Valmis riik ja vagur rahvas

Kaarel Tarand

Marek Strandberg Teisipäeval (7. V) oli riigikogus põgusal arutusel esimene harta ja rahvakogu protsessiga sisult haakuv eelnõu. Kuna kodanikele seadusandliku initsiatiivi ehk rahvaalgatuse õigust taotlev eelnõu pärines Keskerakonnalt, hääletas valitsusliit selle joonelt menetlusest välja. Sisulist arutelu polnud, nagu ka sama teema varasemates raundides. Muidugi on lihtne öelda, et Keskerakond pole oma kavatsustes siiras, et rahvaalgatuse seadustamise taga on mingi varjatud agenda (vene keel teiseks riigikeeleks, piiranguteta kodakondsus ja muud õudused). Pole midagi katki, kui asjatundmatu hirmutamine käib netikommentaariumis, riigikogu liikmetelt on kodanikel õigus nõuda argumenteeritud väitlust. Aga seda ei saa toimuda, kui väitluses teine pool üldse puudub või siis lihtsalt vaikib (stenogrammi järgi tegi valitsuskoalitsioon kokku kolm avaldust, kaks sisutühja Erki Noole ja ühe Imre Sooääre suu kaudu). Täpsuse huvides olgu märgitud, et rahvakogu soovipaketis sõnasõnalist rahvaalgatuse põhiseadusesse kirjutamise nõuet ei olnud, piirduti tagasihoidlikuma variandiga (petitsioonid). Kui, nagu kinnitas kõnetoolist rahavasaadik Andrei Korobeinik (RE), petitsioonide seadustamine on ka koalitsiooni huvi, siis on raske mõista, miks ei võinud juba algatatud eelnõu töö käigus kõigile erakondadele sobivaks kompromissiks vormistada, vaid see joonelt teerulliga surnuks sõideti. Õigupoolest on vastus olemas ja must valgel kirjas valitsuse arvamuses Keskerakonna eelnõu kohta. Valitsus teatab: „Kodanikele otsese demokraatia vormis riigielus osalemiseks täiendavate võimaluste loomise asemel tuleks pöörata suuremat tähelepanu kodanike kaasamisele avaliku võimu teostamisesse erakondade ja kolmanda sektori kaudu (kodanike ühiskond).” Ja lisab: „Teisalt on rahvaalgatuse läbiviimiseks vajaliku hulga allkirjade kogumine Eestis vähemõeldav ilma laiema kandepinnaga poliitiliste jõudude aktiivse tegevuseta, kes niigi on esindatud Riigikogus.”

Milline alasti ülbus! Milleks tööleping, kui pärisorjus töötab laitmatult?! Algatus tähendab, et võim on rahva, kaasamine, et valitsuse käes ja rahvas on objekt, mitte subjekt. Valitsuserakondade teada seisukoht on, et nende targal juhtimisel on riik valmis tehtud ja kui kodanikud arvavad, et midagi veel võiks muuta, on see nende isiklik probleem või puue, mida väärikas (suur)erakond ignoreerib, kuna sel „pole niikuinii kandepinda”. Paistab, et viimastel europarlamendi valimistel parteisid tabanud „tööõnnetus” on täiesti ununenud. Lisaks veendumus, et Rahvaliiduga juhtunu (erakond sai valimistel vähem hääli kui tal oli liikmeid) ei saa ühegi „suurerakonnaga” korduda. Nii võibki julgelt kodanikele teatada: „Unistage edasi, ainus tee avaliku otsustusprotsessi juurde käib läbi (võimu)erakondade värbamis- või kampaaniatelgi. Ja ühiskonnas ei ole olemas teemasid väljaspool erakonna büroos koostatud teemade nimekirja. Kui sind pole parteis, pole sind olemas!”

Nagu teada, kuulub erakondadesse vaid mõni protsent täiskasvanud elanikkonnast. Vähe sellest, et ambitsioon koguda selle vähemuse kätte kogu riigis olemasolev ja jaotatav võim pole kooskõlas põhiseadusega, see on ka silmatorkavalt rumal ja lühinägelik, oma legitiimsuse oksa sihikindel saagimine. Vandlitornirahvas oli kuni möödunud aastani veendunud, et eestlane ei streigi. Streikis küll ja vajadusel teeb seda jälle. Aga mitte ainult, on ridamisi kodanikuprotesti viise ja vahendeid, mida võimukandjad ei oska uneski veel saabumas näha. Traditsioonilised ka. Visalt keeldudes avardamast valijate võimalusi valimistel sunnib kartellivõim valijaskonna varem või hiljem meeleheitliku sammuni ehk valimiste boikoteerimiseni.

Utoopia? Mitte sugugi. Poolel elanikkonnast on nõukogude nn valimiste boikoteerimise kogemus kuskil mälusopis tallel. Boikoti poolt kampaania tegemine veebimeedias pole keeruline ega kulukas. Isegi kui boikott viiks valimistelt näiteks ainult (rõhutan: ainult, võib viia palju rohkem) 120 000 häält, tähendaks see viimase riigikogu valimisega võrreldes valimisaktiivsuse langemist alla 50% piiri, teisisõnu liikumist kosmilisse kaugusse euroopalikuks peetavast, saati siis põhjamaisest normtasemest. Kui riigikogu esindab vähem kui poolt kodanikkonnast ja valitsuskoalitsioon vaevu veerandit, siis miks peaks kõrgeima võimu kandja enamus selle seltskonna seadusandlikku tegevust tõsiselt võtma? Või miks peaksid nõrga mandaadiga esindusisikut tõsiselt võtma tema head Euroopa kolleegid, olgu Eestil pealegi välja panna kas või Kasinuse Tsaar ja Talibani Võitja?

Artikli lugemisel selle kohani jõudnud tagatoastrateeg hüüab nüüd, et selle jama peame kindlasti ära hoidma, ja asub vastutöö meetmeid kavandama ning eelarvestama. Ülesanne on mastaapne, kodanikkond tuleb kodanikkonna enda silmis põletusmärgistada. Enamus peab ennast põlgama õppima ja valitud vähemuse tahtmise järgi tegutsema hakkama. Kodanikku peab haarama ängistav tunne, et ta on kasutu parasiit, kui ei tööta partei hüvanguks. Sellise mõtteilma kujundamine on suur töö ja vajab kindlasti vähemasti ministrit ja ministeeriumi (soovitavalt ka mitut õppetooli ülikoolides). Soovin valitsusele julgust selle loomisel, kusjuures vahet pole, kas ministriks pääseb Michels või Toebbals.

Vilju sellele tööle ennustada pole siiski võimalik. Pigem saabub kehtiva korra edasiarenemisel üsna kiiresti olukord, mida sotsioloogia isa Émile Durkheim on nimetanud anoomiaks (normituseks või üldtunnustatud normide kadumiseks). Infoühiskonnas näitab õnneks aeg ka küllalt ruttu kätte, kummal pool veelahet on anoomikud ja kummal pool need teised, iga päev kõrgema võimu kandmise kallal askeldav kodanikkonna rõõmus ja vaimselt terve enamus.

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming