Valvepostil ole valvas, sõjamees!

Kaarel Tarand

Viimasesse Keele Infolehte pani haridus- ja teadusministeerium teate Euroopa keeltepäeva (26. september) tähistamise kohta, milles seisab muu hulgas: „Emakeele Seltsi eestvõtmisel hakati keelepäevi /---/ pidama juba 1961. aastal, peamiselt keskenduti eesti keelele ja soome-ugri keeltele. Alates 1996. aasta 14. märtsist on Eestis tähistatud kauni emakeele päeva ehk Kristjan Jaagu päeva, alates 1999. aastast on 14. märts Eestis riiklik tähtpäev, millega väärtustatakse kõiki Eestis kõneldavaid emakeeli” (minu rõhutus). Püha müristus! Kadunud Meinhard Laks, emakeelepäeva tähistamise algataja, oli selle loogika järgi siis vist ka kõigi Eestis kõneldavate emakeelte õpetaja, rääkimata siis Kristjan Jaagust, kes sõnastas ilmselt oma kuulsad värsid mitte „selle maa keele”, vaid kõigi kõneldavate keelte kohta.

Sama hull kui kadunud au- ja suurmeeste teotamine on ministeeriumi tegevuses see, et ametnikud on endale võtnud meelevalla seadusandja väga selget rahvuslikku tahet tõlgendada poliitiliselt korrektse „multikultuurilise” pudruna. Ei tulnud emakeelepäeva riiklikuks tähtpäevaks tunnistamine riigikoguski naginata. Lauri Vahtre nimetas otse riigikogu valimiste (märtsis 1999) eel rahvaesindajaid tabanud patriotismipuhangut „tegevuse imiteerimise eelistamiseks tegevusele endale” ning rõhutas enne eelnõu lõpphääletust üle: „Jääb üle loota, et emakeelepäev, kui see meie kalendrisse raiutakse, omandab üheselt mõistetava tähenduse, mis eelnõu esitaja kõnest kuigi selgelt välja ei tulnud. Asi on nimelt selles, et jutt käib eesti keelest. Minu andmetel elab Eesti riigis ja on Eesti riigi kodanikud palju-palju inimesi, kelle emakeel ei ole eesti keel.”

Eelnõu ainuisikuline esitaja oli rahvaesindaja Raoul Üksvärav, kuigi mitteformaalse kaasesitajana räägiti ka pidevalt professor Mati Hindist. Üksvärava põhjendus eelnõu seletuskirjas ei andnud siiski erilist põhja Vahtre kahtlustele. Üksvärav nimelt kirjutas: „Emakeele päev riikliku tähtpäevana näitaks, et Eesti riik väärtustab eesti emakeelt ja selle keelega seotud ühiskonda ning kultuuri. Niisugune riiklik tähelepanu aitaks kas või sammhaavalgi tagasi pöörata eesti keele risustamise ja struktuurilise allakäigu aina jätkuvat protsessi. Igal aastal tuletaks see kõigile meelde, et Eestis armastatakse eesti emakeelt natuke siiski ka tegudega, mitte üksnes sõnades.”

Aga vähem kui kümne aasta pärast tuleb välja, et ministeeriumi ametnikud on siiski leidnud võimaluse valikuliselt või valesti mäletada või hoopis unustada. Või pimestab vaimu pugemiskirg, ma ei tea. Oma erakonna- ja võitluskaaslase Vahtre lootuste õigustamiseks ning kahtluste surmamiseks peab praegune minister Tõnis Lukas oma alluvatele nüüd korraliku pea- ja läbipesu tegema, et neil seadusandja tahe enam surmatunnini ei ununeks. Ja see tahe kõlas: emakeelepäev on riiklik tähtpäev eesti keele pühitsemiseks.

 

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming