Veel kord stagnatsioonist

Kaarel Tarand

Omariikluse taastamise tormilistel aastatel iseloomustas me ühiskonda tohutu riskijulgus, dünaamilisus, valmisolek kõike kiiresti muuta ja tundmatus kohas vette hüpata. Nüüd põlistavad kunagised muutuste osalised oma aja elemente küll paraadide ja tähistuspäevade, küll muuseumidega. Poliitilised vanakesed mäletavad ja mälestavad kunagi edu toonud käitumismustreid hetkekski päevakorda tõstmata küsimust, kas ehk poleks ka praegu edu ja elunaudingu saavutamiseks vaja samasugust tempot ja meelekindlust nagu 15–25 aasta eest. Loomulikult oli 1990ndatel küllalt neidki, kes reformidest ja muutustest kiiresti väsisid ning kaotatud „stabiilsust ja turvatunnet” taga igatsema hakkasid. Siiski ei saanud pidurdajatest kuni uue sajandi alguseni kordagi täielikku poliitilist enamust. Reaalselt otsustas Reformierakond arengumasina seisma panna 2001. aastal, sundides sellega tagasi astuma senise ajaloo viimase reformipoliitikat jõuliselt ajanud valitsuse, Mart Laari juhitud kolmikliidu oma. Tolle tempoka muutuste ajastu lõpu mälestuseks avaldavad ajalehed igal aastal värvilisi Eesti kaarte, millel mitte iial realiseeruva nn haldus- või haldusterritoriaalse reformi piirjooned (viimati 12. III Eesti Päevalehes). Väide, et hilisemal ajal on keskendutud majanduskasvule, ei pea ka pikemaid ajalõike võrreldes paika. Ajavahemikul 1995–2001 kasvas sisemajanduse kogutoodang püsihindades 47% seitsme aastaga, sealt edasi tänaseni on kaheteistkümne aasta kasv peaaegu täpselt sama suur (50%, 12. III Postimees). Selle võib ajada üleilmse majanduskriisi süüks ja eks ajuti on Eesti valitsus mõne kiirema liigutuse ka teinud, kuid üldjoontes on avalik võim taandunud elu kulgemise pealtvaatajaks. Kui ta kuskil sekkub, siis ikka seisundi säilitamiseks, mitte millegi muutmiseks või liigutamiseks. Ka küllalt noores eas otsustajate huulilt pudeneb aina sagedamini klišeeütlusi, et „tark ei torma” jms.

Võimumeeste arusaam õigest elutempost avaldub ilmekalt näiteks järgmises parteielu puudutavas kirjavahetuses. 20. XI saatis riigikogu põhiseaduskomisjoni esimees Rait Maruste justiitsministeeriumisse kirja, kus annab mõned suunised erakonnaseaduse muutmise eelnõu koostamise tarvis. Üks umbmäärasem suunis kõlab järgmiselt: „Komisjon on seisukohal, et tuleks avada arutelu juriidiliste isikute annetuste legaliseerimise teemal.” Ei möödu nelja kuudki, kui juba läheb Toompea naabruses asuvast Tõnismäe ministeeriumimajast vastus teele. Minister Hanno Pevkuri allkirjaga kirjas (1. III) öeldakse: „Justiitsministeerium nõustub, et arutelu juriidiliste isikute annetuste legaliseerimise teemal tuleks avada ning on valmis omalt poolt vastavasse diskussiooni ka panustama.” Kui samas vaimus jätkata, siis peaks avalikkusel olema võimalik juba jaanipäeva paiku lugeda Maruste järgmist kirja, milles see võiks rõõmustada: „Küll on tore. Kui ikka kõik asjaga nõus on, siis võiks see arutelu nüüd varsti küll kuskil avaneda!” Kuna kogu mõttevahetus käib tingivas kõneviisis ja umbisikuliselt, siis ainsad puudujad pühas ürituses on reaalsed tegijad ja nende teod. Loomulikult ei tulene kirjeldatud käitumine ametkondades ainult arusaamast, et kiirustamine ja kohe tegutsemine pole väärikas ja jätab pealiskaudsuse mulje. Ei, tegu on sihiliku venitamisega lootuses, et avalikkus ja meedia pole võimelised võimulolijatele ebamugavaid teemasid järjekindlalt ja igavesti fookuses hoidma, et unustavad ära ja saab vanaviisi, muutusi tegemata edasi elada.

Kui leppida väitega, et nad on meile riigi valmis teinud ja nüüd on vaja seda vaid rööbastel hoida, kerkib siiski paratamatu küsimus, mille poolest riik vedurist erineb. Kui vedur valmis, siis ei sõida ju kõik selle ehitajad pidevalt temaga kaasas. Juba Lenini ajal piisas kolmikust juht, masinist ja kütja, et rongiliiklus sujuks. Kui riik on valmis ehitatud, peaks ka valdav osa ehitajatest ametist priiks saama ja mingit järgmist asja ehitama asuma!

Mitmesuguste uuringute ja küsitluste järgi on eestlaste väljarändel (mille vastu viimased valitsused pole osanud midagi mõistlikku ette võtta) eeskätt majanduslikud põhjused. Vaevalt neis küsitlustes valikvastusena varianti „stagneerunud valitsus” üldse pakutakse, küllap võimaluse korral mõni ka selle valiks. Ei saa ju öelda, et ühiskonnas oleks huvitavaid ideid vähemaks jäänud, ajalehedki on neid täis. Lihtsalt erinevalt ajast, mil valitsus kõigist neist kohe kinni hakkas (tuntuim näide on Mart Laari kunagine innustumine geenivaramu projektist), tõrjutakse kõik uus, huvitav, tööd ja väikest riskimist nõudev nüüd eemale.

Põhimõtteliselt ei ole püüus säilitada kõike seda, mis on kord loodud, midagi halba. Kuni elu mingil välispõhjusel halvemaks ei lähe, on see ju võimalik, kuid see on täiesti ebapiisav. Et paigalpüsimiseks peab jooksma kogu jõust ning edasiliikumiseks veel kaks korda kiiremini, õpetas seisakuteoreetik Lewis Carroll ammu enne Leonid Brežnevi sündi. Kahjuks näib see õpetus Eesti valitsusel ununenud olevat. Reform ei tähenda poliitilises keelepruugis enam ammu mingit riigimehelikust ettenägelikkusest või teaduse ennustusvõimest lähtuvat tulevikukasule orienteeritud muutusepüüdu, vaid kõigest paratamatut tagantjärele paikamist, et olud paberil ja maastikul mõne muutunud (näiteks demograafilise) reaalsusega taas ajutiselt kokku viia.

Ei saa välistada, et praegune stagnatsioon ongi lihtsalt mõne inimese noorepõlveunistuste realiseerimine. Kui näiteks inimene enne 1985. aastat NLKP liikmeks astus, siis tegi ta ju teadliku ja südame järgi valiku kuuluda stagnatsiooni juhtorganisatsiooni sadade tuhandete või koguni miljonite teiste stagnantide seas. Kuna heal lapsel mitu nime, siis miks ei võiks stagnatsiooniasja riigis või tema pealinnas ajada liberalismi lipu all! Aga ideetu see tegevus on. Igav on teiega, härrased!

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming