Vastukaja: Heaoluriigi lapsed – kas uus põlvkond klakööre?

SARAH SÄRAV

Sirbi punginumbrit (16. III) lugedes tabas mind ootamatult ebamugavustunne, midagi allergilise reaktsiooni laadset. Kuskil Tõnis Kahu „Ebapüha keeldumise“ ja Villu Tamme punkaritagi pildi vahel korjasin krae vahele senitundmatu tegelinski. Enne kui subjekt jõudis oma rõvetu hambatüüka mulle sisse lüüa, lõin sindripoja kileda laksuga vaeseomaks. Pääsesin napilt mürgitusest, häirest vereringes. Hoidusin – jumalale tänu – pungist. Siis aga silmitsesin oma verist kätt: oimetuna peopessa vajutatud frukt märkis oma väljanägemisega kõike, mida jälestan: isemõtlemist, vabadust ja julgust. Ka kõrvad olid tegelasel kaunis kummalisel viisil kalestunud silmavaate taustal kuulamisaltilt kikkis. Mõtlesin talle seesuguse poosi peale tutvustada oma ilmavaadet, nagu praegu ootamatu külalise ilmumisel kombeliseks peetakse.

Tead, punk, mis ma ühest loomisest kõnelevast artiklist kord lugesin?* Noortel olla alguses tugev protestikramp ja alles hiljem kujunevat oma käekiri. Noor ma olen, protestikrampi mul kohe kindlasti pole ja käekiri on mul täpselt selline, nagu ühiskonna kaitsvate ja iseennast hellitavate abijoonte vahele mahub. On muretu elada ilma igasuguse protestivaimuta. Pealegi maailmatu turvaline. Tuleb vaid valvas olla, et mõne mõttetalgutelaadse massiürituse või karismaatilise ja mind mõlemisahelasse värvata püüdva isearvaja küüsi ei langeks. Eks see kõik üks suur püramiidiskeem ole. Seetõttu asungi võimaliku isemõtlemise ohu puhul ja Kanti nn omasüülisest alaealisusest väljumisest teavitava hädasignaali korral viivitamatult tinderdama, facebook’itama ja instagram’itama. Sel viisil vaktsineerin ennast igaks juhuks iga tunni peale hea mitukümmend korda, et punkentsefaliit ja muud „astume ühiskonnast välja ja ühiskonna vastu“ epideemiad mind ei ohustaks. Sa paistad segaduses, luba ma põhjendan.

Mõtlemine on risk ja riskid mulle ei meeldi. Miks peakski? Juba sõna „risk“ oma algses tähenduses (ld riscare) viitab ohu otsa jooksmisele. Nõnda ma ei riskigi, nõnda ma ei mõtlegi. Ja tead, kui mõnus on enda mõistust rasvases mõtlematuse marinaadis talletada. Vahel aga ohustavad minu heaolu vanema põlvkonna töönarkomaanidest aktivistid, kes kutsuvad rasva maha kraapima oma generatsiooni sõjaga arvamusavaldamise tandril. Siis ilmuvad küsimused: mida sina sellest arvad?, kuidas sina seda kommenteeriksid?, kas on küsimusi? jne. Lihtsalt jäle! Niisama vastumeelt on igasugused arvamus­küsitlused ja nn personaalset tagasisidet nõudvad ankeedid. Tahad rahulikult kulgeda, aga ikka ja jälle viibid kuskil vanatädi sünnipäevalauas, kus vanaonu tahab teada, mis sa Jüri Ratasest arvad. Sellistel juhtudel mõtlen alati suure õudusega, et läheks ära Skandinaaviasse. Seal pidavat kõik noored alalõpmata ühes taktis noogutama. Riietuvad ka ühtmoodi ja subkultuuridel on ammu suu mulda täis. Elu olla sedavõrd mõnus.

Üleliigne mõtlemine on meie päevil aja ja ressursi raiskamine. Las mõtlevad need, kellel paremat teha pole või kes ilma ei oska. Ma ei mõista, miks peab üks noor inimene kogu aeg midagi arvama. Vajalik ja rohkemgi, olgu see siis kohustusliku lugemisvara nimistu koolis või Elisast Tele2-e üleminek, tuleb ju ise kätte. Meie kohustuseks on kas siis pähe õppida või maksta ja kõik toimib. Nõnda saavadki otsustada need, kes tahavad mõelda, ning need, kes ei taha, juba valmismõeldut käsitada. Käesolev on elamiseks senini parim sajand ja oleks patt seda aega üleliigsele mõtlemisele kulutada!

Kas tead, punk, alalõpmata kiputakse unustama üht heaolu pärssivat tõsiasja: ei tarvitse mõelda rohkem kui vaja, sest ega inimese mõistus ole prügikast. Näiteks kui oled ühe korra internetis juba otsingumootorisse kirjutanud, mis sulle meeldib ja millest sa parasjagu huvitatud oled, siis ei tarvitse hiljem hakata midagi nullist uuesti otsima ja seeläbi üleliia tõmblema. Vajalikud lingid ujuvad ise parema hiireklahvi alla, Google teeb ise sinu aastatagusest reisist pildikollaaži ning hangib sulle parima hinnapakkumise samasse sihtkohta käesolevaks aastaks. Elu on täpselt nii keeruline, kui keeruliseks sa selle ise elad, ja mul on hea meel, et Eesti valitsev poliitkond on kõikvõimsast internetimaailma loogikast püüdlikult õppust võtnud.

Ega see, et ma ülemäära ei mõtle, ei tähenda, et mind ei huvitaks asjad või et ma oleks rumal. Vastupidi, mind huvitavad paljud asjad. Näiteks ajalugu. On tohutult põnev, et saab heita pilgu minevikku ja mõista, kui kole võis elu olla veel üsna hiljuti. Võtkem näiteks eestlaste ikke Nõukogude Liidu rüpes. Üle poole sajandi allusid inimesed kommunistliku ideekäsituse orjusele, sunnituna pidama isakest Leninit hinnaliseks reliikviaks ja juhiks. Keelatud oli mõelda ja öelda väljaspool kehtestatud malli. Koletu! Samalaadne näide lähiajaloost pärineb Natsi-Saksamaalt. Hitleri varamusse kuulub koguni ütlus, et milline õnn liidrile, et inimesed ei mõtle. Inimestel ei vedanud. Nad elasid ebaõiglasel ajal ja nad olid pikka aega jõuetud ühiselt valitsevale korrale vastu hakkama. Ei ole ju võimalik, et käputäis ninamehi võimutseb tohutu inimhulga üle. Vahel mõtlen küll, et olid alles argpüksid, olid alles klaköörid! Tänapäeval ei kujuta ette, et minult võetaks vabadus ühismeedias oma hetkeemotsiooni jagada või lombitaguse riigi presidendi säutsu laikida. Aga, nagu öeldakse, ajalugu on vaja tunda, et sellest õppida. #thoughtoftheday

Nüüd aga märkan, et too oimetu tegelane vaatab mulle ikka veel pikaldaselt otsa. On alles frukt! Aga olingi oma monoloogiga lõpule jõudmas. „Mina olen osa uue põlvkonna eesrindlikust noorsoost ja mina olen isemõtlemise vastu vaktsineeritud!“ lausun pärast oma ilmavaate kuulutamist ja lasen voolaval veel anarhistist vereimeja kraanikausi sügavusse kanda. Nõnda olen punkentsefaliidist selleks korraks pääsenud.

* Reet Varblane, 1960. aastate arhitektuurist, ajast ja vaimust. – Sirp 31. VIII 2007.

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming
Müürileht