Valimisprogrammid aastatel 1999–2011

Martin Mölder

Reformierakonnal ja IR Lil pole peaaegu ühtegi oma teemat, mida mõni teine erakond ei oleks oma viie kõige enam ruumi pälvinud teema hulka paigutanud. Kui palju on valijaid, kes loevad oma lemmikerakondade valimisprogrammi? Täpselt ei ole see teada, kuid ilmselgelt on neid väga vähe ning veel vähem on kindlasti neid, kelle valiku määrab erakondade valimisprogrammide alusel langetatud kaalutletud otsus. On alust arvata, et meie otsused valimiskasti juurde minekul või selle juures on küllaltki irratsionaalsed ning motiveeritud teguritest, millest meil suurt aimu ei ole. Otsust mõjutavad harjumused ja mõned üksikud meile olulised teemad, aga ka näiteks kandidaadi välimus1 ning sellega seostuv kuvand või valimistest rääkimise diskursuse iseärasused2. Oma roll võib olla aga ka sellistel ootamatutel teguritel nagu kokkupuude rahvuslike sümbolitega (mida seostatakse rohkem teatud kindlate erakondadega) enne valimisotsuse tegemist3 või inimeste psühholoogiliste iseärasuste kokkulangemine mõne poliitikaga4. Otsuste langemise protsess on keerulisem, alateadlikum ja automaatsem, kui võiks arvata. Valimistega seoses jääb reaalsus suhteliselt kaugele sellest, mida demokraatia ideoloogia meile ette kirjutab. Viimane kuvab tihti valimisi natuke ekslikult kui protsessi, mis tagab läbi erakondade programmide inimeste poliitiliste eelistuste realiseerimise.

Programmi ei tohi alatähtsustada

Kõigele vaatamata ei tohiks erakondade valimisprogramme maha kanda või alatähtsustada. Tegu on ikkagi erakonna ametliku ning perioodiliselt avaldatava poliitilise deklaratsiooniga. Üks kord nelja aasta jooksul peab iga tõsiseltvõetav riigikogu valimistel kandideeriv erakond tulema välja komplekti poliitiliste lubadustega ning, vaatamata sellele, kas keegi nende alusel otsustab või mitte, on tegemist siiski erakonnapoolse oma poliitiliste palge valgustamisega. Mida suurem on avalikkuse tähelepanu valimisprogrammidele ning mida rohkem nende sisu meelde tuletatakse, seda enam võib eeldada, et neil on oluline roll kui mitte valijate, siis vähemalt erakondade endi poliitilises käitumises. Seega tasub kindlasti küsida: millise pildi poliitilistest valikutest ja teemadest erakondade programmid meile joonistavad? Millised teemad on meie erakondade programmides enim tähelepanu pälvinud ning kuidas need on aja jooksul muutunud? Kuidas on see olnud seotud koalitsioonide moodustamisega ning mida sellest kõigest on võimalik järeldada meie erakondade poliitilise iseloomu kohta?

Kõige levinumaks erakondade valimisprogrammide analüüsimise meetodiks on Manifesto Projecti5 koostatud valimisprogrammide kodeerimise skeem, mille alusel saab kõik ühes valimisprogrammis esitatud poliitilised seisukohad jagada 57 defineeritud kategooria vahel, alates rahvusvaheliste suhete teatud aspektidest kuni hariduse, heaoluriigi ja majandusarenguga seotud küsimusteni. Valimisprogrammide kodeerimise korral on võimalik lõppkokkuvõttes öelda, kui suur osa programmist on pühendatud ühele või teisele teemale. Seda ei saa küll pidada vastavate teemade olulisuse üksüheseks näitajaks, kuid vihjeid see meile siiski annab.

Kodeerimise käigus antakse valimisprogrammi sisule arvuline kuju, et näha, mitu protsenti väidetest on langenud igasse kategooriasse. See teeb erakondade ja riikide võrdlemise suhteliselt lihtsaks. Arvestades, et projekti kodulehel on vabalt kättesaadav andmestik üle kui 50 riigi ligi 600 valimise kohta (3400 kodeeritud valimisprogrammi), on tegemist väga märkimisväärse infoallikaga. Selles ülevaates on kasutatud Manifesto Projecti kodeerimisskeemi Eesti erakondade 1999. – 2011. aasta valimisprogrammide analüüsimiseks, et anda esmane pilt kõikide praegusel hetkel oluliste erakondade olevikust ja lähiminevikust. Vaadatud on Isamaad, Isamaa ja Res Publica Liitu, Keskerakonda, Rahvaliitu, Reformierakonda, rohelisi ja sotsiaaldemokraate. Käsitletud on nii erakondade lõikes keskmiselt kui ka eraldi esile kerkivaid olulisimaid teemasid, aga ka erakondadevahelisi erinevusi, nende võimalikku seost koalitsioonide moodustamisel ja programmide muutumist ajas.

Valimisprogrammid on pikemad

Esimene asi, mida antud perioodil on märgata, on kõigi erakondade valimisprogrammide pikenemine. Kui 1999. aastal sisaldasid peaaegu kõik valimisprogrammid vähem kui 200 väidet, siis 2011. aastaks oli programmide keskmine pikkus ületanud 500 väite piiri. Ülekaalukalt kõige pikem programm oli Reformierakonnal (ligi 1000 väidet) ning kõige lühem Rahvaliidul (251 väidet). Lisaks pikkusele hõlmavad programmid ka rohkem asju: üha vähemaks on jäänud valdkondi, millele üldse tähelepanu ei pöörata, ning väited on jaotunud erikategooriate vahel natuke ühtlasemalt.

Konkreetsete teemade puhul on märgata järjepidevust. Kui vaadata kõikide erakondade keskmist valimiste kaupa, siis kümne kõige enam tähelepanu pälvinud teema hulgas on viis sellist, mis on aastast aastasse olnud samad. Kõikidel valimistel on enim tähelepanu pööratud heaoluriigi parendamise temaatikale. Lisaks sellele on korduvalt olulised olnud hariduse edendamine, rahvuslus ja patriotism, tehnoloogia ja infrastruktuuride arendamine ning riigisisene julgeolek ja õiguskord. Viimasel kahel korral on valimiste üldise päevakorra etteotsa kerkinud veel sellised teemad nagu keskkonnakaitse, kultuur ja vaba aja sisustamine ning sõjavägi ja riiklik julgeolek.

Kui heita pilk erakondadele eraldi ja küsida, millised on need teemad, mille alusel on kõikidest teistest erakondadest on antud perioodil eristutud, siis võib välja tuua järgnevat. Siinkohal on vaadatud teemasid, mis ühtedel valimistel on ainult ühel erakonnal olnud viie kõige enam tähelepanu pälvinud teema hulgas. Keskerakonna puhul oli 1999. aastal selliseks teemaks poliitiline võim (valitsemise kompetentsus), kuna märkimisväärne osa oma valimisprogrammist pühendati teiste erakondade ebakompetentsuse kirjeldamisele. 2003. aasta valimistel paistis KE silma keskkonnakaitse temaatikaga ning 2011. aasta valimistel töötuse ja töötajate problemaatikaga. 2007. aastal KE ühegi teemaga teiste taustal silma ei paistnud. Rahvaliidu silmapaistvamad teemad olid põllumajandus (1999), detsentraliseerimine (2003), õiglus ja võrdsus (2007) ning patriotism ja rahvuslus (2011). Seevastu Reformierakonna puhul nagu ka IR Li puhul on oluline täheldada, et kõikide vaadeldud valimiste lõikes ei olnud nende repertuaaris viie kõige enam tähelepanu pälvinud teema seas peaaegu ühtegi sellist teemat, mida mõni teine erakond ei oleks oma viie kõige enam ruumi pälvinud teema hulka paigutanud. Sama võib öelda ka sotsiaaldemokraatide kohta kahtede viimaste valimiste osas. 1999. aastal eristusid nad aga sõjaväe ja riigi julgeoleku temaatikaga ning 2003. aastal Euroopa Liidu, põllumajanduse ja töötajate problemaatikaga. Isamaa paistis nii 1999. kui ka 2003. aastal, nagu võis arvata, väga tugevalt silma rahvusluse ja patriotismi temaatikaga ning oma viimastel valimistel veel riigi rahanduse ja demokraatia küsimustega. Res Publicat eristavaks teemaks oli korruptsiooni vastu võitlemine. Rohelised pöörasid oma esimestel valimistel oodatavalt palju rohkem tähelepanu keskkonnakaitse temaatikale, aga ka põllumajandusele, samas viimasteks valimisteks olid teemade proportsioonid aga muutunud ning seekord eristuti hoopis sõjaväe ja riikliku julgeoleku temaatikaga.

Erakonnad on sarnasemad

Andmed, mis näitavad, kui palju üks või teine erakond on mõnele teemale programmiruumi pühendanud, lubavad väga hõlpsalt hinnata erakondadevahelisi sarnasusi ja erinevusi ka tervete programmide lõikes. Kõige lihtsam viis seda teha on moodustada iga valimise puhul erakondadest paarid ja vaadata kõikide kategooriate kaupa, kuivõrd need kaks erakonda erinevad. Erinevuste summa alusel ongi võimalik hinnata, kuivõrd sarnased või erinevad olid erakondade programmid. Niimoodi erakondi võrreldes võib öelda, et 2011. aastaks oli erakondade omavaheline sarnasus märgatavalt kasvanud ning nii suuri erinevusi nagu 2003. ja 2007., aga ka 1999. aastal erakondade vahel enam ei olnud. Kui vaadata erakonnapaare, siis eristus 1999. aasta valimistel teistest selgelt Keskerakond. Tema sarnasus teiste vaadeldud erakondadega oli tookord palju väiksem kui ülejäänute omavaheline sarnasus. Samal moel paistsid 2003. aasta valimistel silma Res Publica ja 2007. aastal rohelised. 2011. aasta valimistel väga suuri erinevusi erakondade vahel ei olnud enam võimalik täheldada ning tinglikult võib öelda, et omavaheline sarnasus jäi kõikide puhul vahemikku 66–78%. Kusjuures kõige väiksem sarnasuse näit (66% – Keskerakond ja rohelised) oli sama suur kui kõige suurem sarnasuse näit 1999. aasta valimistel (Reformierakond ja sotsiaaldemokraadid).

Niimoodi mõõdetud sarnasus paistab olevat väga tugevalt seotud meie erakondade koalitsioonimoodustamise praktikaga. Peaaegu kõikide sel perioodil moodustatud koalitsioonide puhul saab öelda, et need moodustati poliitiliselt kõige sarnasemate võimalike erakondade vahel. Kui pärast 1999. aasta valimisi andis president Lennart Meri valitsuse moodustamise ülesande Isamaale, siis valis see endale koalitsioonipartneriteks kaks kõige sarnasemat partnerit: Reformierakonna ja sotsiaaldemokraadid. Kui 2002. aastal hakkas valitsust moodustama Reformierakond, siis valis ta koalitsioonipartneriks Keskerakonna, kes Reformierakonna perspektiivist oli tookord küll kõige erinevam erakond. Siinkohal tuleb ilmselt aga möönda, et kõik teised erakonnad olid teatud mõttes välistatud ja Keskerakond ainuke võimalik valik koalitsioonipartneriks. Keskerakonna perspektiivist oli Reformierakond aga talle kõige sarnasem erakond.

Pärast 2003. aasta valimisi sai valitsuse moodustamise ülesande valimistel Keskerakonna kõrval teiseks jäänud Res Publica, kes jällegi valis endale tol korral kõige sarnasemad koalitsioonipartnerid: Reformierakonna ja Rahvaliidu. Kui see koalitsioon lagunes, moodustas Reformierakond koalitsiooni endaga tookord kõige sarnasema partneriga – Keskerakonnaga. Sama toimus ka pärast 2007. aasta ja 2011. aasta valimisi: Reformierakonna perspektiivist vaadatuna kõige sarnasemad võimalikud erakonnad esimesel juhul olid sotsiaaldemokraadid ja IR L ning viimasel juhul IR L, kellega oli üksinda võimalik enamusvalitsus moodustada ning ühtegi lisapartnerit vaja ei olnud. Seesugune kokkulangevus, olgugi et see võib olla mingis ulatuses juhuslik, on märkimisväärne ning annab alust eeldada, et just programmiline kooskõla on üheks määravaks teguriks, mis mõjutab meie erakondade omavahelist koostööd ja koalitsioonide moodustamise tõenäosust.

Programmid on järjepidevamad

Programmide erinevust võib vaadata ka üksikute erakondade puhul valimistest valimistesse. Niimoodi mõõdetud erakondade programmide muutumine näitab, et programmiline järjepidevus on aja jooksul suuresti kasvanud. Kui 2003. aasta valimistel jäi erakondade sarnasus oma eelmise programmiga tinglikult 52 ja 65% vahele, siis 2011. aasta valimistel sarnaneti oma eelmiste programmidega juba vahemikus 65–78%. Järjepidevus kasvas sel perioodil kõige enam sotsiaaldemokraatide programmis, saavutades 2011. aasta valimisteks sama taseme Reformierakonnaga, kelle järjepidevus oli kõige suurem. Huvitav on siinkohal võrrelda ka erakondadevahelisi ja -siseseid erinevusi. Esimesed on keskeltläbi vaid vaevumärgatavalt suuremad kui viimased. Seega võib öelda, et vaatamata erakondadevahelise sarnasuse ja erakondadesisese järjepidevuse kasvule, võib mõnede meie erakondade programm siiski ühtedest valimistest järgmistesse erineda enda omast sama palju kui mõne teise erakonna omast.

Kokkuvõtvalt võib öelda, et meie erakondade programmid on aja jooksul läinud pikemaks, nendevahelised erinevused on vähenenud ning erakonnad on oma programmides järjepidevamad. Kõik see viitab ehk meie poliitilise süsteemi teatud stabiliseerumisele: suured hüpped valimistest valimistesse on vähem tõenäolised ning erakonnad on üksteise programmidega teatud mõttes kohandunud ja mugandunud. Samuti on märgatav järjepidevus konkreetsete teemade puhul, mis enim tähelepanu on saanud. Olulisemad on olnud heaoluriigi laiendamine, haridus, rahvuslus ja patriotism, tehnoloogia ja infrastruktuuride arendamine ning sisekord ja julgeolek. Vahest aga ehk kõige olulisemana paistab silma programmide kokkulangevuse näiline määrav mõju koalitsioonide moodustamisele.

Lühike kokkuvõte artiklist, mis ilmub Tartu ülikooli riigiteaduste instituudi koostatavas 2011. aasta riigikogu valimisi puudutavas kogumikus.

1 G. Lenz ja C.Lawson, Looking the Part: Television Leads Less Informed Citizens to Vote Based on Candidates’ Appearance. – American Journal of Political Science 2011, nr 55 (3), lk 547–589.

2 C. J. Bryan jt, Motivating Voter Turnout by Invoking the Self. – Proceedings of the National Academy of Sciences of the United States of America 2011, nr 108 (31), lk 12 653–12 656.

3 T. J. Carter jt, A Single Exposure to the American Flag Shifts Support Toward Republicanism up to 8 Months Later. – Psychological Science 2011, nr 20 (10), lk 1–8.

4 D. R. Oxley jt, Political Attitudes Vary with Physiological Traits. – Science 2008, nr 321 (5896), lk 1667–1670.

5 Manifesto Project https://manifesto-project.wzb.eu/.

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming