Veel üks rahvuskriitika valestart

Aro Velmet

Rahvustunde olemasolu ei tähenda veel automaatselt kogu diskursiivse välja tingimusteta aktsepteerimist koos keelepoliitika, võidupüha paraadide ja aaviksoolike arusaamadega ajaloo (ära)kasutamisest.        R. J. B. Bosworth, Natsionalism – moodsa rahvuste maailma religioon. Tõlkinud Taavi Orgla, toimetanud Lyyli Virkus. Pegasus, 2011. 246 lk.        Vajadus kriitilise arutelu järele rahvusluse ja eestluse teemadel on muutumas karjuvaks. Lühikese ajaga on Eesti rahvusdiskursus jõudnud punkti, kus laulva revolutsiooni järgne ekstaatiline patriotism on pärast juubeliaastat 2008 taas vaibunud ning asendunud vaikusega.  Kuigi otseselt avalikus diskussioonis enam rahvuslikele tunnetele, eestluse olemusele ja rahvuse säilitamise imperatiividele eriti sageli ei viidata, on rahvusluse, neoliberaalse majanduspoliitika ja autoritaarse retoorika sümbioosi süvenemine poliitilises sfääris üha selgemini tajutav. See tendents teeb ühiskondlikult muret, ehk on ka intellektuaalselt intrigeeriv. 

      

Esiteks on igasugune väärtuste dogmastumine ohtlik, ja mitte ainult sellepärast, et avab uksed nende poliitilisele ärakasutamisele. Väärtused, isegi niivõrd põhimõttelised nagu õiglus või vabadus, rahvusest rääkimata, on kontekstuaalsed ning muutuvad koos ühiskonnaga. On loomulik, et muutustega ühiskonnas kaasneb hinnanguline debatt: kas meie rahvusdiskursuse teisenemine aitab kaasa demokraatia ja õigluse arengule, kas see teeb ühiskonna elujõulisemaks või represseerivamaks? Kui mõni  kategooria välistatakse avalikust sfäärist, ei kao mitte ainult refleksioonivõime, aheneb ka võimalus muutusi juhtida. Ning parafraseerides Tiit Ojasood: eestlus ei muutu ühe päevaga, eestlus muutub iga päevaga.       

Mõelgem kas või selle peale, et kui 2008. aasta nostalgilisel öölaulupeol olid repertuaaris  veel kaheksakümnendate lõpu pophümnid ning tuhandel häälel lauldi „tühjade silmadega migrandist”, kes tuleks kiiremas korras peatada, siis äsja lõppenud noorte laulupeo läbivaks teemaks oli (traditsioonilises mõttes mitte-eestlase!) Peeter Volkonski sõnadele kirjutatud laul „Mis maa see on?”, mille sinimustvalgus hingitses pigem läbi määrdunud laterna kui säras pompoossest klaasristist. On raske väita, et need kaks sündmust sobituvad  probleemideta samasse diskursusesse. Muutunud on ka rahvusliku retoorika ärakasutamine poliitilisel tasandil. Ühelt poolt võib täheldada neoliberaalse majanduspoliitika otsest sidumist rahvusliku eripäraga.     

Madalast riigivõlast, ettevõtjasõbralikust maksukeskkonnast, kõhklematust solidaarsusest Euroopa Liidu struktuuridega (eurotsooniga ühinemisest stabiilsusfondides osalemise mõttekuseni)  on saamas asjad, mis on sama eestlaslikud kui rukkileib ja kaerakile. Muide, rõhutan, et ei soovi siinkohal kritiseerida nende majanduspoliitiliste valikute mõttekust, vaid nende sidumist rahvuse olemusega, mis teeb nende kritiseerimise võimatuks. Selle dünaamika põhjusi ei  saa otsida vaid kohalikust poliittehnoloogiast, sest eestlasliku kasinuse, pragmaatilisuse ja ratsionaalsuse narratiivi esitavad ka välisanalüütikud. Näiteks võime Briti ajakirja The Economist 14. juuli numbrist leida artikli pealkirjaga „Eesti eripära”, kus kiidetakse eespool nimetatud kriisihaldamisstrateegiaid, ning avaldatakse kahtlust, kas teised Euroopa riigid suudavad head eeskuju järgida, kuna Eestis on ometigi „ebatavaliselt kokkuhoidlikud poliitikud ja avatud poliitine kultuur”. Vaat selline kummaline rahvas.         

Kui üldiselt on rahvuslik retoorika taandunud ning muutunud pigem iseenesestmõistetavaks  fooniks – näiteks poliitilisi otsuseid põhjendatakse esmalt majanduslikust loogikast lähtuvalt ning seotakse alles hiljem rahvusliku narratiiviga, siis aeg-ajalt esinevad üha autoritaarsemad retoorikapuhangud paistavad jahmatavat üha suuremat hulka inimesi. Laia avalikkust haaranud rahvusteemalised arutelud seostuvad eeskätt Jaak Aaviksoo sõnavõttudega, põhjuseks ühel puhul “Eesti rahvusliku tahte triumfist” kõnelemine, teinekord väide,  justkui oleks rahvusliku ühtsuse nimel ajaloo selektiivne mäletamine või suisa moonutamine ühiskonna säilimise seisukohalt kuidagi õigustatud või vähemalt vajalik. Kui esimesele sõnavõtule järgnenud kriitikalaviin sai ambivalentse või isegi hukkamõistva reaktsiooni osaliseks, siis Narva-Jõesuu juhtumi puhul oli avalik arvamus selgelt kriitikute poolel. Ka siit võib järeldada, et lõhe poliitiliselt konstrueeritud rahvusdiskursuse ja rohujuure tasandil  toimiva rahvusliku identiteedi vahel on süvenemas.   

Kuigi – seda lõhet ei tuleks ka ületähtsustada – endiselt on võimalik põhjendada otsust finantseerida, nui neljaks, Eesti Rahva Muuseumi ehitamist, samas kui võrreldavas olukorras kunstiakadeemia puhul räägitakse tõsimeelselt ülikooli sulgemisest. Endiselt on aktuaalsed paljud vanad probleemid, näiteks multikultuurilisest eestlusest rääkimise võimatus, mis sest, et elame juba üle poole sajandi multikultuurilises riigis.   

Need on kõik teemad, mis vajaksid täpsemat mõtestamist ning arutelu. Selleks oleks vaja jõulisemalt hõlmata avalikku sfääri tekste, mis ei eelda herderliku ühtse, iidse ja esmatähtsa  rahvusliku identiteedi olemasolu, mis provotseerivad, olemata samas lihtsustavad. Samuti aitaksid igas õppeastmes sotsiaalteadlasi eestikeelsed baastekstid, mis võimaldaksid neil kui ekspertidel, praegustel või tulevastel ajaloolastel, sotsioloogidel, ajakirjanikel ja antropoloogidel rahvust mitmekülgsemalt mõtestada ning eesti konteksti laiema teooriabaasiga seostada. Meenutagem, et peale Ernest Gellneri pole rahvusluse põhiteoreetikuid Eesti keelde tõlgitud peaaegu üldse, isegi sedasama Herderit mitte.         

Võib arvata, et R. J. B. Bosworthi teose „Natsionalism – moodsa rahvuste maailma religioon” tõlkimise taga peitus üks neist kahest kaalutlusest: kas pakkuda laiale avalikkusele provotseerivat, tavaarusaamadest radikaalselt erinevat teksti või siis sotsiaalteaduste üliõpilastele ülevaatlikku ja mitmekülgset teksti akadeemilise rahvuskäsitluse eri aspektide kohta. Paraku ei sobi valitud tekst, mille žanr jääb  ilmselt kuskile populaarteadusliku ülevaate ja poliitilise pamfleti vahepeale, kummakski otstarbeks eriti hästi.       

Põhiliselt tegeleb Bosworth müüdimurdmisega: süsteemselt näidatakse, kuidas rahvusnarratiivid  võltsivad ajalugu, mäletavad selektiivselt, pretendeerivad kõikehõlmavusele, seostavad rahvast geograafilise territooriumiga ja nõuavad pidevat performatiivset eneseloomist lipulehvitamiste, hümnilaulmiste ja muude rituaalide kaudu. Raamatu teise osa on Bosworth pühendanud rahvusluse poliitilisele rollile, näidates, kuidas rahvusliku identiteedi kontseptsioon XIX sajandil loodi ning kuidas poliitiliselt angažeeritud natsionalism  on mänginud otsustavat, reeglina hävitavat rolli kogu XX sajandi jooksul, alates kahest maailmasõjast, lõpetades dekolonisatsiooni ja uue sajandi alguse paremäärmusluse taassünniga.   

Bosworthi jõuliselt antinatsionalistlik hoiak, mis on tingitud eelkõige 90ndate lõpul aktiveerunud Austraalia rahvuspopulistide edust, on asjakohane oma kohalikus kontekstis,  ent meil, kus rahvusluse ühendav jõud totalitaarse suurriigi koosseisus on veel värskelt meeles ning „pühade lehmade” kritiseerimise demokraatlik traditsioon pole kaugeltki juurdunud, tekitab Bosworthi tekst pigem emotsioonalset vastikustunnet kui mõtlemishimu. Bosworthi enda vaatepunkt – tegu on kosmopoliitilise, New Left’i juurtega ajaloolasega, kes veedab poole aastast Suurbritannias, kirjutab Itaalia ajaloost ning võtab sõna Austraalia poliitilistes ja akadeemilistes debattides – on eesti lugejale ilmselt nii võõras, et empaatilist sidet professori poliitilise projektiga on meie keskkonnas raske ette kujutada. Bosworth vastandub eelkõige „koondavatele natsionalistidele” (lk 228), kes seavad rahvuse ülimuslikkuse kõigist teistest väärtustest ettepoole, mistõttu on oma teoses keskendunud ka eelkõige rahvusliku identiteedi muundumisele  repressiivseks natsionalismiks. Paraku jääb tausta teadmata domineerima mulje, et Bosworth peab seda muundumist paratamatuks, mis vähendab „Natsionalismi” tõsiseltvõetavust avaliku diskussiooni ärgitajana, aga ka akadeemilises plaanis.       

Rahvusluse poliitilisele transformatsioonile keskendumine on peamine põhjus, miks „Natsionalism” ei sobi ka õpikutekstiks. Kuigi  Bosworth vastandub Eric Hobsbawmiga, kellele rahvus on „leiutatud traditsioon”, mis on loodud juhtiva klassi poolt ja toimib nende huvides, rõhutab ka Bosworth põhiliselt rahvuse riiklikku konstrueerimist: rahvushümnid, rahvaloendused ja etniliste kategooriate seadusandlusesse kodeerimine, riigikeeled, kõik elemendid, mida Bosworth korduvalt rahvuste konstrueerimisel ja kritiseerimisel kasutab, on instrumendid, millega tõepoolest „kirjutatakse  rahvus kivisse”, ent pole kaugeltki selge, kas selline tegevus loob rahvuse või kõigest põlistab juba varem loodud identiteedi. Muidugi on poliitilistel jõududel suur roll rahvusluse muundumisel natsionalismiks, ent identiteedi retseptsioon, tõlgendamine ja taasetendamise kaudu ümberloomine on küsimused, mida vastutustundlik sotsiaalteadlane ei tohi ignoreerida. Ka muutused meie enda rahvusdiskursuses näitavad, et „ametlik” arusaam eestlusest ja  rohujuure-eestlus ei ühti kaugeltki mitte alati ning et rahvustunde olemasolu ei tähenda veel automaatselt kogu diskursiivse välja tingimusteta aktsepteerimist koos keelepoliitika, võidupüha paraadide ja aaviksoolike arusaamadega ajaloo (ära)kasutamisest. Samuti pole selge,  kas on mõistlik käsitleda Briti impeeriumi, postsovetliku Ida-Euroopa, nõukogude internatsionalismi taha varjunud rahvuspoliitika ja dekolonisatsiooni ilminguid ühe ja sama, XIX sajandi tööstusrevolutsioonist pärit natsionalismi järglastena. Viimastel aastatel on üha rohkem tähelepanu juhitud ohule, et sotsiaalteaduslike 

terminite nii laial kasutamisel tühjendatakse nad tähendusest täielikult. Nii võibki juhtuda, et kaks akadeemikut võivad terve õhtu vaielda natsionalismi avaldumise üle, enne kui selgub, et üks mõtleb selle all Teise maailmasõja aegset natsionaalsotsialismi ja teine Austraalia konservatiivide leebet rahvusliku ühtsuse poliitikat, mida meil ilmselt põlastavalt „multi-kultiks” nimetataks. Niivõrd erinevate rahvusluse aspektide käsitlemisel peaks vähemalt nende  eripära väga täpselt rõhutama – ja miks mitte kaaluda teiste terminite kasutamist, need kõik on ju kirjanduses olemas. Ilmselt peaks „Natsionalismi”-taoliste ülevaadete tõlkimise kõrval mõtlema ühe korraliku, kontekstitundliku ja kohaliku käsitluse peale, kus kirjeldataks meie Eesti kogemust laia maailma teoreetilisest baasist teadliku sulega. Eva Piirimäe „Rahvusluse ja patriotismi” näol on hea algus juba tehtud, jääb oodata uusi,  empiirilisemaid käsitlusi, mis võimaldaksid sotsiaalteadusliku rahvuskäsitluse laialdasemat tutvustamist. Bosworthi teos on paraku liiga kategooriline, liiga poleemiline ning liiga kaugel nii kohalikust ühiskondlikust kui ka rahvusvahelisest akadeemilisest kontekstist, et seda ülesannet täita.

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming