Vastukõne

Karl Martin Sinij?

Ükspäev mõtlesin, et eesti mehe keskmise eluea järele on mul elada jäänud umbes kümme tuhat päeva. Järelikult ei jõua ka parima tahtmise juures suurt üle kümne tuhande raamatu enam läbi lugeda – Presidendi raamatukogust näiteks end selles elus läbi ei näriks. Tuleb valima hakata, nii kiiresti läheb kümme tuhat päeva. Ootamatult kiiresti on läinud ka iseseisvuse taastamisest möödunud kuusteist aastat. Aga millised aastad need on olnud! Hullud ja huvitavad. Ja kultuurilist kihku täis, kõige muu kauni ja kohutava kõrval.

Veel sada aastat tagasi olnuks kaunis mõeldamatu, et siia Kadrioru lossi aeda kogunenuks nii palju eesti kultuuriinimesi. Neid vaat et polnudki nii palju. Viiekümne aasta eest oleks vast kogunetud, aga sootuks teistsugust kultuuri kiitma ja hoopis mujal kirjutet sõnadega.

Ses mõttes oleme kõva rahvas, et täna oleme meil olemas kõik meie siin ja kordades rohkem kolleege kodudes ja kaugemal. Kultuur vedas meid igast ajast läbi ja tõukab takka ka edaspidi.

Eesti majanduse edust on räägitud väga palju. Olen varemgi öelnud, et majandus on ühiskonna jalad ja kultuur ühiskonna pea. Ilma jalgadeta on väga kehv elada, aga ilma peata – vist võimatu. Meie ühiskonnal, nagu näha juuresolevalt pildilt, on pea õlgadel. Ning milline poleks parasjagu soeng või make-up, mõtted liiguvad. Mis ongi peaasi.

On olnud kiire aeg. Kuid ajad muutuvad, me muudame neid. Mul näiteks sündis kuus päeva tagasi poeg. Talle ja ta eakaaslastele sooviksin aeglasemat aega, aga seda sisukamat ja sisulisemat. Eesti aega, ühesõnaga. Lõpuks on meie asi see aeg neile edendamiseks võimalikult veenvas vormis üle anda. Tehkem seda.

Jõudu ja sarmi!

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming