Vangla ja köidikud või vabadus ja surm?

 

2002. aasta algul sai iseseisvast Non Grata Academiast Eesti Kunstiakadeemia kolled? Academia Grata. Isepäisest, allumatust kunstikoolist ja kunstnike seltskonnast sai kindlalt piiritletud süsteemselt tegutseva avalik-õigusliku organisatsiooni osa. 2004. aasta juuni algul otsustas kunstiakadeemia nõukogu Academia Grata kui EKA allüksuse likvideerida. Esmapilgul tundub otsus enam kui jabur. Kunstiakadeemia nõukogu pidi ju kaks aastat tagasi teadma, millise kooliga Academia Non Grata näol on tegemist, seda enam, et 2003. aasta sügisel kutsuti Academia Grata rektoriks Mari Sobolev, kellega sõlmiti kaheaastane tööleping. Kuid EKA on avalik-õiguslik ülikool, mis saab suurema osa oma rahast siiski riigilt, kuigi teenib tasuliste kohtade pealt ja muul viisil ka ise. Kui riik finantseerib, siis maksavad ka riigi reeglid. Avalik-õiguslikud ülikoolid kuuluvad akrediteerimisele, mida viib läbi rahvusvaheline komisjon. Komisjoni otsuse kinnitab haridusministeeriumi juures tegutsev kõrghariduse hindamise nõukogu. Akrediteerimiskomisjon ei akrediteerinud Academia Gratat, sest õppekava ja kvaliteet ei vastanud rahvusvahelisele tasemele. Kõrghariduse hindamise nõukogu lubas Academia Grata tingimisi akrediteerida, kui töötatakse õppekavade jmt. kallal. Ent nõukogu koosseis muutus ja uus nõukogu toetus ainult rahvusvahelise komisjoni otsusele. Academia Grata võis jätkata EKA kolledþina ainult juhul, kui EKA kannab kõik Grataga seonduvad kulud, sest riik selleks enam raha ei eraldanud. EKA kõrgem võim on nõukogu. Nõukogu liikmetest oli 7 Academia Grata jätkamise poolt, 8 vastu. Nõukogu üldine hoiak soosis Academia Gratat, rektor Mari Sobolevi tegevust aga lausa hindas. Nii et kõik taandus taas rahale, sest nagu kinnitas prorektor Lylian Meister, läheks Academia Grata ülalpidamine maksma suurele majale umbes 1 miljon krooni aastas. Seda riski aga ei tahtnud 8 nõukogu liiget enda peale võtta.

Ideaalis peaks selline kunstnike kooslus Academia Non Grata tegutsema sõltumatu institutsioonina, ainult nii suudab ta säilitada oma erilise energia ja olla alternatiivne ülejäänud kunstiinstitutsioonide suhtes. Raha selleks peaks saama kõikvõimalikest fondidest, ka erafondidest ja eelkõige linnalt ja riigilt. Academia Non Grata tugevus on peitunud ka selles, et see loodi väljaspool olemasolevaid kunstistruktuure, mitte Tallinnasse või Tartusse. Ideaalis on Pärnu suurepärane koht Academia Non Grata tegutsemiseks, ka Pärnu kui linn vajab Non Grata sugust intrigeerivat, isegi ðokeerivat süsti. Mõtleme või Soome peale, kus peaaegu igas väikelinnas on oma kunstimuuseum ja kunstikool, paljud neist ka rahvusvaheliselt aktsepteeritud. Aga see on ideaalis, meie reaalsus on midagi muud. Pärnu konservatiivne linnavalitsus ei taha eriti midagi teada uue kunsti muuseumist, Non Gratast kõnelemata. Non Grata aga on olemas, on ennast tõestanud ja valmis ka edasi tõestama. Ja jälle on ainuke reaalne rahastamisvõimalus vaid Kultuurkapital, kuigi see loodi projektide elluviimiseks, mitte institutsioonide elushoidmiseks.

Niisiis: ühtpidi on õige, et iseseisvad, isepäised ja vabameelsed kollektiivid ei peaks olema allutatud akadeemiliste struktuuride reeglitele. Teisalt jällegi kahju: väljaspool suurte struktuuride raha on sellisel avangardihõngusel ja mittekommertsiaalsel kooslusel raske ellu jääda. Õitsva kapitalismi õnnelik äri ja kultuuri sümbioos ei teki ikka veel.

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming