Vene faktor ehk poloonium 210

Andres Herkel

Gorbatšovist alates on Vene võimu saatnud üks kustumatu müüt: Vene võimuga peab leppima, sest olukord on plahvatusohtlik ja uus, mis tuleb, on kindlasti hullem.  

 

Opositsioon viimaste Valgevene presidendivalimiste ajal. Mõne kuu pärast võib aga juhtuda see, mida opositsioon pole valimisvõltsingutele osutades suutnud saavutada: rahvas tuleb massiliselt tänavale protestima. Seda ei tehta abstraktse demokraatia eest, vaid sellepärast, et toas on külm, pole tööd ja palgad on välja maksmata.  NETIFOTO

 

Olukorras, kus Euroopa Liidu otsustusmehhanismid on pisut kohmakad ning Ühendriigid on tugevalt kimpus Iraagi ja Lähis-Ida probleemidega, on Venemaa võimalused oma imperiaalse haarde ja ideoloogia taastamiseks ootamatult head. Litvinenkosid võidakse mürgitada veel. See pakub huvitavat kõneainet maailma meedias, aga poliitilised reaktsioonid on abitud või puuduvad sootuks.

Mõjukad riigid nagu Saksamaa, Prantsusmaa ja Itaalia eelistavad hooti kahepoolset asjaajamist Venega ja sellest tulenevaid eeliseid, mitte Euroopa ühishuve. Tihti on veel suurem roll üleüldisel kõhklemisel. Kui Euroopa Liidul on 27 liikmesriiki, siis tekib küsimus, kes võtab vastutuse tugeva poliitika esitamise eest? Kui ideaalset üksmeelt pole ning keegi ei taha tüli, kukub tihti välja nii, et seda ei tee ükski. Säärast positsiooni või, täpsemini, positsiooni puudumist toidavad eelarvamused ja halb ajalootundmine.

 

 

Pärsitud kriitika

 

Gorbatšovist alates on Vene võimu saatnud üks kustumatu müüt: Vene võimuga peab leppima, sest olukord on plahvatusohtlik ja uus, mis tuleb, on kindlasti hullem. Nimetame seda näiteks pärsitud kriitika sündroomiks. Sel arusaamal võis ehk mingil määral põhi all olla siis, kui tõepoolest üritati demokraatlikke reforme ellu viia. Õige varsti sai sellest aga kõigi tagasilöökide õigustus. Luure ja sõjatööstuskompleks võtsid tagasi oma positsiooni, taas otsiti vaenlasi nii riigi sees kui väljas ning habras usaldus asendus vaenuga.

Kõige kummalisem on aga see, et pärsitud kriitika sündroom elab edasi ka pärast FSB avalikku võimuletulekut. Tihti aitab see vaka all hoida kriitikat, mida Venemaa väärib näiteks inimõiguste küsimuses. Ja see ei piirdu kaugeltki üksnes Putini isikuga, kes on mõnelgi suurfoorumil oma teatraalsusega üle piiri läinud. Sündroomi teenistuses on suur hulk diplomaate, kes peavad lääne otsusetegijaid oma isikliku mõjuga tagasi hoidma. Näiteks tuntud tegelased Mihhail Margelov ja Konstantin Kossatšov mängivad sellist rolli parlamentaarses diplomaatias. Tuleb olla euroopalike maneeridega “konstruktiivne venelane”, kes püüab probleeme kanaliseerida. Tšetšeenia küsimus maandatakse otsustusjõuetule ENPA ümarlauale ja Vene-Georgia suhete teemal eelistatakse mingeid sordiini all peetavaid salarääkimisi, mis kuhugi ei vii – peaasi, et õnnestuks ära hoida avalik debatt. Õnneks ei vii need probleemipisendamised alati sihile, küll aga leiavad Margelov ja Kossatšov peaaegu alati märkimisväärse hulga naiviste, kes neile kaasa elavad.

Faktide mittetundmine ja usaldus vahetu allika vastu teevad oma töö. Nagu Eestil ei olnud kapatsiteeti Venemaaga propagandasõja kõigil rinnetel võistelda, nii ei ole seda nüüd Georgial. Ja reeglina tuntakse Kaukaasia ajalugu läänes veel halvemini kui Baltimaade oma. Olgu siin siiski ääremärkusena öeldud, et meil on lühinägelik toita end nn ühe teema riigiks kujunemise hirmuga ja jätta Venemaal toimuva osas aktiivne positsioon võtmata. Ühe-teema-riigi sildist ei pääse me Venemaast mitterääkimisega, vaid vastupidi – selleks tuleb kõigil teemadel kaasa rääkida.

 

 

 

Nafta ja gaasiga demokraatia vastu

Öeldakse, et Venemaa uus agressiivne poliitika jätkub seni, kuni on naftat ja gaasi, millest teistel on puudus. Mängida saab hindadega ja sooduslepingutega nendele, kes on valmis kahtlase väärtusega sõbrasuhteks. Kergelt tulnud raha investeeritakse omakorda geo- ja globaalpoliitilisse võitlusesse mõjuvõimu pärast. (Näiteks ärakaranud agentide mõrvamine radioaktiivse polooniumiga on sedavõrd kallis ja keeruline ettevõtmine, et nõrk riik või ka riigist suhteliselt irdu hoidev luurevõrk ei saa seda endale lubada).

Milleni viib ülisuur sõltuvus Vene energiaallikatest, näitab meile Valgevene. Võimule tulles valis Lukašenka kerge tee, rajades riigi majanduse odavale vene gaasile ja naftale ning nende edasimüügist saadavale tulule. Üksteist aastat kasvasid eelarvetulud tõusvas joones, peamiselt kasutas Lukašenka seda isikliku võimu kindlustamiseks. Suured valijarühmad, eeskätt riigitöötajad ja pensionärid, pidid mõistma, et õnn on rahas, mida batjuška jagab. Kui nüüd gaasi- ja naftahinnad mitmekordistuvad, siis see idüll lõpeb. Turumajanduse loogikast lähtudes ei tuleks Venemaale ette heita mitte nüüdset hinnatõusu, vaid pigem seda, et enne hoiti hinnad kunstlikult all. Niisiis on Valgevene ise, rind ees, lõksu läinud ja mõne kuu pärast võib juhtuda see, mida opositsioon pole valimisvõltsingutele osutades suutnud saavutada: rahvas tuleb massiliselt tänavale protestima. Seda ei tehta abstraktse demokraatia eest, vaid sellepärast, et toas on külm, pole tööd ja palgad on välja maksmata. Kummati ei vii selline protest mitte demokraatlike ümberkorraldusteni, vaid veel suurema sõltuvuseni Venest. Moskva tegelik eesmärk võib olla Valgevene iseseisvus lõpetada, nimetades ülevõtmist Vene-Valgevene liitriigiks, millise ideega on aastaid mängitud.

Igal juhul võib Valgevene õppetund kujuneda näitlikuks kõigile, kes sõltuvad Vene energiast, kaasa arvatud kogu Euroopa Liit. Eeskujulik Euroopa pole ju suutnud kontinendi viimast diktatuuri ei ümber kasvatada ega märkimisväärselt mõjutada. Nüüd pole aga välistatud, et Läänel tuleb kaitsta Valgevene iseseisvust Venemaa eriti tugeva majandusliku ja poliitilise surve eest – ja seda kõike olukorras, kus võimul on endiselt diktaator Lukašenka. Euroopa Liidu valmisolek sellisteks käikudeks on enam kui küsitav, aga samas võib uskuda, et FSB on kõik stsenaariumid hoolikalt läbi kaalunud.

Seega, kui lähtuda Venemaa geopoliitilisest suurideest, siis pole Valgevene gaasihinnaga pitsitamine vähem loogiline kui surve, mida avaldatakse Georgiale. Ühte tahetakse üle võtta, teisele tahetakse kätte maksta. Aserbaidžaani toetus saab Georgia hädast välja aidata, aga mitte kohe ja kiiresti. Pärast Bakuu – Thbilisi – Ceyhani naftajuhtme käikulaskmist räägitakse üha enam vajadusest juhtida Kasahstani nafta ja Türkmenistani gaas otse läbi Kaspia mere ja sealt edasi Aserbaidžaani ja Georgia kaudu Euroopasse. See annaks paljudele täiendava võimaluse vabaneda Vene energiasõltlase rollist.

Loomulikult, Aserbaidžaan ja Kasahstan pole demokraatlikud riigid. Veel vähem on seda olnud Türkmenistan, mille edasine tee pärast Türkmenbaši ootamatut surma pole veel selge. Paraku jõuame ikka ühe ja samani: demokraatlik Euroopa on energiasõltuvuses autoritaarsetest riikidest, kellel on kihu kasutada energiakandjaid mingite muude, eeskätt poliitiliste eesmärkide saavutamiseks – mõnikord kas või selleks, et summutada kriitikat, mis tuleb läänest. Samas sõltuvuses on ka need riigid, kes on ette võtnud katse teha demokraatlikke reforme ja võtta omaks läänelikke väärtusi. Teiste sõnadega on need Georgia, Ukraina ja Moldova. Just nendel riikidel on tekkinud suhetes Venemaaga siiani kõige suuremad probleemid.

 

FSB geopoliitiline apetiit

 

Venemaa geopoliitiline apetiit naabrid enda külge siduda ja endast sõltuvaks teha on õieti kummalises vastuolus ta sisemise võõravihaga, sallimatusega nende vastu, keda peetakse oma riigi osaks (tšetšeenid) või vähemalt võõrandamatuks mõjualaks (georgialased). Olga Krõštanovskaja, kes on pika aja vältel uurinud Venemaa poliitilist eliiti, ei kõnele mitte ainult FSB osakaalu otsustavast suurenemisest, vaid tõestab ka seda, et Ivanovi-nimelisi on eliidi seas järjest rohkem. Teisisõnu: venelased tulevad ja tõrjuvad mittevenelased välja. “Kahtlase” kõlaga perekonnanimi on esimene miinus, mille pärast inimene kõrvale heidetakse.

Kunagi, Gorbatšovi ajal ja veel üheksakümnendate aastate algul, valitses läänes arusaam, et kogu (endise) Nõukogude Liidu ala  demokratiseerimine peab algama tsentrist, see tähendab Moskvast. Tegelikult said Moskvast tulla relvastuse piiramise kokkulepped, mitte demokraatia. See arenes perifeerias, samal ajal kui Moskvas tuli tagasilöök tagasilöögi järel ja KGB-FSB pluss sõjatööstuskompleks asusid oma positsioone taastama. Ma olen ülalmainitud teooria epigoonidega siiski nõus ühes olulises punktis. Nimelt: kuni Moskva ei hakka austama demokraatia põhiväärtusi, ei tule ka stabiilsust lähikonna regioonis. Ebademokraatlik, süvenevale võõravihale orienteeritud Venemaa on veel hullem kui poloonium 210. Sest kuni Venemaa rikkumistele vaadatakse läbi sõrmede tema suuruse ja mõjujõu tõttu, seni on see ühtlasi ettekääne ja halb eeskuju teistele ebademokraatlikele riikidele. On ju lihtne inimestel käsi väänata, kui võidukas Moskva annab selleks eeskuju.

Küsimus Venemaa arengusuunast pole kitsalt regionaalne, vaid selgelt üleilmse tähtsusega. Teiste rahvaste kompleksid tulevad hirmust jääda ajaloo mängukanniks. Üks võimalik strateegia, mis on juba külma sõja aegadest pärit, jätaks Venemaale ta geopoliitilise dominiooni. Olukorra suurema pingestumise korral võib see tähendada isegi Baltimaade loovutamist. Õnneks on selline strateegia nii moraalselt kaheldav kui ka vanamoeline. Teine strateegia näeb vajadust protsesse aktiivselt mõjutada. Kuni Venemaa demokratiseerimiseks puudub lootus, tuleb tegeleda maadega, mis on mingilgi määral muutusteks valmis, see tähendab jälle Georgia, Ukraina ja Moldovaga. Paraku ei olda läänes ka selleks piisavalt valmis.

 

Rahvusvaheline jõuetus

 

NATO, Euroopa Liit ja Ameerika Ühendriigid on geopoliitilisel kaardil need mängijad, kellele Venemaa vastandub või kellega võrdluses ta ehitab üles oma identiteeti. Ükski neist pole mängus selle nimel, et end tingimata Venemaale vastandada, hooti vastanduvad nad hoopis omavahel, väga kriitilises olukorras võidakse aga koonduda. Peale selle on olemas rahvusvahelised organisatsioonid, kuhu kuulub ka Venemaa ise: ÜRO, OSCE ja Euroopa Nõukogu. ÜRO-l pole olukorrale erilist mõju juba kas või sellepärast, et Venemaa on julgeolekunõukogu liige. OSCE liidab endas nii erinevaid maid nagu näiteks Rootsi ja Türkmenistan, aga otsuseid tehakse konsensusega ja reaalsed võimalused kutsuda riike oma kodanike põhiõiguste kaitsele on õige napid. Seni on OSCE puhul suhteliselt tegusalt ja tõhusalt toiminud see süsteem, mis korraldab süsteemseid valimisvaatlusi probleemsetes riikides. Aga just selle süsteemi hambutukstegemisele on suunatud Venemaa ja ta satelliitide praegused jõupingutused.

Järgmine probleem on Euroopa Nõukogu. Ideaalis tegeleb ta põhiõiguste ja poliitiliste vabaduste tagamisega liikmesriikides. Soovitusi antakse nii valimiste kui ka demokraatia ja põhivabaduste üldise olukorra parandamiseks. Seni pole üks Euroopa riik, Valgevene, liikmelisuse nõuetele vastanud. Osa liikmesriike on vastu võetud hinnaalandusega ja mõnedes neist, Venemaal ja Aserbaidžaanis, liigutakse sellises suunas, et tegelikult nende vastavus organisatsiooni liikmesuse kriteeriumidele mitte ei kasva, vaid kahaneb. Kui nii edasi läheb, siis oleme peagi olukorra ees, kus üks Valgevene on organisatsioonist väljas, aga vähemalt kaks-kolm tinglikku “Valgevenet” kuulub täieõiguslike liikmete hulka. Erinevus on peaasjalikult selles, et liikmesriikide kodanikud saavad mõnedel juhtudel abi Euroopa Inimõiguste Kohtult. Samuti käivad liikmesriikides rapor­töörid ja muud tähtsad tegelased, kes kohtuvad poliitvangide ja teiste tõrjututega. Sellisel kohalolekul ja kriitilistel ülevaadetel on kindlasti julgustav tähendus. Kurvem pool on see, et hoovad olukorra muutmiseks tegelikult puuduvad. Pärsitud kriitika sündroom vallandub isegi pisut teravama probleemipüstituse peale. Uute Valgevenede ilmumine nüüd juba organisatsiooni sees demoraliseerib aga omakorda kõiki ülejäänud liikmesriike ja naeruvääristab väärtusi, mille ümber algselt on koondutud.

Üks aastalõpu kõige kummalisemaid uudiseid Venemaa kohta oli see, kuidas kaitseminister Sergei Ivanov andis välisajakirjanikele õhtusöögi, et selgitada neile tapetud luureagendi Aleksandr Litvinenko santi iseloomu. Tavaliselt ei kutsuta inimesi kokku selleks, et surnu kohta halba kõnelda. Seekord anti umbes niisugune sõnum: üldiselt oli ta viimane kaabakas, aga me ei tunnista kunagi, et ta midagi olulist teadis või kes ta tappis. Sõnum ehmatab oma otsekohese jõhkrusega.

Kõik eksperdid hindavad demokraatia ja põhivabaduste olukorda Venemaal erakordselt halvaks. Reitingud, mida annavad Piirideta Reporterid, Freedom House, Transparancy International või ajakiri Economist, on aasta-aastalt üha nigelamad. Venemaa ei kannata võrdlust Kasahstani ja Armeeniaga, aga mõnedes näitajates jäädakse isegi Aserbaidžaanile alla. Ainuüksi ajakirjanike tapmise osas ei suuda keegi Venemaaga võistelda peale õnnetu Iraagi.

Ometi ei takista see Vene võimudel rääkida ainult neile mõistetavast “suveräänsest demokraatiast”, deržaava’st ning vajadusest end maailmas maksma panna, et Nõukogude Liidu lagunemisega kaotatud alad tagasi saada. Jääb üle korrata kunagi ammu Juhan Luiga poolt öeldut: “Meile on Vene küsimus praktiline eluküsimus.”

 

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming