„Vana Tallinn” – eluviisist

Krista Kodres

aa_sirp_14-49a_0019__art_r1

Äsja ilmus ajalooartiklite kogumiku „Vana Tallinn” kahekümne viies köide. Minu raamaturiiulis võtab see aasta­raamat enda alla peaaegu kogu ühe 60sentimeetrise riiulivahe. Kokku on kaante vahel ligi 7000 lehekülge eri žanris ajalootekste. Aastaraamat on ilmunud 1991. aastast saadik, selle (taas)algataja1 ja käimashoidja on olnud professor Raimo Pullat, keda kõige viimati on toimetajana abistanud ajaloodoktor Tõnis Liibek. Nii imposantsed andmed lausa nõuavad tähelepanu ning seetõttu püüangi enne värske köite sisu tutvustamist, arutleda põgusalt „Vana Tallinna” tähenduse üle siinse ajalooteaduse, eriti aga linnaajaloo uurimise väljal. Ettevõtmist hõlbustab äsja ilmunud köitest leitav koondsisukord.

Nagu aastaraamatu tiitel ütleb, on koostamisel peamine fookus Tallinna ajalugu. Publitseeritu temaatikast silmi üle lastes võib tegelikult märgata siiski üht-teist Tartu, Haapsalu, Lihula, aga ka näiteks Riia, Gdanski (Danzigi), Helsingi ja Salzburgi ajaloost. Tallinn on kindlalt peateema, mida on käsitletud tõepoolest väga erinevatest vaatenurkadest ja keskendutud eri ajastutele, ajapiiriks Teise maailmasõja algus. Uurimuslike artiklite kõrval sisaldab „Vana Tallinn” mõndagi muud. Nii on aastaraamat järjekindlalt tutvustanud linna-uuringute uusimat rahvusvahelist historiograafiat, seejuures on kaasatud üsna lai akadeemiline retsensentide ja kommentaatorite võrgustik. Ka on pidevalt avaldatud retsensioone eelkõige kodumaiste autorite pikematele uurimustele, kuid ka lühemaid arvamusi ja ülevaateid. Aastaraamatu üks tänuväärseid rubriike on olnud „Ex Archivo Civitatis Revaliensis”. Seal on tutvustatud Tallinna Linnaarhiivi arhivaale ning lastud lugejal osa saada originaalteksti alati saatvast kummastavast aurast, mis ühtlasi osutab meie enda ja aja muutumisele.

„Vana Tallinna” köidete artiklite poole sisu on tõepoolest väga lai. Käsitletud on linna arheoloogilist eelajalugu, linnasarase ja -plaani arengut, kirikuid ja avalikke hooneid, elamuarhitektuuri ja ruumikujundust, linnaväravaid, sadamaid ja -kalmistuid, kultuuriasutusi ja tööstushooneid, linna seisusi ja nende tegemisi, prominentseid linnakodanikke ja nende külalisi, rõivastust ja söömist-joomist, linlaste lugemislauda ja muid harrastusi, muidugi ka seda, kuidas Tallinna on eri aegadel nähtud, kujutatud ja uuritud. Tuleb öelda, et artiklid on seejuures erineva kaaluga: on tõsisemaid süvauurimusi, aga ka mõnd sündmust, objekti või isikut vaatlevaid lühitekste. Viimati öeldu pole kindlasti mõeldud alavääristavana, sest mõnikord on just ajaloo mikrotasand erakordselt köitev.

Eriline koht on köidete seas Raimo Pullati 2002. aastast korraldatud „Modus vivendi” ehk „Eluviisi” rahvusvaheliste konverentside ettekannete kogumikel (köited XIII, XVI, XXI). Nagu tiitel ütleb, on ettevõtmise taga linna argikultuuri ajalugu, teema, kus peamine eelkõige „inimese subjektiivse kogemuse suhe laiemate ühiskondlike protsesside ja struktuuridega”.2 Mõned „Modus vivendi” kogumikes avaldatud artiklitest on kindlasti „Vana Tallinna” tekstikorpuse pärlid. Toon neist esile Mart Kivimäe „Argipäeva ajalookultuur ja elavikuline identiteet. Refleksioone „igapäevaelu” ja „elumaailma” mõisteist argiajaloos”,3 kus autor arutleb XX sajandi suurte ajalooteoreetikute abiga elu ideelise ja argise plaani suhete, argipäeva anonüümsuse, personaalsuse ja sotsiaalsuse üle. Või siis tuntud austria kultuuriajaloolase Gerhard Jaritzi „Argipäev hiliskeskaegses linnas. Kujutamine, norm, ideaal ja praktika”,4 kus on vaadeldud linnakeskkonnas hinnatud väärtusi ja nende konstrueerimise ja toimimise mehhanisme, muu hulgas aga ka arutletakse pildiallikate kaalu üle ajalooallikatena. Või siis näiteks samuti väga tuntud šveitsi (visuaal)kultuuri ajaloolase Bernd Roecki artikkel „Passaažid. Euroopa linnapilt Vana-Euroopa ja modernismi ajastul”,5 kus on vaadeldud urbanismi antropoloogiat, seda, kuidas linnu on mõistetud ja kuidas too diskursiivne on n-ö hiilinud linnade kujutamisviisi.

„Vana Tallinna” kaudu on kättesaadavaks tehtud ka mitmed küllalt mahukad süvauuringute tulemused, mis on sündinud magistri- või doktoristuudiumi raames. Nii on avaldatud (kd XVII) Mari Loidu „Keskaegsest surmakultuurist ja hauatähistest reformatsioonieelse Tallinna kirikutes ja kloostrites”, mis kujutab endast põhjalikku allikakriitilist ja tõlgenduslikult uut teemakäsitlust, Lauri Suurmaa „Tallinna varaloendites inventeeritud laua- ja kööginõud kultuuriajaloo allikana XVIII sajandil” (kd XV) aga ka Tõnis Liibeki „Fotograafiakultuur Eesti linnades XIX sajandil”. Viimases artiklis on kokku võetud esimene Eestis sel teemal valminud doktoritöö (kd XXII).

Veerandsajas köide on selles mõttes üsna tüüpiline „Vana Tallinna” köide, et on sisu poolest vägagi mitmekesine. 260-leheküljelisest artiklite osast võib leida nii mõnegi senisele teemakäsitlusele uue pilguga vaatava artikli. Niisugune on näiteks Anton Pärna kirjutatud „Elamu interpreteerimisest Eesti varases linnaehituses”, kus autor, tutvustades Haapsalu ja Lihula arheoloogilistel kaevamistel saadud andmeid, tõstatab hulga küsimusi ka Tallinna ja teiste eesti vanimate linnade algusaja hoonestuse kohta. On sümpaatne, et seejuures ei keskenduta nn eeskoja-maja keerukatele kirjeldustele, vaid funktsionaalsele analüüsile ning sõnastatakse kogu ettevõtmise sügavam eesmärk: „Küsimus pole pelgalt majas ja selle tüübis, vaid pigem tärkava linnakogukonna, ühiselu korralduse, asustusstruktuuride ja kultuurikontaktide tundmaõppimises”. Varauusaja uurijaid rõõmustab Tiiu Reimo „Tallinna raamatuturg XVII sajandi teisel poolel”, kus vaadeldakse raamatukaupmees August Johann Beckeri müügiks pakutud teoste nimekirja. Nagu autor tõdeb, on see oma 1298 nimetusega suurim seni Eestis teada raamatuvara. Reimo annab ülevaate raamatuvara žanride poolest mitmekülgsest koosseisust, mis omakorda võimaldab tal teha oletusi nii kunagise intellektuaalse turu nõudmiste kui ka teadmiste väärtustamise kohta. Ivar Leimus vaatleb artiklis „Raha Eesti- ja Liivimaa kubermangus 1710–1800” talle omase põhjalikkusega nii käibel olnud vääringuid kui ka ringlust reguleerinud seadusi. Uurimuse ilmselt kõige huvitavam järeldus on, et ka tsaaririigi tingimustes kehtisid nüüdseks võõrad vääringud veel pikka aega edasi. Leimus rõhutab, et senise sisuliselt uurimata teema võimaldasid üles võtta Raimo Pullati publitseeritud XVIII sajandi kaupmeeste varaloendid. Viimaste põhjal on kirjutatud ka Pullati enda mahukas artikkel „Söömine ja joomine Tallinnas XVIII sajandil”. Raamistanud käsitluse Norbert Eliase teesiga söömise kultuurist kui eurooplase tsiviliseerumisprotsessi olulisest komponendist, pakub autor põhjaliku ülevaate varaloenditest väljaloetavatest andmetest (söögi- ja jooginõud ning söögi valmistamise ja säilitamise nõud), tutvustades paralleelselt ka Läänemere-äärsete linnade kohta teadaolevat materjali. Pullat näitab, et XVIII sajandil sõi vähemalt Tallinna eliit üsna peenelt, kaunitest serviisidest ja linaga laualt: söömisest oli saamas seltskondlik rituaal, mida nauditi nii kogu keha kui ka silmadega. Kokaraamatute abil (1781. aastal ilmus Tallinnas ka esimene eestikeelne „Köki ja Kokka Ramat”) analüüsib Pullat linlaste toidulauale pakutu sisu. Kogumiku artiklite osa lõpetab Karin Hallas-Murula artikkel Tallinna 1910. aasta planeerimiskonkursi tagamaadest. Siin tuuakse esile tellijate ja muu toimijavõrgustiku roll moodsa linna väärtuste konstrueerimisel ja avalikkusele tutvustamisel sajandialguse Eestis. Konkurss, nagu teada, päädis 1913. aastal Eliel Saarineni „Suur-Tallinna” projekti võiduga.

Raimo Pullat tõdeb kõnealuse oleva köite sissejuhatuses „Vana Tallinna” loomise ja edenemise lugu kokku võttes: „Kuna olen köidete materjali koondanud enamasti üksi, siis pean tunnistama, et ei ole jõudnud kõiki oma mõtteid ja ideid realiseerida. Olen siiski rahul, et suutsin „Vanast Tallinnast” kujundada regulaarselt ilmuva sarja.” Edasi analüüsib Pullat seni tehtu sisu, tuues esile nii voorusi kui ka puudusi. Tema järeldustega võib üldjoontes nõus olla, kuigi võiksin lisandusi tuua nii ühele kui teisele poolele. Kriitilise poole pealt võib välja tuua, et küllalt sageli on avaldatud ajaloosündmuste kirjeldusi, kus autorid pole püstitanud küsimusi kirjeldatu laiema ümbruse ja tähendus(t)e kohta. Muidugi demonstreerib see eesti ajalooteadusele ka üldisemalt omast lähenemisviisi, mis on ühelt poolt kiiduväärselt allika- ja empiiriakeskne, kuid ei luba käsitlejatel (kõige üldisemalt öeldes) ühiskonna ja kultuuri toimimise loogikale toetudes, osutada ka neile protsessidele, mida allikad ei kajasta. Teiselt poolt on aga ka nõudlik lugeja/uurija tõenäoliselt pisarateni tänulik seni märkamata allikate väljatoomise eest, sest nende potentsiaal avada uusi ajaloo tõlgendamise horisonte on enamasti väga suur. Uue materjali esitlemine on „Vana Tallinna” köidete vääramatu saavutus.

„Vana Tallinn”, on kajastatud ajaloo käigus linnas elamise viise, on olnud üle kahekümne aasta eluviis ka Raimo Pullatile endale. Ilmselt võib tema „Tallinna-aja” nihutada varasemakski, sest Pullati koostamisel ilmusid „Tallinna ajaloo” üldkäsitluse kaks köidet juba 1969. ja 1976. aastal. Õpetlase enda otsusega on sel viisil elamise aeg nüüd möödas. „Vana Tallinna” väljaandmine läheb Tallinna Linnarhiivi egiidi alla, teadurite kätte, kes on ise – Tiina Kala, Juhan Kreem, Lea Kõiv – samuti põlised vana-tallinlased. Igal juhul ilmub aastaraamat edasi ning kindlasti panustavad nii senised kui tulevased selles avaldatud uurimused uude kolmeköitelisse „Tallinna ajaloo” käsitlusse. See ilmub samuti Tallinna Linnaarhiivi initsiatiivil 2019. aastal.

1 „Vana Tallinna” kogumiku esimesed neli köidet ilmusid aastatel 1936–1939, väljaandjaks Tallinna Ajaloo Selts, praegu on väljaandmist toetanud Tallinna Linnaarhiiv ja Eesti Kultuurkapital.

2 Raimo Pullat. Sissejuhatav kõne. – Modus vivendi. Vana Tallinn XIII (XVII). Estopol, 2002, lk 15.

3 Modus vivendi. Vana Tallinn XIII(XVII), lk 23-49.

4 Samas, lk 52–62

5 Modus vivendi III. Vana Tallinn XXI(XXV), lk 24–45.

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming