Valitsemismonopol

Raivo Vetik

Globaalsed inimarengu aruanded jpt võrdlevad uuringud toovad esile Eesti sotsiaalse mõõtme nõrkused.        Eesti poliitika peamised õnnestumised taasiseseisvuse perioodil on seotud demokraatia, turumajanduse ja rahvusriikluse institutsioonide loomisega 1990ndatel. Peamised sel ajal tehtud poliitilised valikud läksid täkkesse ning see on kindlustanud Eestile, võrreldes enamikku teiste postkommunistlike riikidega, suhteliselt kiire ja sujuva ülemineku läänelikku ühiskonda. 

Peamisi ebaõnnestumisi tuleb otsida aga parteipoliitikast. Demokraatia põhitunnus on võimu regulaarne vahetumine – nagu kirvega ei saa teha võrdselt hästi kõiki töid, ei sobi kõikideks elujuhtumiteks ka ükski ideoloogia. Paraku on Eesti kõigis senistes võimukoalitsioonides valitsust juhtinud ainult parempoolsed parteid (v.a lühiajaline nn jõulurahu valitsus). Seega iseloomustab senist Eesti poliitikat ühe  ideoloogilise võimu valitsemismonopol. Kui 1990ndate alguses oli parempoolsuse domineerimine Eesti poliitikas paratamatu ja ka hädavajalik, siis juba „kahe Eesti” debatt viitas ideoloogilise muutuse vajadusele. Kiire ülemineku sotsiaalne hind osutus suurele osale ühiskonnast ülikõrgeks, mis lõi eeldused senisest sotsiaalsema orientatsiooniga parteide võimuletulekuks.         

Paraku muutis „kahe Eesti“ debatt küll ühiskonna diskursiivset režiimi, kuid ideoloogilise võimu muutust sellele ei järgnenud. Globaalsed inimarengu aruanded ja paljud teised võrdlevad uuringud toovad esile Eesti ühiskonna sotsiaalse mõõtme nõrkused võrdluses enamiku teiste Euroopa Liidu riikidega (oodatav eluiga, sooline ebavõrdsus, Gini koefitsient, sotsiaalsete kulutuste proportsioon  rahvuslikus kogutoodangus, õnneliku planeedi indeks jne). Need võrdlused kinnitavad, et vasakpoolsetel parteidel oleks võimu juurde asja küll, kuid ometi on ideoloogiline parempoolsus jätkuvalt võimul, kusjuures pärast äsjast majanduskriisi tugevamini kui kunagi varem. Miks siis ei ole Eestis ideoloogiline võim vahetunud? Miks on sotsiaalsemat mõtlemist kandvad parteid krooniliselt võimetud ennast valimisvõitluses kehtestama, isegi kui objektiivne  olukord, nagu äsjane majanduskriis, nende võimulesaamist soosib? Ilmselt tuleks vastamist alustada laiemast kontekstist, milleks on Teise maailmasõja järgse euroopaliku heaoluühiskonna kriis. See algas juba enne Eesti iseseisvumist, võimendades postkommunistlikule mentaliteedile omast allergiat sotsiaalsuse suhtes. Kuna globaliseeruva maailmamajanduse kontekstis osutus kuluka heaoluühiskonna ülalpidamine üha raskemaks,  viis see enamikus lääneriikides poliitilise välja struktuuri teisenemisele, mis andis trumbid seni domineerinud sotsiaalset mõtlemist kandvate parteide käest turukesksetele neoliberaalidele.   

Neid trumpe hoitakse käes ka täna, kuigi teistel põhjustel ja teiste vahenditega. Äsjane ülemaailmne majanduskriis seadis neoliberalismi omakorda löögi alla ning paljud analüütikud ennustasid ideoloogilist pööret tagasi vasakule. Seda pole siiski juhtunud. Muuhulgas seletab seda klassipoliitika teisendamine migratsioonivastaseks identiteedipoliitikaks paljudes lääneriikides. Massiline tööpuudus, reaalsissetuleku vähenemine ning üldine  ebakindluse kasv ennustanuks rahva senisest suuremaid nõudmisi valitsusele, kuid need on osavalt suunatud hoopis immigrantidele. Turufundamentalismi jutlustavate parteide tõrjumise asemel näeme me moslemiviha tõusu ja multikulti läbikukkunuks kuulutamist. Välja on kujunenud surnud ring, milles tagajärg toidab põhjust: neoliberaalsetel ideedel põhinev globaliseeruv majandus tekitab migratsioonisurve, migratsioon arenenud lääneriikidesse tekitab paljudes tööpuudust kartvates inimestes võõrahirmu, mida parempoolsed parteid võimendavad, kasutades seda sisepoliitilises võitluses sotsiaalset mõõdet esindavate erakondade vastu.         

Eesti poliitikas toimib samalaadne mall: äsjane majanduskriis tekitas tohutu tööpuuduse, puudutades sadu tuhandeid inimesi, kuid viimaste valimiste tulemuse otsustas pigem „vene kaardi” jõuline laualelöömine. Rahvustevahelise konflikti võimendamise kaudu on paremerakonnad suutnud taastada poliitilise välja struktuuri, milles vasaktsentristlikud erakonnad osutuvad äärmusparteideks, kuigi  Eesti ühiskonna ees seisvate tegelike väljakutsete lahendamise mõttes asuvad nad selgelt tsentris. Taastamisega on tegemist selles mõttes, et emotsionaalse identiteedipoliitika esiplaanile nihutamise kaudu marginaliseeriti ratsionaalne klassipoliitika juba taasiseseisvumise alguses, kuivõrd just etnilise identiteediga seotud loosungid suutsid inimesed raskel ajal mobiliseerida ning panna uskuma, et kui  vaja, võib ka kartulikoortest söönuks saada. Ilmselgelt ei saa vasakparteide valitsemisvõimetuse puhul minna mööda ka subjektiivsetest faktoritest, eelkõige sotsiaaldemokraatide kokkuleplusest – nood on aastaid eiranud Eesti poliitika suuremat pilti – ning Savisaare vastuolulisest rollist. Savisaarest on paremerakondade valimisstrateegias kujunenud hästi sissetöötatud patuoinas, kellega seotud skandaalide kaudu on lihtne valijaid tema vastu mobiliseerida,  blokeerimaks sotsiaalsema suunitlusega valitsuskoalitsiooni tekkimist. Kui Savisaart ei oleks olnud, tulnuks paremerakondadel ta oma valimisedu huvides välja mõelda.   

Tekib küsimus, millised on parempoolse ideoloogilise võimu ilma demokraatiale omase pausita valitsemise tagajärjed Eesti ühiskonnale? Kas on põhjust üldse muretseda, kuivõrd neis erakondades on ju palju toredaid inimesi, kes kindlasti soovivad ainult head? Neoliberaalse ideoloogia loomulikuks nõrkuseks on tagasisidemehhanismide eiramine,  mis tuleneb eeldusest, et „nähtamatu käsi” loksutab asjad paika iseenesest. Parempoolse ideoloogilise võimu monopoli korral pikema aja vältel on tagasiside puudumine aga krooniline nähe, miska väheneb riigi võime saavutada soovitud tagajärgi. Ansipi valitsuse tegevus(etus) vahetult enne äsjast majanduskriisi, mil ideoloogiliste argumentidega eirati ühiskonnast tulevat tagasisidet, võimendas märgatavalt kriisi negatiivseid tagajärgi ning Eesti osutus ühel hetkel kõrgeima töötuse määraga riigiks EL is. Viimaste aastate rahvuspoliitika puhul võib öelda sama: enamik eestivenelastest nõustub, et nende endi huvides on eesti keel korralikult ära õppida ning eesti keele õpetamine on ka riigi integratsioonipoliitika nurgakivi, kuid venekeelsest ühiskonnast tuleva tagasiside eiramine integratsioonipoliitika elluviimise meetodite suhtes, mida tajutakse ülalt alla survena, nullib ära kõigi asjaosaliste head kavatsused. See tekitab  inimestes võõrandumist, blokeerides Eestiga seotud tugeva riigiidentiteedi kujunemist, mis on integratsioonipoliitika sisuline põhieesmärk. Keel on ju ikkagi ainult vahend, mitte eesmärk iseeneses. Analoogne infosulg ja möödarääkimine toimib kodakondsuspoliitikas, mis juba ammu enam ei täida funktsiooni, mida see peaks täitma. Samas puudub meil sisuline diskussioon massilise kodakondsusetuse teemal, sest robotlikult programmeeritud riigivalitsemine  ei vaja ühiskonnast tulevat informatsiooni.

Teiseks põhiliseks valitsemismonopoli negatiivseks tagajärjeks on võimuparteide muutumine n-ö riigiparteideks, mis on iseloomulik pigem totalitaarsetele süsteemidele. Ametnike massilise politiseerimise kaudu muudetakse võimuparteid riigi valitsemisstruktuuri osadeks, pretendeerides sellisena ühiskonna kui terviku huvide väljendamisele. Seega seonduvad riigiparteid pigem valitsemise kui ühiskonnaga, nad pigem juhivad ühiskonda kui  esindavad selle erinevate osade huvisid.       

Paraku kinnitab totalitaarsete riikide kogemus, et kui mingi partei väidab end esindavat kõiki, siis tegelikult ei esindata kedagi peale  iseenda. Ühiskonna kui terviku esindamise pretensioon tekitab demokraatia seisukohalt vähemalt kahte tüüpi ohte: kõigepealt kiusatuse valikuliseks infotarbimiseks, mis ei sõltub niivõrd reaalsete probleemide lahendamise vajadusest, kuivõrd poliitilistest huvidest. Nii hakkavadki objektiivset informatsiooni sotsiaalsete protsesside kohta asendama nikitahruštšovlikud „teistele järelejõudmise ja neist möödumise” loosungid. Teiseks tekitab see  kiusatuse valitseva võimu legitiimsuse kindlustamiseks poliitiliste oponentide demoniseerimise kaudu, sest kui kõik inimesed on juba riigiparteide poolt esindatud, siis ei ole neil süsteemis enam lihtsalt muud kohta peale „kurjuse” kehastuse. Ka see meenutab endist NL -i, kus peaaegu kõigi probleemide taga nähti Ameerika imperialismi sepitsusi.     

  Järeldus on, et Eesti parteipoliitika DNA peab muutuma, sest ühe ideoloogilise võimu monopol on poliitikale vähemalt sama kahjulik kui ühe suurettevõtte monopol majandusele.  Selline muutus eeldab sotsiaalset mõtlemist kandvate erakondade enesekriitilist tagasivaadet oma senisele tegevusele ning Eesti poliitilise välja struktuuri ümberkujundamist viisil, mille keskmes ei oleks rahvuslikul vastandamisel põhinevad nullsumma mängud. Muu hulgas on sellised mängud ohtlikud Eesti territoriaalsele terviklikkusele, mida Georgias 2008. aasta suvel juhtunu traagiliselt kinnitab.

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming