Veel kord geneetilise ja kultuurilise piirist

Väide, et ühed inimgrupid on teistest mõnedel aladel paremad oma geneetilise koodi tõttu, ei ole siiski teaduslikku kinnitust leidnud.

Rein Raud

Martin Ehala konstruktiivne kriitika („Kas gravitatsioon mõjutab moodi?“, Postimees 16. VI) minu artiklile „Mood ja gravitatsioon“ (Sirp 1. VI) tõi jätkuvasse konstruktivismi-arutelusse tagasi ratsionaalse noodi, mistõttu oli seda suur rõõm lugeda. Paljude Ehala põhiväidetega olen täiesti nõus. Näiteks lõigule „sügavam analüüs näitab, et mood ja gravitatsioon ei ole mitte alternatiivid, millest üks on õige ja teine ekslik ettekujutus sotsiaalsetest konstruktsioonidest, vaid need on kaks eri tüüpi sotsiaalset konstruktsiooni, mis asuvad sama skaala eri otstes … Gravitatsiooni ja moe vahele jääb suur hulk ühiskondlikke nähtusi, mis on osaliselt mõjutatud objektiivsest reaalsusest ja osaliselt vormitud ajastuomaste tõekspidamiste poolt“ kirjutan hea meelega alla, sest just seda ma oma teada ütlesingi. Eriarvamused tekivad meil aga selle üle, kus see objektiivse reaalsuse ja ajastu tõekspidamiste mõjusfääride piir ikkagi kulgeb. Ehala näib siin-seal omistavat objektiivsetele, bioloogiliselt tingitud teguritele suuremat tähtsust, kui on minu meelest põhjendatud.

Kas kaasasündinud või õpitud?

Ühe kaasasündinud geneetiliste eelduste näitena toob Ehala aškenazid, kelle seas on statistiliselt rohkem Nobeli preemia laureaate ja male maailmameistreid kui teiste rahvusgruppide hulgas ja kes olevat seetõttu geneetiliselt intelligentsemad. Aga pole vist kahtlust, et aškenazi juudid on geneetiliselt sarnased aškenazi juuditaridega ning samast rahvusest meeste kohta käivad väited peaksid sel juhul pidama paika ka naiste osas.

Ometi leiame naiste male maailmameistrite seast vaid ühe aškenazi juuditari Anna Ušenina (tõsi, ka Alla Kušnir jõudis sellele positsioonile väga lähedale, kuid pidi ikkagi parasjagusele meistrile alla vanduma). See-eest võib selle spordiala tiitlikandjate seas täheldada teist, palju silmatorkavamat statistilist anomaaliat: lausa 30 aastat, 1962–1991, oli naiste male maailmameistri tiitel grusiinlannade käes ning ka märkimisväärne hulk parasjagustele meistritele tol perioodil väljakutse esitanud pretendente oli samast rahvusest. Pärast Gruusia iseseisvumist olid seal majanduslikult rasked ajad ning naiste malekultuur käis alla, kuid viimastel aastatel on nad rahvusvahelisel areenil jälle endast märku andma hakanud. See-eest meeste malemaailmameistrite seas ei ole ühtki grusiinlast.

Miks? Nimelt on male Gruusias traditsiooniliselt olnud naiste mäng ning igale pruudile tuli pulmadeks kindlasti kinkida malekomplekt. Seega on kultuurilisel faktoril olnud maleoskuse arendamisel palju suurem roll kui oletataval kaasasündinud intelligentsusel. Ka juutide puhul võime suure tõenäosusega seletada nende edu hoopis sellega, et juba sealtpeale, kui keiser Titus Flavius Jeruusalemma templi hävitas, on juudi identiteeti kandnud aasta­tuhandeid kirjakultuur ning seetõttu on haridus olnud traditsiooniliselt kõrges aus. Eriti diasporaa tingimustes, kus alati tuli võistelda loomulikke eeliseid omavate põlisrahvastega, on kõik juudi perekonnad üritanud anda oma lastele võimalikult hea hariduse ja kasvatanud neid maast madalast usinateks ja õpi­himulisteks. Pigem ongi just see, aga mitte geneetiline soodumus lubanud neil nii Nobeli preemiaid kui malematše võita, samuti saada ka arstideks, pankuriteks ja muusikuteks.

Male on Gruusias traditsiooniliselt olnud naiste mäng ning igale pruudile tuli pulmadeks kindlasti kinkida malekomplekt. Seega on kultuurilisel faktoril olnud maleoskuse arendamisel palju suurem roll kui oletataval kaasasündinud intelligentsusel. Pildil 13 aastat (1978–1991) naiste male maailmameistri tiitlit hoidnud Maia Tšiburdanidze.

Wikimedia Commons

Mida aga arvata poiste ja tüdrukute saavutuste erinevustest hariduslikke baasoskusi mõõtvates testides? Ehala kirjutab, et poisid on keskmiselt paremad matemaatikas, tüdrukud aga lugemises. Sõltuvalt sellest, kumba sugu haridussüsteem privilegeerib, võivad ka funktsionaalsete oskuste vahed ühes või teises suunas tasanduda, kuid ta väidab, et ära ei kao need kunagi.

See on siiski vaid üks seisukoht. Näiteks Janet Shibley-Hyde on vaadelnud 46 õpitulemuste metaanalüüsi, mis hõlmavad kokku umbes 7 miljonit inimest, ning leidnud, et 78% juhtudel ei leia sugudevahelised vaimsete võimete erisused üldse kinnitust – ja seda ka just sel matemaatika ja lugemise teljel. Kus erinevused esinevad, leidub neid sama eagrupi lõikes, kuid hilisemas arengufaasis need kaovad. Küll aga on väga suuri erinevusi selles, kuidas poisid ja tüdrukud matemaatikasse suhtuvad, ning see on juba kultuuriline eristus1. Sama on kinnitanud ka Leahey ja Guo uurimus, kus on vaadeldud USA kogutulemusi, mitte kitsast valimit, ja osutatud, et poiste ja tüdrukute matemaatiliste võimete erinevus on minimaalne.2

Suures osas kujuneb inimese subjektsus siiski väljaspool klassiruumi. Mida ja kuidas lapsed õpivad, ei sõltu seega ainuüksi sellest, kuidas nendega suhtlevad nende õpetajad, vaid ka sellest, kuidas nad õpivad oma maailmaga suhestuma kodus ja mänguväljakul ning millist suhtumist elualadesse neilt oodatakse. Poiste ja tüdrukute oskuste erinevused võivad niisiis sama tõenäoliselt olla nii õpitud kui ka kaasasündinud.

Lühidalt kokku võttes: Ehala väide, et ühed inimgrupid on teistest mõnedel aladel paremad oma geneetilise koodi tõttu, ei ole siiski teaduslikku kinnitust leidnud. Kõiki tema kirjeldatud erisusi võib sama hästi või pareminigi seletada kultuuriliste teguritega. Sellega aga, et „inimesi on võimalik sotsialiseerida viisil, mis kas suurendab või vähendab objektiivsete erinevuste mõju käitumises“ ning „naiselikkust ja mehelikkust [on] võimalik sotsiaalselt konstrueerida viisil, mis kas tasandab bioloogilisi erinevusi või toob need selgemalt esile“ olen ma absoluutselt nõus. Ja mida paremini tuleb ühiskond toime kõigi oma liikmete erinevate võimete avaldumiseks sobivate tingimuste loomisega, seda inimsõbralikumaks võime me tema korraldust pidada.

Ühiskond inimeste jaoks või ikkagi vastupidi?

Suurem probleem on mul aga viisiga, kuidas Ehala käsitleb küsimust, „kelle või mille suhtes tuleks ühe või teise sotsiaalse konstruktsiooni funktsionaalsust hinnata, kas üksikisiku või ühiskonna kui terviku suhtes“. Kui lähtuda indiviidist, siis nõustub ta hinnanguga, et ahistavatest normidest on mõistlik vabaneda. Kui need normid aga osutuvad oluliseks, et ühiskond selle praegusel kujul edasi kestaks, siis mitte, ning kui erinevate sugupoolte „esindajatel lasub ühiskondlik surve täisealiseks saades abiellu astuda ja lapsi saada, siis nii ka läheb ja valdav enamik tunneb end õnnelikuna“.

Statistika paraku seda viimast väidet ei kinnita: aastal 2017 moodustas lahutuste arv Eestis 52% sõlmitud abielude arvust ja umbes samal tasemel on see number püsinud juba päris kaua. Ja Äripäeva paari aasta taguste andmete kohaselt olid Eesti elatisrahavõlglased nende lapsi üles kasvatavatele abikaasadele kollektiivselt võlgu u 14,6 miljonit eurot.3 See tähendab, et heteronormatiivne süsteem ei suuda tingimata täita lubadust hoolitseda demograafilise jätkusuutlikkuse eest ja ühtlasi tagada inimestele väärikas elu. Muide, kui gei- ja lesbipaarid saaksid Eestis ametlikult abielluda ja lapsi kasvatada, oleks lastega perede arv üksjagu suurem. Märkimisväärne hulk uurimusi on usaldusväärselt osutanud, et LGBT-peredes kasvanud lapsed ei erine oma eakaaslastest ei füüsilise ega vaimse võimekuse poolest, neil pole keskmisest rohkem psühholoogilisi probleeme ega ka homoseksuaalseid kalduvusi. Küll aga tuleb neil sagedamini ette probleeme koolikiusamise ja diskrimineerimisega, nii et teatud tasandil võib traditsionalistlik õhkkond üldse osutuda demograafiale hoopis kahjulikuks.

See aga polegi tegelikult peamine. Küsimus, kui suurel määral võib ühiskond nõuda oma liikmetelt oma individuaalsete huvide allasurumist kollektiivsete huvide arvel, peaks olema just see, mis eristab vaba ühiskonda autori­taarsest. Õige olekski ju määratleda grupi­huvisid eelkõige kui neid huvisid, mis valdavat osa grupi liikmeid ühendavad, mitte aga kui huvisid, mis on grupil, aga puuduvad tema liikmetel. Ja olukorras, kus ühendavad huvid on iga liikme isiklikul väärtusskaalal tagaplaanil eristuvate huvide järel, on midagi viltu grupi kui niisugusega. Kuni ühiskonnas tegelikult kehtiv väärtussüsteem hindab inimesi nende materiaalse edukuse järgi, orienteeruvad sellele ka tema liikmed. Näiteks jalgpallimeeskond, mille iga liikme esmane huvi on käia fotosessioonidel tooteid reklaamimas ning treeningud on kuskil eelviimasel kohal, arvatavasti võistlustel väga kõrgele kohale ei jõua. Sellistest sportlastest võib ka arvata, et nad on jalgpalli oma ellu valinud vaid kui vahendi haljale oksale jõudmiseks, mitte kirest mängu enese vastu. Ühiskonnas, kus peetakse olulisemaks sisulist eneseteostust, seda tõenäoliselt ei juhtuks.

Muidugi on ka vaba ühiskonna liikmel kohustus näiteks sõja korral oma erahuvid unustada ja tõtata kodumaa kaitsele, just seetõttu, et vabadus ise on löögi all. Kui aga ühiskond nõuab inimestelt enda pidevat allasurumist üldiste huvide nimel, nagu see on kirjas „Kommunismiehitaja moraalikoodeksis“, siis ei saa sellist inimkooslust enam vabaks nimetada. Olen esimese poole oma elust selliselt konstrueeritud ühiskonnas elanud ega tahaks kuidagi uuesti millessegi sellesarnasesse sattuda. Me ei räägi siin ju vabadusest takistamatult ja teiste arvel elurõõme nautida, vaid õigusest valida eneseteostuseks endale sobivaim viis. Lõppkokkuvõttes on see ka ju kollektiivile kasulik, et tema liikmed arendavad välja just need oma võimed, mis on neile ainuomased ja mida nad ise enda juures kõige olulisemaks peavad.

Arusaadavalt ei tähenda see kõik, et ühiskond ei peaks oma demograafilise jätkusuutlikkuse pärast muretsema. Sellest, et naisi ei tohiks kohelda kui sünnitusmasinaid, ei järeldu absoluutselt, et nad ei peakski üldse sünnitama. Seda ei peaks aga edendama sunni­vahendite abil, vaid noortele emadele tuleb luua paremad tingimused, et neil oleks võimalik ühendada vaba eneseteostus lapsesaamisega. Kuna viimastel aastatel on sündide arv tõusnud (2017. aastal oli pisike tagasilangus), siis võib vist öelda, et päris lootusetu olukord ju ka ei ole. Tänavu märtsis tehti ka vanemahüvitise seadus senisest palju paremaks. Nii ongi mõistlik: hoolitseda selle eest, et lapsed ei jääks sündimata kellelgi, kes neid ootavad, mitte aga üritada ühiskonna surve abil tekitada neid inimestele, kes pole vanemarolliks valmis või üldse mitte sobivad. Põlastada naisi, kes muudel põhjustel lapsi ei saa, ehkki võib-olla tahaksid, on aga lausa kurjast. Kuid ka seda tuleb traditsionalistlikus õhustikus sageli ette.

Selles, et inimesed ei sünni võrdsena muus kui juriidilises tähenduses, olen Ehalaga jälle täiesti nõus, ent ka seda ei tule võtta paratamatusena. Võiksime näha ühiskonda esmajoones kui inimeste kogumit, kes lahendab koos probleeme, mis käivad igal üksikul üle jõu. Ja siis oleks ju loomulik, et ühiskonna huvides on sünnipärase ebavõrdsuse tasandamine, et iga tema liige saaks panustada koos loodavatesse väärtustesse täiel määral, oma võimete kohaselt. Kuni me peame normaalseks, et võidujooks jääb käima selle nimel, kellel on surres kõige rohkem asju, pole ka heteronormatiivse sunniga erilist lootust ühiskonna demograafilist jätkusuutlikust tagada.

1 J. Shibley-Hyde, The gender similarities hypothesis. – American Psychologist 2005, nr 60 (6), lk 581–592.

2 E. Leahey, G.  Guo, Gender differences in mathematical trajectories. – Social Forces 2000, nr 80, lk 713–732.

3 Nädal graafikutes: elatisrahavõlglased ja Balti riikide palgavõistlus. – Äripäev 8. I 2016.

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming
Müürileht