Vanakreeka rahurikkuja

Ilmar Vene

Riigis, kus oldi pühendunud aluste rajamisele, mis pidid edaspidi kandma kogu õnnelikuks muutunud inimkonda, polnud riigivastasusest midagi koletumat.        Kõigest, mis Sokratesega iganes seotud, on vist kohtuprotsess siiski kõige filosoofilisemat laadi. Ma tean, et öeldu mõjub omapäratsemisena; on ju tavaks arvata, et protsessi väärtus avaldub ennekõike nii-öelda pedagoogiliselt: ühelegi hingeliselt puhtale noorurile, kirjutati üheksateistkümnendal sajandil, ei jäta Sokrates ülendavat mõju avaldamata. Filosoofiline külg jäi neil puhkudel arvestamata; õpetus, nagu kõik teadsid, sisaldus Platoni dialoogides ja Xenophoni „Mälestustes”. Aga ühtaegu oli teada, et Sokratese seisukohad esinevad kõnealustes teostes kaudse ümbersõnastuse kujul.       

Küsimus on nii ebamäärane, et selle selgitamisega sisustati sajandeid; ja ootuspäraselt jättis Platon Xenophoni esialgu täielikult varju. Alles üheksateistkümnendal sajandil hakati pärima: On see ikka õige, kui Platoni eluaegne mõttetöö omistada täiel määral Sokratesele? Algas Xenophoni „rehabiliteerimine”; „Sokraatilistes teostes” puudub platonlik sugestiivsus ja sellest tehti järeldus, et Xenophon on Sokratese õpetuse talletanud autentsemalt. Õigem olnuks ehk jätta mõlemale autorile ühesugused õigused ja piirduda möönmisega: Nagu Platon esitas Sokratese toel omaenda mõttetöö, nii tegi sedasama ka Xenophon. Tunneme ju kolmandatki väljapaistvat kaasaegset,  Aristophanest, kes samuti on Sokratesest oma nägemuse esitanud. Paraku tähendanuks selline järjekindlus, et Sokratesega seostuvast problemaatikast lihtsalt loobutakse.       

Sokratese süü       

Aga kust võtta õigus hakata põhimõtteliselt eirama nime, mis pole kirjamälestistest kadunud aastatuhandete jooksul? Ja seepärast jätkub tänase päevani raamatute ilmumine, mille autorid on teinud oma parima, et ehedat Sokratest platonlikest ja xenophonlikest lisandeist puhastada. On ütlematagi selge, et millegi lõplikuni ei saa selline sõelumistöö jõuda; sõltub ju kõik sellest, missuguse subjektiivsusega läheneb praegune tõlgendaja Platoni ja Xenophoni subjektiivsusele. Niisiis tohime igilahtise küsimuse esialgu kõrvale jätta ja taas protsessile kui konkreetsemale ja samas ka huvitavamale ilmingule pühenduda.       

Ilmselt tohime tõdeda, et pärimusi „süüasjast” ja noorsoo rikkumisest ei ei võetud tõsiselt juba viieteistkümnendal aastasajal. Ja neli sajandit hiljem ütleb Jacob Burckhardt: See, et Sokratese kaitseks mingit liikumist ei ilmunud, kallutab arvama, et kõigil oli temast lihtsalt kõrini. Sokratese „süü”, kui väljenduda üldistavalt, seisnes vaimses üleolekus. Paraku ei saa sellist ilmingut seaduserikkumisena kuidagi mõista; pigem vastupidi: juba koolipingis võtame omaks veendumuse, et kõlbeline täiustumine  oleneb suuresti vaimse tasandi kõrgusest. Selles on põhjus, miks „ametlik versioon” esitatakse õpikuis tänase päevani: „süüasja” olemuslik kokkuvõte poleks muidu mõistetav. Sokrates mõisteti küll süüdi, kuid see sai teoks õige tagasihoidliku häälteenamusega. Alles uus hääletamine tõendas, et hukkamõistjate hulk on kasvanud, aga see oli ka ootuspärane. Sest mida oodatakse inimeselt, kes on oma ebameeldivate omaduste pärast raskesse, koguni eluohtlikku olukorda sattunud?   

Loomulikult alandlikkust. Muutub ta aga kaebealuse seisundis suisa jultunuks – luksus, mida Sokrates endale lubas –, siis saab vastumeelsus tema suhtes ainult kasvada. Ometi ei muutunud vaenulikult meelestatud isikute hulk seegi kord valdavaks; see näitab, et Burckhardti kokkuvõttes (kõigil oli temast kõrini) ei puudu mõningane liialdus; külluses leidus sääraseid, kes suutnuksid  Sokratese juuresolu taluda veel mõned aastad. Sellega on kooskõlas ka kujund, mis Platonilt pärinevas „apoloogias” vilksatab: Sokrates võrdleb Ateena linnriiki hobuse ja ennast parmuga, kes ei lase ratsul alatise jõudeolu tõttu alla käia. 

Võrdlus tõendab, et vanakreeka rahurikkujat tuleb hoida lahus muudest rahurikkujatest; on ju igal ajal esinenud inimesi, kes ebakõlade põhjustamist näivad pidavat oma kutsumuseks. Selliste suurkujude hulka kuuluvad näiteks Giordano Bruno ja meie kodumaine Jüri Kukk, Leidub teadjaid, kes on oma teadmise ainuõigsuses jäägitult veendunud; seda isegi siis, kui neil tuleb oma veendumusi radikaalselt uuendada. Teatavasti juhtus niimoodi Kukega; ja ühtmoodi pealetükkivaks jäi ta nii kommunisti kui dissidendina. Ülimalt avarat amplituudi esindas ka Bruno: kloostrielu reeglite järgimisest alustanud munk jõudis lõpuks kõiksuse jumalikkuse kuulutamiseni (Deus sive natura, ütleb hiljem Spinoza) ja nende piiritulpade vahele jäi karjäär polühistorina, mis lõpuks saigi talle saatuslikuks: viimane jünger nimelt, kes üle kõige soovis tundma õppida musta maagiat ja kelle lootusi Bruno ei õigustanud, reetis õpetaja incognito. Kõrvu seatuna kõnealuste ohvritega ilmutab Sokrates nii  suuri erinevusi, et tohib kahelda, kas ta märtrite seltsi üldse kõlbab; teadsid ju eelmainitud dissidendid kaljukindlalt kõikvõimalikke asju, sellal kui Sokratese ainus teadmine seisnes selles, et ta pole teinud midagi seadusevastast. Kitsapiiriliste teadmiste puudumine ja sisetunde puhtus tõstavad ta inimlikkusest sedavõrd kõrgemale, et jääb mulje, justkui teda süüdi mõista poleks üldse võimalik. Lihtsurelikena käitusid õpilased, kui nad õpetajale meelde tuletasid, et ta on kohustatud mürki jooma alles pärast päikese loojumist, kuid just kuuluvus lihtsurelike hulka jääb Sokratese puhul veidi lahtiseks.       

Lugu on tõesti nõnda pateetiline, et kõik ülejäänu kipub selle varju jääma. Protsessita jäänuks Sokrates nii tähendusetuks, et järelpõlved poleks temast teadlikukski saanud. Aga selline arusaam märgiks liialdust; oleks ehk õigem, kui peaksime meeles ka tagapõhja, mille taustal väline tunderõhulisus alles tõeliselt mõjule pääseb. Sokratesele osaks saanud ülekohus on ju kõike muud kui erandlik; iga kultuuriloo tundja suudab esitada kümneid näiteid, mispuhul ebaõiglus vaimselt kõrgema  suhtes toimis palju drastilisemalt. Ilmselt on kõnealuses loos midagi nii erilist, et drastilisemad analoogid pole selle kõrval üldse kõneväärt. Seda peaks tõendama juba pisiseik filosoofia ajaloost: isegi Hegel, kes kõike mõistis ja kõiki vasturääkivusi lepitada oskas, sattus Sokratese lugu mõtestades kimbatusse; ta ju ei saanudki päriselt selgeks, kummale anda õigus: mõttetargale, või Ateena linnriigile.   

Esimese seletusena ilmub üheksateistkümnenda sajandi ilmalikkus: riik, seega siis üldsuse tahe, märkis Hegeli silmis kõige kõrgemat vaimsust ja selle kõrval sai Sokratese fenomen kõigest teisejärgulist hälvitust tähendada. Seisukoht tundub loogiline, kuid samas kerkib küsimus: mispärast pole too teisejärgulisus kaotanud sajandite vältel oma tähendust? Siitpeale oleme vastamisi üldisima probleemiga, mida Sokratese protsess tõstatab: kuidas on vaim arenguloo vältel üldse toiminud? Jääb riiklikule üldsusele tingimatu esimus, siis ju sellest tuleneb, et iga kodanik on seda täiuslikum, mida täielikumalt ta üldsuse tahet väljendab; vaimuinimese kohus olla „angažeeritud” ilmub millegi endastmõistetavana. Ühtaegu sellest johtub, et riigi huvide kaitsmisele pühendunud kodanik ei saa kuidagi kurjategijaks osutuda; poleks ju õiglane, kui me riigile, üleinimliku vaimsuse kehastajale, läheneksime inimliku mõõdupuuga. Jutud „kollaboratsionismist”, s. t. soovimatu riigi toetamisest, ilmusid alles kahekümnendal sajandil.         

Oli Sokrates „angažeeritud”? Kaheldamatult; kes siis kahtleks, et ta oma ainukest sihti nägi kodulinna hüvangu lakkamatus kasvatamises? Pikapeale muutus tema ülemäärane agarus tülikaks: ilmusid tsensorid, kes tegid kaaskodanikele selgeks, kuidas veider mõttetark oma kodulinna heaolu kahjustab; Aristophanes näitas seda koguni teatrilavalt. Selles suhtes oleks Sokrates võrreldav kristlike ketseritega; nood ju samuti, leppimata  üldsusele omase leigusega, läksid oma usulises õhinas niikaugele, et hakkasid seletama, missugune peaks olema tõeline usuelu. Ja siis muidugi leiti, et uuendused, mida nemad pidasid kõige tähtsamaks, pärinevad tegelikult kuradilt.     

Vaimu toimimise näitlikustamine oleks kõige hõlmavam tähis, kui tahaksime kokkuvõtlikult mõista, milles seisneb Sokratese protsessi filosoofilisemat laadi tähendus. Ootuspäraselt laseb see ülim üldisus end ka liigendada; ja esimese alajaotusena võiks tulla küsimus süüst. Iga suurema kandvusega süüasi  on üldreeglina kollektiivne, vähemasti pole see ilma ühiskondlikust tagapõhjast. Paraku pole ühiskondlik tervik süüaluseks muudetav; kohtumõistmine saab alata alles pärast seda, kui nood, keda seaduserikkumises kahtlustatakse, on kindlaks tehtud. Pärimus räägib, et selline täpsustamine olevat teoks saanud ka pärast Sokratese surma: ülekohus pandi süüks nondele, kes olid mõttetarga kohtusse kaevanud. Kohut mõistnud areopaagi osalus ei saanud mõistagi üldse jutuks tulla. Niisama süüdimatuks osutus ka Aristophanes, kelle näidend Sokratese kõlblusevastasust teatripublikule tutvustas. Kaebealuste kuulsusetu roll  sai osaks ainult süüdistuse esitajaile, kuigi nood polnud seadusi rikkunud vähimalgi määral. 

Hegel põhjustab üldise nördimuse 

Küsimus süü kollektiivsusest näitlikustab tugevama õiguse dialektikat. See omakorda tõstatab küsimuse üldinimlikust solidaarsusest, seega siis religioossusest; väljendub ju viimasena mainitu eelkõige solidaarsustunde intensiivsuses. Mida solidaarsem kõigi inimestega ollakse, seda teravamalt tuntakse vajadust toimunud ülekohut heastada: „meie parem mina” hakkab meis mõningase hilinemisega kõnelema, nõudes „õigluse jaluleseadmist”. Üha uuesti korratakse, kui ebaõiglaselt, erapoolikult ja igasuguseid õigustusi välistavaks Sokratese üle kohut mõisteti, kuni üldsuhtumine on muutunud nii üheseks, et Hegeli katse areopaagi õigustada põhjustab üldise nördimuse: nõnda suure, et kõigi auavaldustega  pärjatud filosoofil tuleb oma seisukohta õgvendada. Ootuspäraselt vajub see episoodiline hälvitus hiljem unustusse. Sokratese protsessi mõtestades tuli Hegelil otsustada, kumba pidada kõrgemaks, üksikut või üldist ja veendunud platonlasena ta ootuspäraselt arvas, et esimus peaks kuuluma üldisele. Pole kahtlust, et Platon ja isegi Sokrates oleksid tema toimeviisi tingimatult heaks kiitnud. Igatahes veenavad selles Platonilt pärinevad teated: Sokrates ei pidanud areopaagi otsust õiglaseks, kuid areopaagi õigust sellisele otsusele polnud tal mõtteski vaidlustada. Platonliku maailmapildi valitsedes  tundub üldise üleolek üksikust millegi endastmõistetavana; rajaneb ju sellel vahetegemisel igasugune mõtlemine, nii-öelda vaimsus kui selline.     

Sellele lisaks kuulub platonismile veel üks määratu eelis: mõistuspärasus. Hõlpus on väita, et isa peab isamaast lähedasem olema, kuid väite sisu saab ainult tunda; mõistuspärane tõestus pole võimalik. Küll aga saab näidata, et väide kehtib ümberpöördult. Selles on põhjus, miks Marcus Tullius Cicero  ja Maksim Gorki kaitsevad riigi esimust üsna üksmeelselt. Pole võimalik, et enamus inimestest kolmekümnendate aastate Venemaal oleks adunud Pavlik Morozovi kangelaslikkust (küsimus loo reaalsusest jääb praegu kõrvale), kuid tõestada seda mõistuspäraselt polnud õieti tarviski. Riigis, kus oldi pühendunud aluste rajamisele, mis pidid edaspidi kandma kogu õnnelikuks muutunud inimkonda, polnud riigivastasusest midagi koletumat. Ja seepärast hurjutas ka Maksim Gorki inimesi, kes venitasid ausamba püstitamisega, millega taheti jäädvustada mälestus Pavlik Morozovist.   

Tapmine tuleb alles kuuendana 

Niisiis oli riik tinglikult esiplaanil isegi kahekümnendal sajandil; aastatuhandeid tagasi aga kuulus tema üleolek üksikisikust suurimate endastmõistetavuste hulka. Kuidas võeti neid asju vahepealsel ajastul, mis vanimat aega lahutab uusajast? Keskajal märkis tõelist riiki taevane täius ja ootuspäraselt sellest tulenes, et siinpoolne inimelu oli veelgi tähendusetum, kui ta oli olnud antiikajal. Viimasena öeldu kehtib ainult kõige üldisemas plaanis; erandlikud hälbimused, nagu antiikne orjandus ja XX sajandi superbarbaarsused, jäävad arvestamata; jutt on leebusest, millega keskaegne seadusandlus karistas tapmist. 

Vahest tohib selles näha ka üht põhjusist, mis aitasid kaasa veritasu ja muu vägivalla vohamisele. Selle kohta, kuidas keskajal väärtustati inimelu, saab tuua näiteid, mis praegustes oludes mõjuksid lausa groteskselt. Piirdugem ajastut koondava ühelauselise kokkuvõttega: varakeskajal heastati tapmine enamasti lunamaksuga, indulgentside patunimistus aga tuleb tapmine alles kuuendana.         

Kõigil kolmel ajastul on suurimaks kuriteoks peetud hingede tapmist, mitte üksiku eluskeha surmamist. Või lühemalt: juhinduti platonlikust maailmapildist. Sest mille muuga on tegemist, kui hinge eelistatakse kehale? Liiati on hing puhtvaimne; vaimsus  aga liigub omatahtsi, kuhu iganes soovib. Sellest omakorda johtub, et väärteabe levitaja pole mitte ainult hinge, ülima väärtuse, vaid tingimata paljude hingede tapja. Hinged saavad kuuluda ainult jumalale või riigile; häda igaühele, kes seadusliku omaniku omandist ilma jätab! Alles uusimatel, üliilmalikuks võimendunud aegadel võime täheldada raskuspunkti nihkumist: ülimaks väärtuseks kujunenud üksikisik on üldisused tagaplaanile tõrjunud. Oleme harjunud tõdema, et riikides, kus finantskuritegude pärast võidakse karistada surmanuhtlusega, valitseb keskaegne seadusandlus. Õhtumaise traditsiooni tasandilt hinnatuna  peab see paika.   

Kõige suurejoonelisemalt tõendab teokssaanud muutust surmanuhtluse kaotamine: inimelu kui selline on ülenenud ainukeseks jumaluseks. Pisimõõtmeis tuleb tendentsi järjepidevus ilmsiks üha suurenevas tähelepanus karistust kandvaile kurjategijaile. Too, „kellega tehti”, on jäädavalt olemast lakanud,  mistõttu tema õiguste mainimine tundub naeruväärt. Pärast tegemise ohvriks langenu jäädavat kadumist saab tähelepanu veel ainult tegijale kuuluda. Otseväljenduse saab see leebuses, mis varasematel aegadel oleks tundunud mõeldamatu: eluks ajaks isolatsiooni mõistetud lastakse juba mõne aasta möödudes esimest korda „puhkusele” jne. Tohib arvata, et niimoodi väljendatakse südamevalu barbaarsuse pärast, mida ju varasemate aegade jurisprudents kaheldamatult ilmutab. 

Solidaarsustunne sunnib meid ammust ülekohut taunima ja taunimise käigus me hakkame end tundma õigetena. See tuleb avaldumisele ka Sokratese loos. Meenutagem õhatust, mille uues testamendis toovad kuuldavale variserid: Kui ainult nood ülekohtuselt hukatud prohvetid meie ajal oleksid elanud!; seda, et meie ajal poleks nendega midagi halba juhtunud, eeldatakse endastmõistetavuse korras. Patukahetsus on ennekõike enesemeelitus. Kas pole üldiselt teada, et igaüks vajab tähelepanu? Teised ei osuta seda meile piisavalt ja seepärast tuleb puudujääv korvata meil endil. Niisiis täidab Sokrates veel üht tähtsat funktsiooni: ta on „katarsise” ammendamatu allikas.         

Võime veenduda, et võimalusi legendaarse mõttetarga  tegevuse mõtestamiseks leidub igasuguseid. Sokrates oli märter, kellele osaks saanud ülekohut pole võimalik eitada; õigus pidi kuuluma ainult temale. Aga siinpoolselt mõtlev Hegel, kes riigis, s. t. inimeste koosluses nägi vaimsuse kõrgeimat avaldust, arvas kõigiti loogiliselt, et kodanike enamuse suhtumise väljendajana kehastas riik õiglust ka Sokratese protsessis; ju siis tuleb tema seisukoht paikapidavaks arvata. Mõttekäigu järjepidev arendamine aga kallutab uskuma, et nad kõik, Sokrates, areopaag ja ülejäänud kodanikud, olid omavahel seotud; niisiis pidi õigus mingil määral olema kõigil.  

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming