Veel kord tööpuudusest

Kaarel Kilvits

Eelmise aastaga võrreldes on Eesti sisemajanduse kogutoodang (SKT) vähenenud üle 15 protsendi. Seda ei maksa siiski üle dramatiseerida: SKT ei tee vahet kasuliku ja kahjuliku majandustegevuse vahel ning näitab vaid turu aktiivsust. Arvestatava osa SKT-st – ja nüüd selle langusest – annavad asjad, ilma milleta on täiesti võimalik ning võib-olla isegi parem ära elada: hasartmängud, alkohol, ööklubid  jms. Nüüd ostetakse vähem hinna ja kvaliteedi suhtelt ebasoodsaid poolfabrikaate ja süüakse harvemini restoranis, aga valmistatakse rohkem naturaalsest kohalikust toorainest tervislikku toitu kodus. Umbses jõusaalis käimise asemel jalutatakse rohkem värskes õhus jne. Ega rahva heaolu ole vähenenud 15 protsenti.

SKT vähenemisest palju tõsisem probleem on järsult kasvanud töötus. Olgugi majanduses juba näha elavnemise tundemärke, ei kao  tööpuuduse probleem niipea, vaid võib hoopis süveneda ja teravneda. ILO metoodika järgi töötuse taset rehkendades ei pruugi me saada olukorrast õiget ülevaadet. Me ei tea ju kuigi täpselt elanike arvu ja seda, kui paljud veel õpivad või juba pensionil on, kui paljud üldse töötada soovivad, kui paljud juba välismaal töötavad, kui paljud on valmis Eestis töötama. Ka kõik registreeritud töötud (26. novembri seisuga 84 379) ei soovi tegelikult töökohta  leida ega töötada. Euroopas läbi viidud uurimused on veenvalt näidanud, et paljud inimesed registreerivad end vaid abiraha, toetuste ja soodustuste saamiseks, näiteks koduperenaised ebareaalses lootuses elukoha lähedal mingit ülimalt sobivat töökohta leida. 2007. aastal, kui Eestis valitses veel suur tööjõupuudus ja tööandjad otsisid meeleheitlikult tööjõudu, oli aasta läbi registreeritud töötuid 15 000 ringis (päevaseisuga oli registreeritud töötuid  keskmiselt 13 459; ILO metoodika järgi töötuid 4,7 – 4,9 protsenti). Ning Euroopa Liidu majanduspraktika näitab: 5 protsendi inimeste tööst eemal hoidmine on ühiskonnale odavam kui nende töö juurde laskmine.

Eestis alatasa imestatakse-virisetakse, et noorte hulgas on töötus keskmisest suurem. Midagi head selles kindlasti pole. Nad võivad välismaale minna ja oma nooruse tõttu kiiresti kohaneda ning sinna jäädagi. Aga noorte keskmisest kõrgem töötus on tavaline ja isegi normaalne kogu maailmas. Vallalised-lastetudsõltumatud-vabad noored inimesed pole veel jõudnud otsustada, kus ja kuidas nad üldse elada tahavad: kas õppida või töötada, millises riigis-regioonis elada, millises valdkonnas ning erialal tegutseda? Nad pole veel lihtsalt jõudnud ennast mingisse ettevõttesseorganisatsiooni „sisse süüa”. Kas poleks imelik, kui 40aastaste perekonnainimeste-lapsevanemate  tööpuudus oleks noorte omast kõrgem? Kriise on olnud enne ja tuleb veel. Eelmistest on inimkond õppinud vähe, vaevalt et ka praegusest rohkem õpitakse. Kapitalismi edasiviivaks jõuks on ahnus ja paari aasta pärast käib mäng jälle endise hooga. Kõige hullem kogu asja juures on see, et ka kõige tulisemate vaba turumajanduse pooldajate hinge hakkab pugema vastik kahtlus: kas see süsteem on üldse jätkusuutlik? Kriisil on puhastav ja distsiplineeriv  mõju: majandusest elimineeritakse valed investeeringud ja ebaefektiivsed ettevõtted. Kriis on õige aeg kardinaalseteks muudatusteks, mida headel aegadel on võimatu teha. Seetõttu on lausa surmkindel, et pärast kriisi on Eesti majanduse struktuur efektiivsem kui enne: tehnoloogiline tase kõrgem, töökorraldus täiuslikum, lisandväärtus ja tootlikkus suurem, asend väärtusketis parem, võib-olla ka väärtuskett ise uus ja parem. 

Probleemiks kujuneb aga asjaolu, et töökohti on selles uues struktuuris samuti vähem. Inimtöö on veelgi suuremal määral asendunud asjastatud tööga, s.o masinate, seadmete, kaasaegse tehnoloogiaga. Ja kõiksuguseid „reisisaatjate” ametikohti on varasemast napimalt. Struktuurne tööpuudus võimendub veelgi: uutes majandussektorites võib ju uusi töökohti tekkida, aga töötud sinna ei sobi (vabad töökohad ei vasta tööjõu pakkumisele)  ja nende ümberkvalifitseerimine võtab aega. Probleemiks võib saada ka see, et uued kõrgtehnoloogilised suure lisandväärtusega töökohad tekivad peamiselt Tallinnas. Sellest võidavad vaid pealinna tippspetsialistid ja kvalifitseeritud töölised, mitte aga teiste regioonide „tavalised inimesed”. Sellised struktuurimuutused võivad veelgi suurendada majanduslikku, sotsiaalset, regionaalset jne kihistumist. Maailma tehnoloogiline areng üha kiireneb. Enam polegi vaja, et kõik inimesed töötaksid. 

Veelgi hullem – uued seadmed ja töömeetodid on sellised, et kõik inimesed polegi suutelised nendega toime tulema. Me liigume aina edasi postindustriaalse ühiskonna suunas. Inimeste arv tootmissfääris (primaarsektoris, sekundaarsektoris) väheneb paratamatult. Tööjõudu võib juurde nõuda vaid teenindussfäär (tertsiaalsektor, kvaternaarsektor): eelkõige vanurite hooldus, igat sorti peente nimedega hulluarstid heast elust lolliks läinud  inimeste turgutamiseks, uued tekkivad nn sümbolanalüütilised teenused jne. Selle kõige tõttu on harimatute ja oskusteta inimeste tulevik väga tume. Juba praegu on kõige probleemsemaks töötute grupiks puuduliku haridusega (noor)mehed, kes töötasid buumiaastatel ehitustel või teistel „meeste aladel” ja nüüd pärast buumi lõppemist endale sobivat töökohta ei leia. Olukorda raskendab see, et neil on enamasti perekond,  eluasemelaen, autoliising. Sellised maskuliinsemat sorti meesterahvad teenindusse ei sobi ega soovigi seal töötada. Võimalik alternatiiv ehitusele oleks põhiliselt (töötlev) tööstus, ent ka seal tekib uusi töökohti vähe ja see tendents võib olla ajutine.

Liikumisel postindustriaalse ühiskonna suunas (töötleva) tööstuse osakaal tööhõives ilmselt mõnevõrra langeb. Harimatud ja oskusteta inimesed kujunevad demokraatlikule ühiskonnale äärmiselt  suureks sotsiaalpoliitiliseks probleemiks. Juba praegu murtakse kogu maailmas pead selle üle, mida hakata peale liigsete inimestega. Kaalutakse madala palga ja riiklike toetuste kombinatsioone, uute töökohtade loomist kolmandas sektoris jms. Selline areng kütab veelgi tagant majanduslikku, sotsiaalset ja regionaalset kihistumist. Eesti kui väga avatud majandusega väikeriigi olukorda on võimalik pehmendada vaid panustamisega inimeste  oskustesse ja teadmistesse, hariduse, sealhulgas täienduskoolituse kõigile kättesaadavaks tegemine ning huvialaringide senisest parem finantseerimine.

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming