Valimiste blues ehk Millest kampaania mööda läheb

Ivar Tallo

Riik kui riigiaparaat on meile ikka veel võõras, nagu ta oli seda 20 aastat tagasi. Ja ootaks ikkagi visiooni paremast, mitte lihtsalt jõukamast Eestist.  Nüüdseks on avalik diskursus olnud erakondade valimisprogrammide analüüsidest tiine juba peaaegu kaks kuud ja kõik ratsionaalselt mõtlevad inimesed on ammu saanud küllalt mõttetoitu valimisolukorras mõistuspärase  otsuse tegemiseks. Olemasoleva uus tõlgendamine vaevalt et midagi olemuslikku juurde toob, kuid kuidas on nende teemadega, millest valimiskampaania on enamjaolt mööda kõndinud? Üllatavalt pole räägitud avalikust eetikast, kuigi valimiste avapaugud jõulurahu asemel seda otsapidi lubasid. Õigemini, avaliku eetika küsimused on taandatud erakondade rahastamisele ja see teema pole populaarne ühegi erakonna poliitikute hulgas. Erakondadel  on kõigil musta pesu ja selle kuhja suurust pole valijal võimalik tõsikindlalt hinnata ning ilmselt on meie tunnetuslik otsus olnud see teema erakondade hindamisest kõrvale jätta.  

Kõrvale on jäetud ka muud avaliku eetika teemad nagu korruptsioonivastane võitlus, lobitegemise reeglite seadustamine ning ametnikueetikaga tegelemine, kuigi valimistevahelised aastad on kõigi nende teemade arendamiseks pakkunud küllaldaselt mõttetoitu ja ootus ning vajadus nende asjadega tegeleda on aastate jooksul pigem kasvanud kui kahanenud. Ka on need teemad sellised,  mis ei tohiks rahandusministri und rikkuda, kuna neid on võimalik arendada riigi sisemiste ressursside abil. Me ei räägi ka valimisvõitluses millegipärast tõsiste korruptsiooniriskide maandamisest, kuigi maksumaksja raha jaotava eraõigusliku struktuuri EA Si töötajad pole seotud avaliku teenistuse seadusega pandud tegevuspiirangutega ning kõikide korruptantide hirmul KAP O-l pole luba viit miljardit krooni jaotatava asutuse poole vaadata.  Möödunud valimistevahelist aega iseloomustati tihti liikumisena vaikiva ajastu poole.     

Kui välismaailma iseloomustas uus rõhuasetus  avatud valitsemisele, siis Eestis on erinevad poliitilised jõud pühendanud aega küll kommentaarikeskkondade suukorvistamisele, küll riigi andmetele juurdepääsu piiramisele. Meie oma „Wikileaksi kangelaseks“ osutus justiitsminister Rein Lang, kes ajakirjanikele oma valitsuse saladusi jutustas ning selles hiljem opositsioonipoliitikuid süüdistas. Peale pikka siseheitlust loobus Kaitsepolitseiamet justiitsministri vastu sanktsioone rakendamast,  põhjendades seda avaliku huvi puudumisega, ja aitas Rein Langi edasist ämbrikolinat vältida. Me ei ole rääkinud ka üldse andmete avalikustamise ja infovoogude reguleerimise teemal, nagu see poleks meile üldse tähtis või oleksid siin kõik asjad selged. Me puudutame järjest tähtsamaid küsimusi nagu isikuandmete kaitse ainult riivamisi, nagu see oleks kellegi „nende“ ja mitte „meie“ asi.   

Jutuks pole tulnud ka avalik haldus, riigi  toimimine ja demokraatia arendamine. Kui majandusele kui erahüvede tootmise keskkonnale pöörame kõik väga palju tähelepanu ning seda keskkonda reguleerivad paljud riigiasutused, siis poliitilise protsessi uuendamise ja parendamisega ei taha Eesti riigis keegi tegeleda. Kuigi riik laiemas mõttes on saanud meie omaks, siis riik kui riigiaparaat on meile ikka veel võõras, nagu ta oli seda 20 aastat tagasi. Me ei vaata avalikku sektorit avalike hüvede  tootjana, vaid ikka meie maksuraha kulutajana, kuigi tegelikult kulutame suurema osa maksurahast ju meie ise igasugustele sotsiaalsetele projektidele. Riik ei ole aga võrdne sotsiaalabiga, ükskõik kui palju ärimehed ja Reformierakond sellist diskursust nõiuks. 

Riik on kogu meie elukeskkonna kujundaja, aga kahjuks sellisena viimased kümme aastat tähelepanu alt täiesti välja jäänud. Me ei ole arutlenud selle üle, kui mõistlik oli Politsei ja Piirivalveameti ning KMA liitmine, millega me  lõime riigiasutuse, kus töötab veerand kõigist vabariigi ametnikest. Võib-olla on see hea, võib-olla tuleb luua veel kolm sellist asutust ja kõik need sajad pisikesed organisatsioonid oma pisikeste juhtidega kinni panna? Aga kas me siis ei vii jälle võimu endast nii kaugele, nagu see oli N Liidus, kus väiksemadki sammud vajasid kooskõlastamiseks peamaja luba ja kus selle ootamine tappis igasuguse inimliku initsiatiivi. Me räägime ainult poole suuga haldusterritoriaalsest  reformist ja peaaegu üldse ei räägi riigi kaasajastamise vajadusest, kuigi selle üle on varasemalt mitmetel foorumitel muret avaldatud.       

Me ei rääkinud riigi pikaajalise arengu visioonist, nendest suundadest, kuhu liikuda, ning nendest väärtustest, mis meile kõige kallimad. See teema tundub olevat üldse vastuolus  eestlase põhjamaise asjalikkusega, kuna päike käib suurema osa ajast madalalt, tuleb ka pilk naelutatult maa peal hoida, sest muidu võib ootamatu valguskiir inimest kogemata ehmatada. Kui väärtusi vaadelda, siis on suudetud üldisse diskursusse tuua vaid kaks teemat: rahvana püsimise küsimus ehk demograafia trendid ning raha ja jõukus, mis eelmises valimistsüklis häbenematult kõik muu varjutas. Me ei julge avalikult hinnata poliitikuid  peale Edgar Savisaare ja isegi tema käitumise kohta on oma selget arvamust avaldanud vaid üksikud tipp-poliitikud. Me oleme laituse kõrval kitsid ka kiitusega, kui erakondade enesekiitus kõrvale jätta. Me ei ole sellest rääkinud, et Andrus Ansip on valitsemisega hästi hakkama saanud selles mõttes, et ta on isegi vähemusvalitsuse laevukest stabiilselt suutnud juhtida ning samal ajal erakonna juhina konkurentide ees populaarsust kasvatada ning neilt hääli ära  võtta. Teiselt poolt ei ole me rääkinud ka sellest, mis juhtub opositsiooni marginaliseerumisega, kuigi selliseid kogemusi on postsovetlikul poliitmaastikul küll ja enam. Sealjuures pole tingimata vaja vaadata ebameeldivate näidete, vaid ka suhteliselt kiiresti moderniseeruvate riikide nagu Gruusia poole.     

Valimisdiskursus on väga paljus dikteeritud valitsuse poolt ja  seega keskendatud sellele, mis tehtud, ja palju vähem sellele, mis tegemata on jäänud. Veel aasta tagasi arvas justiitsminister veendunult, et nüüdseks töö lõpetanud riigikogu võtab vastu uue avaliku teenistuse seaduse, kuid pole seda teinud. Ainuke, mida riigikogu harvanähtavas üksmeeles suutis, oli Ene Ergma juhtimisel oma järgmisele koosseisule rahva õiglustunde vastase  protsessiga kõrged palgad määrata. Me ei ole valimiste olukorras tõsiselt rääkinud sellest, kus me täna oleme ja mida see tänane olukord meile võiks ning peaks tähendama. Selles mõttes on ehk ainukese tõsiselt võetava sammu teinud IR L hariduse tähtsustamise jutuga, mida võib võtta kui olukorra analüüsi ning tulevikusoovide peegeldust. Samal ajal on seda aga raske tõsiselt võtta, kui koristusteenuse tunnihind on kõrgem kui kõrgharidusega  õpetaja ainetunnil. 

Politoloogid kommenteerivad mingeid erakondade rääkivate suude teemapüstitusi, selle asemel et ise tõsiselt küsida näiteks seda, kuidas kaks erakonda mahuvad majandusliku liberalismi ja sotsiaalse konservatismi nurka ja miks meil keegi ei taha endale võtta sotsiaalse konservatismi edendaja rolli? Miks on rohelised parempoolsed ning rahvaliit tegelikult sotsiaalselt progressiivse platvormiga, kuigi tahab  esindada padukonservatiivset talumeest? Päriselu valijakompass on ju lihtne: kui oled rahul riigi kursiga, siis vali endale meelepärane liige võimukoalitsioonist, kui tahad muutust, siis vastavalt sellele, mida muuta vaja, otsi endale kedagi opositsiooni poole pealt. Kui üldine otsus tehtud, siis praeguseks on kõigi parlamendierakondade nimekirjad niivõrd kosunud, et leiad kindlasti endale kui mitte meeldiva, siis vähemalt tunnustust vääriva  poliitiku ja ta ei pea sugugi olema nimekirja tipus. Ehk ongi kõige parem protest partokraatia vastu see, kui me valijatena erakondade poolt paika pandud valimisringkonna pingerea ümber reastame, näidates sellega oma võimu väiklase sehkendamise üle erakondlikes valimisnimekirjades kohasaamise  nimel.       

Valimiskampaaniaga võiks ju rahulgi olla. See on paljude arvates senistest küpsem ja mõistuspärasem, kuigi oleksin tahtnud näha veel lubadusi,  et töötutele tehakse Tiigrihüpe, mis sarnaselt kümne aasta taguse ajaga aitaks noored edukalt vaesuse lõksust välja, ning et kõik erakonnad oleksid kokku leppinud selles, et TallinnaTartu kiirtee pole erakondlik lubadus, vaid et eelmisest sajandist tegemata jäänud Lõuna- ja Põhja-Eestit ühendav liiklusarter tuleb valmis teha. Ja palun, oleksin tahtnud ikkagi visiooni paremast, mitte lihtsalt jõukamast Eestist.

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming