. Kasut. laialdaselt demagoogiat ja antakse katteta lubadusi. Propaganda suunatakse eeskätt poliitikat vähe tundvaile keskmistele inimestele; rõhku pannakse romantilisele ja pärimuslikule rahvalähedusele ja enamikku inimesi puudutavate probleemide käsitlemisele, arvustatakse või laimatakse võistlevaid liikumisi. Populistlikke võtteid kasutati juba antiikajal. Nüüdisajal tuginevad p-le eeskätt diktatuuririikide juhid ja neis valitsevad parteid;  dem. maadel rakendavad populistlikke võtteid pms. protestiparteid ja väikesed keskparteid. – USA-s nimet. populistideks 1891– 1905 tegutsenud Populistide Partei liikmeid, ka vene sõna „narodniklus” tõlkevaste Euroopa keeltes on „p”.”     

Selle artikli kohta ei saa ütelda, et kõik selles on jamps ja faktid valed. Maailmas on olnud palju parteisid, mille nimedes on olnud sõna „populistlik”. Need parteid on olnud üpriski erinevad. Kuid kogu läänemaailmas, kuhu ka meie ennast nüüd arvame kuuluvat, on termin „populistlik” kasutusel parteide puhul, mille maailmanägemine on, et nende kodumaal on valitsev kiht või juhtkond, mis ebaõiglaselt ja  rahvamassidele kahjutoovalt valitseb rahvamasside üle, ja partei tegutsemise siht on niisugune valitsev kiht kukutada rahvamasside võimu ja eneseteostuse kasuks. Seega terav vastandus „hea rahvas – halb valitsev kiht v eliit”. Eesti poliitilisel maastikul praegu küll ühtki seda tüüpi erakonda ei ole. Sõna „populism” niisugused tähendused, nagu kasutatakse meil praegu valdavalt ja nagu seda seletab eespool toodud entsüklopeedia  artikkel, on vähemalt põhilistes läänemaade keeltes täiesti tundmatud. Neile vastandub endiste kommunismimaade maailm, kus eriti ajakirjanduses on populism kasutusel taunimissõnana, mis on läänemaistele mõttekäikudele üldiselt arusaamatu, sest erakondade sisuliseks eesmärgiks on ju olla valijate silmis populaarne, saavutusena on see iseendast ju kiiduväärt. Kui mõni erakond valetab või ajab demagoogiat, siis teeb ta just neid asju. Kui aga  on nii, et valijaskonna mingi osa arusaamised on liiga primitiivsed, siis võib muidugi erakonnale ette heita, et ta ei ole teinud piisavalt palju selle valijaskonna osa poliitilise hariduse tõstmiseks, aga ei saa ju nõuda, et erakond hakkaks valimistel oma valijatele rääkima nii keerulist juttu, et need ei saa midagi aru. Kui nii, siis jääb vaadeldava sõna tähendusfunktsiooniks vaid  vähem edukate virisev kadedus edukamate suunas. Mingi konkreetse poliitilise tegevuse ebakvaliteetsuse või demagoogilisuse kirjeldamiseks on hulk muid, täpsemaid sõnu. 

Siiski ei ole „populismi” selle üldises läänemaises tähenduses peaaegu üldse kasutatud. Üks harv ja meeldiv erand on olnud Siim Kallase artikkel „Populism, demokraatia, täitevvõim” Eesti Päevalehes 30. 2009 (vt http://www.epl.ee/artikkel/481396 ). Kust „populismi” praegused tähendused  meil siis ikka on tulnud? Eks ikka nõukogude ajast ja vene keelest. Minu oletus on, et selle juured on Stalini ajas. Marksistlikul teoorial oli vaja anda seletused, miks ei toimu teoorias muidu ette kuulutatud kommunistlikud revolutsioonid. Maailmas oli silmapaistvalt palju diktatuuririike või autoritaarseid režiime, kus rahva enamik oma valitsejat toetas ja armastas. Seda ei saanud eitada, aga oli vaja ikkagi seletada. Seletuste üks kant oli siis selline, et valitsejate  populaarsuse põhjuseks on see, et nad kasutavad erilisi poliitilisi nippe, mida sobis iseloomustada terminiga „populistlikud”. Usutavasti on selle entsüklopeedia artikli kavandajad, autor ja toimetajad veel elus ja ma olen väga tänulik, kui nad annaksid artikli saamisele oma selgituse.     

Jumala hääle kuulmine   

Kõige rohkem peaks aga ettevaatusele sundima niisugused erakonnad, mille juhtisikute ja propagandistide sõnavaras kostab tihti sõna „rahvas”. Muidugi on olukordi ja kontekste, kus rahvast üldiselt rääkimine on igati kohane. Muu hulgas on üheks niisuguseks kasutusviisiks juhtumid, kus sel teel tahetakse väljendada, et kõne all olevas küsimuses on olemas kogu  rahva ühishuvi. Näiteks iseseisvuse jätkumise küsimus, riigikaitsetahte või võimekuse teemad jne.         

Teiseks on valimiste kontekstis igati korrektne rääkida rahvast juriidilises mõistes –  sellisena mõistetakse „rahva” all kõigi hääleõiguslike inimeste kogu. Valimiste puhul ei ole aga see küllaltki vähene, milles kõik on enamvähem ühel meelel, olulisena ja valimise tulemust määravana kõne all. Hoopis olulisem on valimistel ju see, et tegelikult on valijatel erinevad põhimõtted, vaated, soovid ja huvid. Neid saab alati eraldi välja tuua, olgu siis elanikkonna sotsioloogiliste gruppide kaupa (noored, vanad  jne) või erinevate maailmavaadete kaupa (parempoolsed, vasakpoolsed jne) või kui muidu ei oska, siis kas või niimoodi nimetada; need valijad, kes toetavad meie erakonna poliitilist sihti X… . Kui öeldakse, et miski asi on „rahva soov”, „rahva nõue” või „rahva tahe”, on enamikul juhtudel sisuliselt ikkagi tegemist  mõne valijate rühma või tüübi enda poolt hääletama meelitamisega. Ja kui ka mõnes kõrgstiilis luuležanris võiks „rahvast” kasutada „meie meeste” kunstilise sünonüümina, siis valimiskampaanias on niisuguse asendamise puhul tegemist tehnikaga, mis kannab nime demagoogia. „Vox populi, vox Dei” on muidugi oma iroonilises kasutamises igati omal kohal demokraatias ette tulevate narruste puhul, kuid mida arvata,  kui keegi kuulutab seda surmtõsiselt? Kristlane ilmselt ei peaks saama niisugust väljendit tõsiselt suhu võtta. Sama peaks olema ka ausa ateisti puhul.

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming