Vangide dilemma lahendus Eesti moodi

Marek Strandberg

Vangide dilemma on mõtteline eksperiment, millega õnnestub demonstreerida koostöö tähendust. Nimelt kirjeldatakse kaht arreteeritut, keda kahtlustatakse relvastud röövis, kuid ainsateks asitõenditeks on nende käest kinnivõtmisel leitud seadusevastased relvad. Ainsateks tõenditeks saaksid olla nende üksteise vastu antud tunnistused. Nii seda olukorda ka kirjeldatakse, et kahtlusalused on eraldi kambrites ning neid püütakse veenda andma teise vastu tunnistusi. Kui tunnistusi ei saada ja muid tõendeid ei teki, on ainsaks süüteoks seadusevastane relv ja karistus tuleb minimaalne. Uurijad mõistagi pakuvad tunnistuse saamiseks tunnistajale vabastust kõigist süüdistustest. Kui emb-kumb kinnipeetuist teise vastu tunnistaks, vabaneks ta ise, aga teine suletaks pikaks ajaks vangimajja. Kui mõlemad üksteise vastu tunnistaksid, juhtuks ilmselt kõige hullem ja mõlemad jääksid pikaks ajaks vabaduseta. Kui kumbki teise vastu tunnistusi selle süüteo asjus ei jaga, jääb uurijaile vaid võimalus nõuda karistust seadusevastaste relvade eest. Ka John Nash on osutanud oma revolutsioonilises töös, et just vastastikustes huvides tehtud otsused viivad parima tulemuseni – Nashi tasakaaluni. Vangide dilemmas on Nashi tasakaaluks vaja vait olla ja edasi istuda. Kokkulepe, et tehes teisele seda, mis endalegi parim, teeb teine seda sullegi, iseloomustab Nashi tasakaalule orienteeritud gruppide teovõimet ja muu hulgas ka kõikvõimalike kuritegelike rühmituste hämmastavat püsivust. Vähemalt senikaua, kui vastastikuseid kokkuleppeid toimimas hoitakse.

Nii on ka organiseeritud kuritegevuse puhul karistused alati karmimad, kui sama asja eest soolotegutsejatele määratakse. Kuritegevuse organiseeritus aga avaldub peale tegevuse korraldamise ka võimes vastastikusest huvist valetada või tõde rääkimata jätta.

Omapärasel moel on vangide dilemma oma toimivust ja Nashi tasakaal oma olemasolu tõestanud ka Eesti oludes. Meil pole vaja ajas rohkem tagasi minna kui hetke, kui nimetutele rahaannetustele, mida tehti Reformierakonnale, ilmusid külge täiesti uskumatud legendid. Ämmad ja nende põhjatud rahapajad ja muud imetabased ülejäägid. Tegemist on raskesti tõena võetavate seletustega raha päritolu kohta, aga kuna taganemata selgitati samu väiteid kordi ja kordi ka prokuratuurile, siis päästis Nashi tasakaalu saabumine keeruka mängu. Vangide dilemma lahendus parimal võimalikul moel päästis seeläbi üsna suure hulga inimesi pahategija rollist.

Kel siiani veel kahtlusi, võib sedasama Reformierakonna rahastamislugu jälgides ja analüüsides saada kinnitust koostöö ja ühistegevuse üüratust mõjust, mis päästis suure hulga inimesi süüdistustest, kuid arusaadavalt võib sama vägevalt tekitada majanduslikku ja sotsiaalset kasu.

Tõsi, erakondliku ühistegevuse väljundid sellised ongi, et orienteerutakse kollektiivselt millegi varjamisele, kinnimätsimisele ning pettekujutiste tekitamisele või sootuks väljamõeldud vastase ühisründamisele. Selline on vähemalt mulje. Kogemus on aga kogemus ja ses osas võiks kõnealusest tähelepanekust õppust võtta küll.

Kas või püüda paljusid seni individuaalselt aetud asju hoopis ühiselt ajada. Energiatootmist näiteks. Ja kui tootmiseni tundub olevat pikk tee, siis nüüd juba on ühistegevus pakkunud neile, kes on arvukatele voolupakkujatele loonud vastu energia ühistarbija, soodsamaid elektrihindu kui üksikostjatele.

Avatult ja mõttega ümbrust vaadeldes ja analüüsides võib ka üsna veidratest või isegi eemaletõukavatest inimtoimingutest leida alati midagi õpetlikku.

Lõppeks võib ka emakeelsest „Liikide tekkimise” tekstist läbiminek pakkuda paljudele omapärase üllatuse. Nimelt puudub selles tekstis nii tugev konkurentsi ja võistlust kirjeldav alatoon, kui kumab läbi Darwini-järgsetest evolutsiooninähtuste õpikukirjeldusest. Olelusvõitlust on maagiliselt üle tähtsustatud nii evolutsiooni kirjeldamisel kui ka otsides ühiskonda edasiviivaid asjaolusid. Konkurentsivõime, konkureerimisvõime jms on sõnades ja eesmärkides kajanud aastakümneid kui peamine lahendus heaks ja veelgi paremaks eluks. Eluteadlased ise on aga märganud ja rõhutanud paljuski hoopis koostööd ja kooseksisteerimist kui evolutsiooniprotsessi peamist mootorit. Ei konkureeri ju organismis omavahel elusad rakud ega näe me ka ülitugevat konkurentsi elussüsteemides laiemalt. Muutuvad olud ei eelda mitte niivõrd konkurentsi kui just ühistegevust (seda nii rakkude kui organismide ning nende süsteemide tasemel), et oludega kohaneda ja kerkinud ülesandeid lahendada.

Nagu näha, toimivad samad koostöömudeleid ka praktiliste poliitiliste moodustiste ette kerkivate ülesannete lahendamisel. Ei hakanud ju reformirahvas omavahel konkureerima, kes on ausam ja kes peseb endalt süüdistuse enne maha, vaid käivitus koostöö. Koostöö, mis avaldus, tõsi, sedapuhku küll ühismuinaslugude rääkimises.

Heietades aga lootust parema homse poliitkultuuri teemal tasub ju loota, et patu varjamise koostöökogemus ka uue loomises kasutusse võetakse. Kas või näiteks parteideülese otsustamispraktikana, mis enamikus valdkondades, v.a erakondade enda heaolu, meil ju täielikult puudub.

Seni aga kõigile head pealehakkamist Darwini „Liikide tekkimise” uurimisel-puurimisel, sest tegemist on tõepoolest hoopis teistsuguse looga, kui see on paljudel koolist meelde jäänud. Ei tea, kas meie kultuur ja käitumistavad oleksid teistsugused, kui Darwini suurteos oleks meie keele- ja mõtlemisruumi osaks saanud varem kui 153 aasta möödumisel selle esmaavaldamisest?

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming