Vanavene kirikulaul znamennoje penije

Kaja Irjas

Peipsi-äärses Rajakülas on üks väheseid Eestimaal asuvaid õigeusu vanausuliste pühakodasid. See on meil ka üks väheseid paiku, kus saab kuulda vanavene kirikulaulu arhailisimat tüüpi, mida nimetatakse znamennoje penije?ks. Juured ulatuvad sel aga aegade hämarusse. Aastal 988 kehtestati Kiievi-Venemaal ametlikuks usuks Bütsantsi eeskujul ristiusk, millega koos võeti üle ka kultusega seotud muusika. Bütsantsi jumalateenistuse struktuuri täiendasid ja rikastasid vene kirikumuusikud oma rahvusliku meelose ja isikupäraste stiilidega.

Bütsantsist võeti kirikumuusika jaoks üle ka küllalt keerukas kaheksaviisilisuse süsteem (osmoglasie, vosmiglasije), mis seadis laulud kaheksasse rühma (glas).

Sõna glas tähendas bütsantsi kirikulaulus üht kaheksast diatoonilisest laadist; vanavene kirikumuusikas tähistab glas aga n-ö ühistel muusikalistel alustel seisvate, ent erinevate diatooniliste meloodiavormelite kogumit. Kaheksa erinevat glas?i moodustasid nn kaheksaviisilisuse süsteemi, mis hõlmab endas kiriku põhilise lauluvara. Ühel nädalal on liturgias kasutusel ühe glas?i viisid, teisel teise glas?i omad jne. Kaheksa nädalat moodustavad ühe tsükli, mis kordub aasta jooksul mitu korda.

Õigeusu psalmoodia meloodiatuumik koosneb 3-4 helist, mis keerlevad põhitooni ümber ülemise ja alumise sekundi ning alumise tertsi piires (nt c?d?c?h?a) ? just niisuguse ulatusega loetakse-lauldakse igapäevaseid liturgiatekste. Pidulikumal puhul (pühapäevad, kirikupühad jms) meloodia diapasoon laieneb.

Vene kirikumuusikat märgiti mitmeid sajandeid üles mitte noodijoontele, vaid teksti kohale, kasutades selleks erilisi märke znamja?sid, mille järgi see muusika ongi saanud endale nime znamennoje penije.

Muusikauurijad on kokku lugenud ligi 500 märki, mida sajandite jooksul on kasutatud, tänaseks on enamik neist käibelt kadunud. Iseseisvaid märke, znamja?sid on tegelikult umbes kolmkümmend, peaaegu sama palju kui tänases vene tähestikus tähti. Znamja?d määravad kindlaks heli pikkuse, meloodia suuna ja kõlakarakteri. Helikõrguse annavad aga kätte täiendavad märgid (pometa), mis znamja?de juurde on kirjutatud kas punase või ka musta värviga.

Znamennoje penije kasutab 12 helist koosnevat helirida, mis jaotub neljaks grupiks ehk soglasije?ks. Esimene, kõige madalam soglasije on ?lihtne? (soglasije prostoje), teine ?sünge? (soglasije mrat?noje), kolmas ?helge? (soglasije svetloje) ja neljas ?ülihelge? (soglasije tresvetloje). Iga soglasije koosneb kolmest helist ehk kolmest astmest: 1., 2. ja 3. Kõigi 12 heli jaoks on ainult 6 nimetust: ut, re, mi, fa, sol, la. Esimesed kolm nimetust on antud kahe esimese soglasije helidele, ülejäänud kolm nimetust kahe viimase soglasije helidele. Nii tekib kokku helirida ut?re?mi?ut?re?mi?fa?sol?la?fa?sol?la.

Znamja?sid on kahte liiki: üheastmelised ja mitmeastmelised, esimesed sisaldavad vaid ühte, teised mitut heli. Znamja kõige ülemine heli on määratud kindlaks vastava märgi, pometa?ga, mis kirjutatakse znamja?st vasakule poole. Hoolimata sellest, mitmest helist znamja koosneb või millises suunas meloodia liigub, tähistab pometa ainult kõige ülemist heli ? kõik teised helid ?arvutatakse välja? sellest lähtudes. Mõne znamja juures helikõrguslikke märke ei olegi, nende helikõrgus sõltub järgnevatest znamja?dest.

Pometa?d tähistavad eespool mainitud helirea astmeid ja näevad välja nagu slaavi tähestiku tähed; prostoje soglasije helid tähistatakse (1. astmest alustades): gn (gorazdo nizko), n (nizko), ts (tsata). Erinevalt järgmise rühma, mrat?noje soglasije 1. ja 2. astmest, mida tähistatakse samade tähtedega, on prostoje soglasije helikõrguslikele märkidele lisatud väike ristike (krõ?). Mrat?noje soglasie 3. heli tähistatakse tähega S ? sredne (tihti kasutatakse ka lihtsalt punkti). Nii svetloje kui tresvetloje rühma helisid tähistatakse M (mrat?no), P (povõ?e), V (võsoko), kusjuures tresvetloje rühma pometa?de kohale kirjutatakse punkt (hohol).

Lisaks helide vältustele ja kõrgustele märgitakse znamja?de juurde omaette tähisega ka esituskarakter: kriipsuke ? vaikselt, jätikujuline tähis ? kiiresti, Y (udarka) ? rõhuga, P (ravno) ? ühtlaselt jne.

Znamennoje penije?s on helidel vaid neli vältust: tavapärastesse mõistetesse ?tõlgituna? täisnoot, poolnoot, veerandnoot ja harva ka kaheksandiknoot. Mida aga pole, need on mõisted forte ja piano ? helitugevuse määrab tegelikult paljuski ära helikõrgus: mida kõrgemalt lauldakse, seda valjemalt see kõlab.

Mõned levinumad üheastmelised znamjad:

1. krjuk ? tähtsaim ja kõige sagedamini kasutatav märk, poolnoot, asetseb enamasti teksti rõhulisel silbil;

2. paraklit ? poolnoot, tihti kirjutatakse see lauluviisi või noodirea algusse;

3. stopitsa ? poolnoot, kasutatakse enamasti siis, kui meloodia meenutab monotoonset kõnet;

4. zapjataja ? poolnoot, kasutatakse põhiliselt teksti rõhututel silpidel;

5. palka ? poolnoot, enamasti eelneb see märk millelegi erilisele, pikemale kaunistusele, lõpuosale vms.

Mõned mitmeastmelised znamja?d:

6. perevodka ? kaks tõusvat veerandnooti;

7. t?a?ka ? kaks laskuvat veerandnooti;

8. podt?a?ije ? kaks laskuvat veerandnooti, erineb t?a?ka?st suurema laulvuse ja pehmuse poolest;

9. skameitsa ? kaks tõusvat veerandnooti;

10. golubt?ik borzõi ? kaks tõusvat veerandnooti.

Üks kindel znamja oli tavaliselt kui ?perekonnapea?, millega oli seotud terve ?perekond?, kus liikmeid võis olla 2 ? 7. Kui näiteks tavalisele ühenoodilisele stopitsa?le lisati juurde vastav väike märgike, sai sellest kahenoodiline (+ sekund või terts alla) stopitsa s ot?kom. Kahest laskuvast noodist koosnev t?a?ka muundus vastava märke lisandumisel t?a?ka polnaja?ks, mille moodustasid kolm laskuvat nooti (täisnoot ja kaks veerandnooti) jne.

Vene kirikumuusika, eranditult vokaalne ja ühehäälne muusika, arenes ligi seitse sajandit ühe stiili raamides, järgides kindlaid reegleid ja seaduspärasusi.

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming