Veel kord Lembitust

Mart Helme

Arvustades minu raamatut „Lembitu: eestlaste kroonimata kuningas” (Sirp 12. XI) on Mihkel Mäesalu mõistnud mu raamatu paljusid lõike täiesti omamoodi. Ma ei suuda küll oma raamatus kusagilt välja lugeda, et olen ristisõdu nimetanud risti nimel ette võetud röövretkedeks. Vastupidi. Lehekülgedel 76–80 arutlen ma üsna pikalt ristisõdade (ja mitte ainult Liivimaa)  põhjuste, korralduse ja muu asjasse puutuva üle. Mina pole eesti autorite käsitlustes pikemaid arutlusi ekspansiooni demograafiliste jm põhjuste üle kohanud. Mis puutub patukustutusküsimusse, mille asemel paavst siinsetele ristisõdijatele lubas vaid pattude andestamist, siis möönab ju Mäesalu isegi, et piiskop Albert tõlgendas seda just nimelt patukustutusena (Henriku  Liivimaa kroonika, III , 2).       

Üksnes Mäesalu teooria on, nagu oleks Modena Wilhelmi visiidi tulemusena Liivimaal kohalikku võimu teostavad, s.t kohtu- ja maksuasju ajavad isikud olnud üksnes sakslased-taanlased. Isegi täiesti sõjaga alistatud maakondadega sõlmiti alistumistingimuste  kohta käivad lepingud, mis esialgu olid küllaltki leebed, sest vallutajaid oli puht füüsiliselt nii vähe, et kogu kohaliku elu juhtimine-haldamine käinuks neil üle jõu. Seda näitab kas või fakt, et kuni 1223. aasta sündmusteni mehitasid eestlased ja sakslased linnuseidki koos ning alles seejärel moodustati garnisonid vaid puhtalt sakslastest. Ning tõenäoliselt karmistus vallutajate haare  üleüldisemaltki. Ent kõik see toimus järk-järgult, mitte ühekorraga. Mäesalu väidab mind kritiseerides, nagu poleks kuningas Valdemar II olnud vajadust Liivimaa kuuluvuse üle käivate vaidluste mõjutamiseks blokeerida laevastikuga talle kuulunud Lübecki sadamat, et takistada kaupade ja ristisõdijate viimist Liivimaale. Paraku tal seesugune vajadus siiski ilmselt oli. Esiteks  ei kuulunud Lübeck aastatel 1221–1227 mitte lihtsalt Taani kuninga võimu alla, vaid oli taanlaste poolt okupeeritud.   

Teiseks ei saanud idakaubandusest elatuvad lübecklased põrmugi huvitatud olla neile kahjulike käskude täitmisest ning kuningal polnud käsu täitmist võimalik tagada muul moel kui puht füüsiliselt. Kolmandaks pidi blokaad olema  vägagi efektiivne, sest piiskop Albert pidi selle survel Valdemari nõudmistele vallutatud alade jagamise osas lõpuks järele andma (vt ka Eric Christiansen. „Põhjala ristisõjad”, lk. 184-185, samuti John H. Lind jt. „Taani ristisõjad”, lk. 222-233). Blokaadi tõsidusest räägib ka lõik Henriku kroonikas, kus ta mainib järgmist: „Liivimaa piiskop aga tuli üle mere minnes Lüübekisse ja olles teada  saanud Taani kuninga salasepitsustest, lahkus oma ustavate sõprade abiga salaja linnast…”. (XXIV , 4). Laevastik ja ülemvõim merel olidki õigupoolest Valdemari ainsad trumbid võitluses Liivimaa pärast. Ja just nimelt seepärast blokeeris Valdemar Lübecki sadama enam-vähem samadel põhjustel uuesti ka kümmekond aastat hiljem. Üleüldse ei tähendanud kellegi võimu alla kuulumine  keskajal sedasama, mida tänapäeval. Miks näiteks seesama Valdemar II ei andnud 1223. aastal oma vasallile Schwerini krahvile Heinrichile, kes ta jahilkäigu ajal reetlikult vangistas ja teda kaks aastat vangistuses hoidis, käsku ennast vabastada? Formaalselt oli Heinrich ju tema alluvuses.       

Hoopis õhukesele jääle astub Mäesalu aga, kui väidab, et venelaste 1212. aasta sõjaretk Varbola alla oli näide venelaste ja sakslaste koostööst, mitte  venelaste jõudemonstratsioon, nagu arvan mina. Koostöö vundamendiks olevat olnud Pihkvast minema kihutatud vürst Vladimiri abielulised sugulussidemed sakslastega ning kokkumäng tema Venemaale jäänud vendadega. Seda seisukohta ei saa pidada muuks kui ulmeks, kuna Vladimiri ja tema vendade Mstislavi ja Davidi vahel valitses vihavaen, sakslaste edenedes Liivimaal  mõistis aga iga kõige rumalamgi vürstihakatis, et võitlustes Liivimaa pärast ollakse sakslastega konkurendid, mitte liitlased. Vaenust vendade vahel räägitakse ka Vladimir Sergejevi ja David Vseviovi raamatu „Venemaa. Lähedane ja kauge” (II kd, lk 263.) Seisukoha, et Mstislavi retk kujutas endast lisaks jõudemonstratsioonile veel katset sakslaste „tegevust Eestis otseselt  tõkestada ja nendele vastulööki anda, ühtlasi nõrgestades eestlasi,” on oma teoses „Muinasaja loojang Eestis” esitanud ka Sulev Vahtre (lk 89).     

Tendentslik on Mäesalu kriitika minu muistsete sõdalaste relvastusse puutuvate seisukohtade osas. Nii püüab ta väita, nagu oleks eesti sõdalased kasutanud valdavalt kohapeal valmistatud mõõku ja isegi kiivreid! Kus on need arheoloogilised kohapeal valmistatud kiivrite leiud? Nii mõõk kui teraskiiver vajasid ikkagi märksa nõudlikumaid tehnoloogiaid ja maake,  kui kohapeal leidus, ning just seetõttu tulid meie ülikute kasutatud mõõgad ja muu relvastus ka suuremalt jaolt LääneEuroopast, valdavalt Saksamaalt. Ja metallist otsaga sõjanui? Kas on Mäesalul tuua mõne seesuguse konkreetne leid? Pealegi veel täie kindlusega, et selle valmistasid just eestlased ning et see oli nende käes ka kasutuses? Mäesalu väidab ka, nagu väidaksin mina,  et ristisõdijad kandsid sel ajal juba raudrüüsid. Ent tema poolt viidatud leheküljel ütlen ma vaid, et raudrüüd alles alustasid Lääne-Euroopas oma võidukäiku ja et meil võitlevad rüütlid kasutasid rõngassärke. Leheküljel 82 ütlen ma aga sõnaselgelt: „Ekslik on ka arvamus, nagu oleksid rüütlid ja nende hobused juba 13. sajandi algul Eestisse tungides olnud üleni rauda riietatud.  Isegi Lääne-Euroopas hakkas raudrüü võidukäiku tegema alles sajandi II poolel, jõudes täiuseni järgmisel sajandil ning kujunedes 1500. aastate alguseks pigem turniiri- ja paraadatribuudiks kui lahinguvormiks”. 

      Mäesalu kirjutab eksitavalt, nagu väidaksin ma, et muistses Eestis seisis iga kihelkonna eesotsas vaid üks vanem. Vastupidi, ma arutlen pikalt (lk 43–45), kui palju ja mis tasemel võisid olla need, keda me vanemateks nimetame ja kelle kohta Läti Henrik kasutab nimetusi seniores, meliores ja nobiles.  Ka Mäesalu viidatud lehekülgedel ei väida ma kategooriliselt, et iga kihelkonna eesotsas seisis vaid üks vanem. Leheküljel 140, millele Mäesalugi viitab, ütlen ma nii: „Kuna kroonik räägib siin sõnaselgelt kihelkondade vanematest, siis defineerib see nähtavasti üsna täpselt vanema mõiste muistses Eestis laiemaltki”. Kuid ei saa nõustuda Mäesalu seisukohaga, nagu oleks Lembitu 

Madisepäeva lahingu kontekstis olnud vaid üks paljudest vanematest. Olnuks see nii, ei kirjutaks Läti Henrik meile Lembitust nii palju ega kirjeldaks varjamatu kahjurõõmuga ka tema langemist. Nagu muistses Skandinaavias, nii ka Eestis valiti sõjakäikudel maleva etteotsa üks juht, keda nimetati kuningaks ja kellele allusid sõjakäigu ajal kõik teised. Mis ei tähenda, nagu poleks  teistel vanematel mingit sõnaõigust olnud või poleks nad omakandi meestega koos lahinguväljal võidelnud. Päris anarhia ei saanud aga üheski malevas valitseda, kuigi seesugust distsipliini ja tsentraliseeritust nagu hilisema aja armeedes muistsete eestlaste malevates ilmselt küll ei olnud.       

Õigupoolest saangi ma kõigist Mäesalu toodud nn faktivigadest omaks võtta vaid kaks. Selle, et näpuveana on paavst Innocentius III asemel sisse  lipsanud Innocentius II , ja selle, et ma Mõõgavendade ordut nimetan Saksa ordu autonoomseks haruks. Kõige muu puhul pean ma paraku õlgu kehitama ja ütlema, et tegemist on kas Mäesalu enda suvaliste tõlgenduste, faktiliste eksimuste või spekulatsioonidega. Ja muidugi ootaksin ma kritiseerijatelt mitte tähenärimist, vaid hinnangut sellele sõjaajaloolisele ja poliitilisele  analüüsile, mida ma raamatus anda olen püüdnud ja mis on nii mõnegi seisukoha osas loodetavasti ehk ka mõnevõrra uudne ja värskendav.

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming
Müürileht