?Vastu panna viimase meheni!?

Mart Laar

Mälestused lahingutest Saaremaal 1941 ? 1945 HALTEN BIS ZUM LETZEN MANN. DER KAMPF UM ÖSEL. ERINNERUNGEN AN DIE JAHRE 1941 ? 1946. Saaremaa muuseum, 2004.

?Lihula sõda? ning sellest alanud tants monumentide ümber on teenimatult tähelepanu alt välja jätnud mitmed II maailmasõja lahinguid kajastavad trükised, mis on viimase aasta jooksul vaikselt ilmunud. Üks neist on Saksamaal Büsumis Ösel 1941 ? 1944 huviklubi poolt välja antud mälestusteraamat lahingutest Saaremaal. Koostajate kinnituse kohaselt poleks saanud toimuda Saaremaa muuseumi ja eriti Raul Salumäe lahke abita. Huviklubi Ösel 1941 ? 1944 ühendab II maailmasõja ajal Saaremaal Saksa armees võidelnud mehi ja nende omakseid ning on käesoleva raamatu näol oma tegevusest vägagi nähtava jälje maha jätnud.

Koostajate kinnituse kohaselt oli kogumiku koostamise motiiviks anda senisest objektiivsem ülevaade II maailmasõja lahingutest, laskudes selleks tavalise ülevaate tasemelt üksikvõitleja tasemeni. Kogumikus soovitakse näidata Saksa sõdureid sellistena, nagu nad olid, üritades vastata ka küsimusele, kas tegemist oli tõesti sõjakurjategijatega. Kindlasti mälestab kogumik ka kõiki Saaremaa lahingutes langenuid, eriti kuna paljude nende nimed on tänaseni teadmata.

Kuigi kogumiku sissejuhatuses on mainitud, et see sisaldab mälestusi nii 1941. aasta kui 1944. aasta lahingutest Saaremaal, puudutatakse enamasti 1944. aasta sündmusi. 1941. aastast on vaid katked eesti keeleski avaldatud Hans-Eberhard Brossoki  sõjamälestustest ning Hans H. Hankeri meenutused lahingutest Muhus, Saaremaal ja Hiiumaal 1941. aastal. 1944. aasta lahingute mälestustele on aga lisatud veel mitmeid dokumente, nagu näiteks Saaremaa lahingute ajal kirjutatud kirju kodustele, ülevaade poja reisist Saaremaal siin langenud isa haua otsingul ning mälestuskatke saksa sõjavangidest Kuressaares 1946. aastal.

Laskumata pikemasse ülevaatesse raamatus kirjutatust, tuleks siiski märkida, et tegemist on äärmiselt huvitava materjaliga. Eesti lugejale on kättesaadavad paljud Eesti Laskurkorpuse ridades võidelnud meeste mälestused, nõukogudeaegsetele meenutustele on viimasel ajal lisandunud ka arvukalt autentsemat materjali. Tehumardi öölahing on Eestis omandanud sedavõrd legendaarse kuulsuse, et sellele pühendas Saaremaa õlletehas koguni oma eriti kange õllesordi. Sellest kogumikust on huvilisel võimalik leida mehe mälestused, kes juhtis läbi laskurkorpuslaste kolonni omade juurde öösel läbi murdvat saksa võitlusgruppi. Rüütliristi kandja Klaus Ritteri mälestused annavad hea pildi, kuidas tal õnnestus hakkama saada võimatuna tundunud ülesandega ehk tungida oma vastase tagalasse maha unustatud võitlusgrupiga läbi punaväe ridade omadeni.  

Eestlastele traagilistest lahingutest kirjeldatakse mälestustes veel kaotuserohket Vintri dessanti, aga ka muid lahinguid, mis senise tihedalt asutatud Sõrve poolsaare tühjaks ja laastatuks jätsid. Hitler oli keelanud Sõrve evakueerimise ning andnud vägedele käsu siin viimse meheni vastu panna. Götterdämmerung?i ihalev Hitler lootis, et Sõrvest kujuneb uus Stalingrad, seda küll selle vahega, et Sõrves kõik mehed tõepoolest ?kangelaslikult? hukkuksid ega end vangi ei annaks.

Selline hullumeelsus viis veriste lahinguteni. Sakslastel polnud lihtsalt kuskile taanduda ning nii panid nad mitmekordses ülekaalus punaväele meeleheitlikult vastu. Väga huvitav materjal on raamatule lisatud sõdurite kirjad. Neist ei õhku enam mingit võitlustahet ega isegi huvi tuleviku vastu, peamine on vaid lootus, et saaks see kõik ükskord ometi otsa.

Ning kuigi lõpuks jõudis kätte hetk, mil armeedegrupp Nord juhataja kindral Schörner omavoliliselt käsu andis Sõrve maha jätta, oli mehi selleks ajaks nii ühel kui teisel poolel arvukalt langenud. Sõrve tuletorni juures oma üksuste laevadele laadimist juhtinud 9. grenaderirügemendi hauptmann, hilisem Saksamaa Liitvabariigi president Richard von Weiszäcker võis olla õnnelik, et paljudel meestel õnnestus tänu sellele käsule pääseda. Paljud jäid aga igaveseks Sõrve mulda.  

Kui millegi kallal nimetatud kogumikus norida, siis liig lühikese ajaloolise ülevaate kallal 1944. aasta lahingutest. Pikem ja põhjalikum kirjeldus oleks lugejal paremini võimaldanud orienteeruda, millest ühes või teises mälestuses juttu tehakse. Kuid see on iseenesest pisiasi, mida tõelisel huvilisel on võimalik ajalooraamatute põhjalikuma uurimisega korvata.

Oluline on pigem see, et tegemist on ausate ja ehedate tekstidega, mis annavad sõda edasi kogu tema koleduses. Nendes mälestustes on ühelt poolt palju lihtsat kangelaslikkust, kuid samas on need ääretult inimlikud. Need mehed ei sõdinud Saaremaal ei aaria rassi ega Adolf Hitleri eest, nende peamine soov oli koju oma omaste juurde jõuda. Õnnestus see kahjuks vähestel. Seetõttu pole nimetatud kogumiku näol tegemist mitte sedavõrd mälestusmärgiga elavatele, vaid neile, kes siiamaani tundmata ja ristideta haudades kuskil Sõrve säärel puhkavad ning keda kõiki keegi koju ootas.

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming