Vastumõtlemine ja isatapmine

Mihkel Mutt

Mõtteid seoses mõne ajaloosündmuse uudse interpreteeringuga viimasel ajal. Mulle on alati meeldinud vastumõtlejad. Taksonoomiliselt kuulub see liik isemõtlejate seltsi (kus on näiteks ka jalgrattaleiutajaid). Vastumõtlejad on vaimuelu tuleõhutajad, neilt kuuleb alati uusi huvitavaid seisukohti. Nad näevad asju värskelt, süüdimatult ja stambivabalt. Vastumõtleja pole nõus midagi väitma väljakujunenud hinnapakendis, vaid küsib iga nähtuse kohta, mis see on, ja tahab ise vastust leida. Seepärast ta näeb, mida vaatab, mitte seda, mida mingi traditsiooni mõjul on kombeks näha. Ta ei lase meil uinuda enesega rahulolus, ta ärritab meid, öeldes, vaadake, tegelikult ei ole see ju nii!

Vastumõtleja vastand on pärimõtleja, kellel on palju alamliike: konformist, mõttelaisk, loll, aatemees. Jah, kahjuks vahel ka viimane, sest aadet või müüti on ju tarvis iga hinna eest toetada, see muutub instrumentaalseks ja selle tõepõhja järelekatsumisest saab tabu.

Vastumõtleja on sokraatiline tüüp, kelle mõtlemine kätkeb endas disharmooniat, vastuolu üldiselt aktsepteerituga või iseendaga. Seepärast tuleb vastumõtleja puhul kindlasti märkida suhet eetikaga. Tõeline vastumõtleja tegutseb sisemise tõehääle sunnil (?amicus Plato?? jne.) Tema puhul muutub teadlase- või kunstnikueetika isiksuseüleseks, nii et ta kujutab või tuvastab endalegi ootamatult midagi, mis ta üldisema maailmavaatega ei pruugi kokku minna. See vastuolu võib teda vägagi nukraks teha. Ometi pole ta nõus tõde maha salgama ? nii nagu tema seda näeb. Tõeline vastumõtleja on aus, ebamugav ja terane, aga mitte kunagi ärapanija. Viimaseks muutudes hakkab ta juba ise otsima, kus saaks ära panna, see muutub tema elukutseks ja usutunnistuseks. Noh, kellele ma siis täna ära panen, mõtleb ta hommikul ärgates. Nii sünnib ?okeerija, kõmuajaloolane, elukutseline dissident, habeme ja teksadega enfant terrible vms. Kui keegi ikka väga tahab põhimõtteliselt teisiti näha, küll ta siis juba leiab ka endale ainet. Nii hakkab kergesti kerima uus diskursus. Täpselt nagu paduateism muutub religiooniks.

 

Isatapmine

 

Piir, mis kulgeb parastava ilkuja ning ausa vastumõtleja vahel, on muidugi ebamäärane. Vastumõtlemine on nagu narkootikum, sest järele jätta on raske ja annused peavad suurenema. Vastumõtlemisega on kerge masside tähelepanu äratada ja ka ülemuste kiitust teenida ? iseäranis meediaajastul. Näete, kui huvitavalt ja äraspidiselt ma mõtelda oskan ja kui julgelt selle välja ütlen, demonstreerib pseudovastumõtleja oma siredaid mõttekintse. Ja peatoimetaja vaatab uhkelt ringi nagu loksuja kana: näete, millised originaalsed mõtleja-tibud on meie lehepesas?

Muide, ka välismaalastele meeldivad vahel väga pärismaalastest vastumõtlejad, sest viimaste edevusele mängides kuuleb neilt just sihukesi vaateid, mida välismaa avalikkus ootab, sest see kinnitab nonde seniseid eelarvamusi.

Elukutselise vastumõtlemise äärmuslik vorm on nn isatapmine. Ma ei pea silmas põlvkondade konflikti, mis on loomulik ja teretulnud nähtus. Ka mitte selle kiirendatud kaasaegset vormi, mille puhul uus põlvkond soovib suhteliselt kiiremini kui vanasti, et eelmine kaoks ja ruumid tühjaks teeks. Ei, isatapmine on laiem metafoor, mille puhul nüsitakse nüri noaga enda ja oma sotsiaalkultuurilise tagapõhja vahelise nabanööri kallal. Selle tüüpnäiteks on aadlikud, kes hakkasid bol?evikeks.

Minu silmis on natuke isatapjalikkust ka neis avatud heaoluühiskonnas leiduvates protesteerijates, kes tõsimeeli kiruvad, kui alatu ja ülekohtune on nende ühiskond, kuidas see neid piirab, alandab ja pitsitab. See on ju seesama ühiskond, mis pakub nii turvalist võimalust enda üle ilkumiseks ja parastamiseks. Ilkuda ja parastada on väga mõnus, sest see on täiesti ohutu ega kohusta millekski, ometi tundub ülimalt printsipiaalne ja progressiivne. Sageli makstakse selle eest ka honorari. Mul on sageli tahtmine isatapjatele öelda, et kui nad tõepoolest ihkavad maailma õiglasemaks ja üldse paremaks muuta, mingu ja aidaku ehitada Haitil kodanikuühiskonda, hakaku Tansaanias kooliõpetajaks või muud sarnast. See oleks midagi tõelist.

 

Nagu teile meeldib

 

 Vastumõtlemine ja isatapmine meenus mulle Tartu rahu hiljutise võrdlemise puhul Molotovi-Ribbentropi paktiga. Arvan, et see oli siiski kirjutaja hüperbool, osutamaks selgemini, et see, mis Eestile kasulik, võis mõnele teisele riigile mitte olla. Kummatigi tuleks meenutada, et kõik rahvad kirjutavad enda ja oma ajalookaaslaste suhete narratiivi mõneti erinevalt. Selles veendumiseks piisab, kui lugeda ajalooõpikuid, mis on ühe või teise rahva keskel käibel nii-öelda koduseks tarbimiseks. Iga rahvas on loomuldasa egotsentrist ja tema põhikriteeriumiks ühe või teise ajaloolise sündmuse või protsessi hindamisel on see, kuidas need suurendavad või vähendavad riiklikku ja rahvuslikku iseolemist. Jüriöö ülestõus on meie ajalookirjutuses kangelasliku vabadusvõitluse viimane tipphetk, sakslaste käsitluses aga mäss, mille käigus mõrvati ka rahulikke elanikke. Selline vaatepunktide erinevus on põhjuseks, miks on vist maha maetud idee kirjutada ajalooõpik, mida saaks kasutada kõikide Euroopa Liidu maade koolides. Ja mis siis? Las olla erinevad versioonid, peaasi, et neid ei hakata üksteisele jõuga peale suruma.

 

Tegelik kasu

 

Esimene iseseisvusaeg rajas meie praeguse ühiskonna vundamendi. Ent vundamendiga harjutakse kui endastmõistetavusega, liiati kui pealmine ehitus paistab täiesti uus. Mida aastad edasi, seda suuremale jaole eestlastest on esimene iseseisvusaeg jutt vanaisade noorusest, kui rohi oli rohelisem, inimesed usinamad ja korralikumad jne. Praegused inimesed ehitavad oma vabariiki. Nad ei tõuka esimest endast ära, oh ei, aga suhe sellesse hakkab järjest enam meenutama jõuluõhtu kirikuskäiku. Luteri kirikuga puutub meie avalikus elus igal sammul kokku, aga neid, kes oleksid usklikud ka oma südames, jääb ilmselt vähemaks. Mulle tundubki, et tulevikus on meil kaks ?  religiooni? , kirik ja Esimene Vabariik. Viimasest räägitakse kui kuldajastust, aga praktikas on sellel suhteliselt vähe relevantsi. Nii et ka selle ajastu suurkujude ikoonilisuse astme vähendamine ei mängi kollektiivse vaimse jõu allika seisukohalt kuigi olulist rolli. Seepärast ma ei näe ka viimase aja deheroiseerimistes erilist ohtu rahva hingeelule ? isegi kui neid paljastusi usutakse. Aga ma ei arva, et kõik neid usuksid, isegi kui nood tõsi oleks. Sest imelikul kombel võib neil paljastustel olla ka sootuks vastupidine toime. Kui inimesed millegi peale väga nördivad, võib see vähemalt ajutiselt soodustada nende uut konsolideerumist ja puhastumist.

Olen mõnes oma varasemas kirjutises pooltõsiselt maininud vajadust riikliku propagandateenistuse järele. Nüüd saan aru, et see ongi juba loodud. Mõistagi mitte ametlikult, sest igasugune ametlik propaganda kaotaks kohe oma mõju. Ei, seda tehti vaikselt, mis näitab, et Eesti riik on küpsenud. Uue talituse teenistuses on Ilmjärv, äsja tegi sellitöö Medijainen, pidev kaastöötaja on Hvostov, kes on võtnud enda peale agent provocateure?i tänamatu rolli. Ta peab ju taipama, et mida rohkem ta põlisrahvast oma isiku ja lugudega ärritab, seda tugevamalt nood oma ?eelarvamustest? kinni hoiavad. Hvostov on nagu tokk, millega segatakse meie rahvusliku identiteedi kustuvat lõkkeaset, nii et tuha alt nilpsavad uued leegikesed ning sädemeidki tõuseb taeva poole. Tänan hea teenistuse eest, Andrei!

Seoses sellega ei tundu mulle ka mingi õnnetus, kui Tartu rahu järgmisel aastapäeval keegi kirjutab, et sõdadevahelist Eesti Vabariiki pole üldse olnudki. Ei ole ja kõik! See on vanameelsete luul, põrunud isakeste heiastus, iga moodne noor inimene saab aru, kuidas asjad tegelikult olid. Ja järgmiseks sammuks saab olla ainult avastus, et Eesti astus ikka vabatahtlikult N Liitu. Las kirjutavad!