Vene küsimus ja Eesti poliitika

J?Saar

  Eesti praegune läbikäimine Venemaaga meenutab idamaist mõistulugu. Tuleb kord mees linna eesli seljas, kuid linnarahvas osatab: “Vaata vaese väikese loomakese piinajat”. Tuleb mees järgmine kord linna ja kõnnib eesli kõrval. Linnarahvas jälle näpuga näitamas: “Imelik mees, eesel endal olemas, aga käib jala”. Kolmandal korral võtab mees eesli endale turjale ja linnarahvas on naerust kõveras: “Sellist lolli, kes eeslit seljas tassib, pole siinkandis varem nähtud”.

Sarnane on ka olukord Eesti-Vene suhetes. Eesti võib ükskõik mida teha või tegemata jätta, kuid mõistvat suhtumist, rääkimata tunnustavast sõnast, ametliku Moskva poolt ei tule. Olgu tegemist keeleseadusega, gümnaasiumiseadusega, kodakondsuseseadusega, mälestusmärkide kaitse seadusega, transiidiga seonduvate küsimustega, Moskva suunalt kostub ikka ainult sajatamist ja hämaraid ähvardusi. Näib, et tegemist on meie naabri “vimmaga”, mis igal võimalusel välja lahvatab. Venemaa suhtumine Eesti riigi tegemistesse ei ole esimesel pilgul ratsionaalne. Konkreetsete etteheidete taga on aga mingid sügavamad allhoovused, mida peab tasakaalukal lähenemisel vene küsimusele arvestama.

Tähtis mentaalne probleem, millele tuleb kindlasti leida kaasaegsem interpretatsioon, on nõukogude ja vene vahekord. Kuigi mõned punase minevikuga kohalikud tegelased on leidnud põhjust süüdistada tänast Eesti poliitikat russofoobias ehk haiglaslikus hirmus Venemaa ees, pole vene küsimuse avaliku tõstatamiseni veel õieti jõutudki. Meil on õnnestunud Laulvast revolutsioonist saadik elada uinutava mõttega N Liidu lagunemisest ja bolševistliku ideoloogia viskamisest ajaloo prügikasti kui Eesti kõigi hädade allika kadumisest. Probleemidena on nähtud üksnes “nõukogulikke igandeid kellegi teadvuses ja käitumises”.

Mingis mõttes vastab see tõele, kuid suures osas enam mitte. Selline ajalooline hetk, mil kõigi impeeriumisse suletud rahvaste ühine vaenlane oli bolševism, eksisteeris 1980ndate aastate lõpul, enne N Liidu lagunemist. Endisse N Liitu kuulunud väikerahvad meenutavad täna halva sõnaga bolševistlikku minevikku selle vägivalduse, ekspansiivsuse ja muude aktiivsete, dünaamiliste külgede pärast. Venemaal praegu domineeriv ideoloogia kritiseerib bolševismi selle ebaefektiivsuse, stagneerumise, allakäimise, impeeriumi kooshoidmise võimetuse, s.o pigem passiivsuse tõttu.

Bolševikud tegid Venemaale paljuski karuteene, kui juurutasid aktiivselt mõtteviisi N Liidu ja Vene impeeriumi fundamentaalsest erinevusest. Kommunistlik ideoloogia, kus kõneldi klassivõitlusest, ühtse nõukogude rahva kujunemisest ja maailmarevolutsioonist, sobis hästi pika aja jooksul impeeriumi laiendamiseks ja tugevdamiseks. Ideoloogiline kasvatus oli tõhus ja meie nüanssides orienteerumise võime (teha vahet nõukogulikul ja venelikul) pärineb ju N Liidu ajast. Kuid sellise riikliku ideoloogia olemasolu võimaldas ühel hetkel seda kritiseerima hakata, jättes vene küsimuse lihtsalt puutumata. N Liidu ilma suure pauguta lagunemist ei osatud paljuski ette näha, kuna keegi ei kujutanud ette olukorda, kus N Liit ja Venemaa lähevad omavahel teravasse poliitilisse vastuollu. Kogu ülejäänud maailma silmis polnud ju olemas N Liitu, vaid oli Vene impeerium oma bolševistlikul kujul. Lääne poliitikud ja analüütikud ei suutnud aduda impeeriumi seesmise konflikti võimalust ja veelgi vähem selle konflikti fataalseid tagajärgi impeeriumile.

N Liidu lagunemise tähtsamaid põhjusi oli mingis mõttes vene šovinismi kontrolli alt väljumise oht pöördehetkel 1991. aastal. Kõik putšiste toetavad jõud oleksid mässavates liiduvabariikides tegutsedes saanud automaatselt endale külge šovinistliku sildi, sest muud niisuguse sammu interpreteerimise võimalust enam polnud. Ja seda ei soovinud ei hingusele minev N Liit (liider Gorbatšov) ega tõusuteel Venemaa (liider Jeltsin). Vene šovinism pole aga kunagi olnud ühiskondlikust teadvusest kadunud, kuid selle otsest avaldumist alla surudes saavutati N Liidus võimas ühiskonda tsementeeriv ja edasiviiv efekt (sarnaselt endise Jugoslaaviaga). Tegemist oli omamoodi sublimatsiooniga, kus šovinism leidis allasurutuna konstruktiivseid väljundeid ega hirmutanud eemale muust rahvusest inimesi. Senikaua kui otsest šovinismi ohjeldati ja peamine idee oli rahvusülene, püsis ja kosus ka N Liit kui tsaristliku Venemaa imperiaalne edasiarendus.

Kuna täna vaatame asja lääne poolt, on aeg võtta omaks tavapärane arusaam. See tähendab, et N Liit oli vaid üks etapp Venemaa riikluse arengus. Praegusel hetkel võib juba öelda, et tänane Venemaa on teinud oma bolševistliku minevikuga rahu. Palju aastaid kestnud ebamäärasus suhtumises punasesse minevikku on asendunud praktilis-pragmaatilise lähenemisega. Bolševistlikust pärandist võetakse tasapisi üle kõik see, mis näib sobivat kasutamiseks. Kommunismi perioodil tehtud sigadustega poleks aga uuel Venemaal nagu mingit pistmist ja nende eest vastutada ei ole seetõttu vaja. Bolševikke, kommuniste, sovette pole enam eriti märgata, kuid poliitilises retoorikas ja suhtumises tuleb midagi väga tuttavat ette. Kui näiteks uuesti lugeda 1941. aastal eesti keeles välja antud propagandistlikku brošüüri pealkirjaga “Tallame puruks valgesoome mao”, mis originaalis ilmus seoses N Liidu kallaletungimisega Soomele. Selliste tegudeni õnneks siiani veel mindud ei ole. Kui aga naaberriigi ideoloogias öeldakse esimest korda välja ja võetakse kasutusele idee, millega lubatakse lisaks vene rahvale ka kõik naabrid õnnelikuks teha, läheb asi tõsiseks.

Sisepoliitiliselt tähendab vene küsimus Eestis igavest teemat, sest venemeelsust on elanikkonna hulgas alati olnud. Kosutav oli kuulda N Liidu kangelase sm Arnold Mere meenutusi, kuidas tema vanemate kodus tehti valik Venemaa kasuks 1940. aastal eeskätt pragmaatilistel kaalutlustel. Olla sai kas liidus Venemaaga või Saksamaaga, kolmandat võimalust ei näinud ei tema ega ka mitmed teised. Siis tuleb meelde veel hulk Eesti ärimehi 1920.-1930. aastatest, kes ehitasid oma äriideed üles headele kaubanduslikele suhetele N Venemaaga. Ja muidugi olid veel paljud tavalised inimesed, kes tehti lolliks tolleaegse intensiivse Moskvast tuleva propagandaga, mille järgi Nõukogudemaa oli tõeline lihtinimeste paradiis. Paraku tõestas tegelik elu niisuguste ootuste lühinägelikkust, sest peaaegu kõik tuntumad enda arvates N Venemaaga hästi läbi saanud leidsid kurva otsa GULAGis. Seda tasub meeles pidada ka tänastel nupumeestel, kes arvavad, et on saanud mingi personaalse tagatise tulevikuks, kui juhtumisi peaks uuesti aset leidma see, mis juhtus Eestis 1940. aastal.

N Liidu lagunemise eel nimetati arusaama, et Eestil pole võimalik ilma Venemaata kuidagi hakkama saada, reaalpoliitikaks. Liiduleping, mille sõlmimine võis tõesti olla kokku lepitud Ameerika presidendi Reagani ja NLKP peasekretäri Gorbatšovi vahel (nagu avameelselt ütles välja tolleaegne EKP KK ideoloogiasekretär), oleks andnud Eesti kuulumisele N Liitu lõpliku legitiimsuse. Niisugune samm oleks ilmselt katkestanud Eesti riigi juriidilise järjepidevuse. See oli tohutu oht, kui realiteediga arvestama harjunud poliitilised figuurid EKP keskkomiteest nägid “edumeelset liidulepingut” kui Eesti maksimaalselt võimalikku suveräänsuse võimalust. Õnneks muutus tolleaegne reaalsus kiiresti ja varsti võis ka Eesti iseseisvust pidada saavutatavaks eesmärgiks, mitte pelgalt unistuseks.

Tänane venemeelsus Eestis on olemuselt samasugune nagu 1920.-1930. aastate venemeelsus ning toitub eeskätt pragmaatilistest või personaalsetest argumentidest. Küll võib aga venemeelsel poliitikal olla erinevaid varjundeid. Näiteks Keskerakonna roll on selles suhtes väga kahemõtteline. Ühest küljest rõhutab keskerakondlik retoorika eduka idasuhtlemise, kasulike Vene-sidemete vajadust ja toob esile oma sellekohaseid oskusi ja võimeid. Kuid sisuliselt on peamiselt Keskerakond taganud selle, et enam kui 15 aasta jooksul pole tekkinud kohalike venelaste huvisid parlamendis esindavat parteid. Arvestades venekeelse elanikkonna arvukust, on tegemist märkimisväärse saavutusega ja selle eest on Keskerakond kahtlemata ära teeninud rahvuslike jõudude, kuid mitte Moskva kiituse. Paraku hakkavad täna selle erakonna tegutsemismeetodid ja delikaatsete teenete eest nõutav tasu ületama Eesti ühiskonna maksevõimet ja taluvuse piiri. Ilmselt oleks Eesti poliitilisele kliimale soodsam, kui siinsed venekeelsed inimesed väljendavad oma seisukohti ja soove edaspidi otse, s.t ilma omakasupüüdlike vahendajateta.

Välispoliitiliselt tähendab tasakaalukas suhtumine vene küsimusse eeskätt seda, et iga Venemaalt pärineva järjekordse fašismi- või muu hullu süüdistuse vastu innustunult sõnavõtmine ei anna Eestile tegelikult midagi. Venemaa võimalused on kas või diplomaatide arvu ja hääle valjust arvestades alati suuremad kui Eestil. Lisaks on Venemaa rahvusvahelisel areenil nüüdseks omandanud maine, mille kahjustamine või allapoole viimine pole, arvestades selle maine erilisust, eriti võimalik. Küll aga saab Eesti enda imagot lihtsalt kahjustada. Venemaaga igasugustes küsimustes kraaklemine loob mulje, kus Eesti esineb jätkuvalt justkui Venemaa mõjusfääris puiklev vasall, mitte väärikas iseseisev riik.

Eestil tuleb võtta sisse riikide rahvusvahelises arhitektuuris usutav koht, mis endale meeldib või on vähemalt talutav. Kas meil oleks selles osas kellestki umbes omasugusest eeskuju võtta? Mõnikord on räägitud neutraalsusest kui võimalikust arengumudelist ning et see võiks tagada parema läbisaamise Venemaaga. Neutraalsuse tee valisid pärast Teist maailmasõda kaks kaotajate poolel olnud väikeriiki: Austria ja Soome. See oli neile riikidele ainukene võimalus säilitada iseseisvus, sest kaotajatele saab alati osaks “häda ja viletsus”.

Punaväed lahkusid Austriast pärast vastava lepingu allakirjutamist 1955. aastal ehk kümme aastat pärast sõja lõppu. Austria rõhutatud neutraliteet tähendas muuhulgas bolševikele akent läände, mida usinalt ka mitmetel eesmärkidel (näit luuramisel) aastakümneid kasutati. Õpetliku paralleelina võib siinkohal meenutada Viinis asuvat sõduri-vabastaja monumenti, mis on Eesti omast umbes kolm korda kõrgem. Sealne Aljoša seisis vägede väljaviimise lepingus eraldi punktina, kus Austria kohustus nimetatud ausamba säilitama. Kuju seisab tänaseni Viinis ja tuletab austerlastele meelde nende tänuvõlga okupatsioonivägede lahkumise eest. Kuid näha seda kaugemalt peaaegu pole, kuna Aljoša on varjatud purskkaevudest tuleva veeseina taha.

Soome tee oli keerulisem ja sel puhul kasutatakse kurikuulsat finlandiseerumise mõistet. Vaev, mida Soome pidi nägema N Venemaa majanduslike ja poliitiliste ambitsioonide vaoshoidmise nimel ja usutava iseseisvuse demonstreerimiseks lääne suunal, oli tohutu. See nõudis ühest küljest kavalat laveerimist, nii kohaliku viienda kolonni kui ka aktiivsete venevastaste meeleolude kontrolli all hoidmist. Samas oskas Soome luua aktiivsed läänesuunalised sidemed ja vältida 16. liiduvabariigi mainet. Soome majanduslik edu sai teoks paljuski tänu N Liidu turule ligipääsemisele, kuigi mõned kriitikud väidavad, et selline “kirbuna karu karvades elamine” on teinud olulist kahju Soome rahvuslikule eneseteadvusele.

Ilma mingi kahtluseta on mõlema riigi puhul tegemist edulooga. Austria ja Soome on tänases maailmas omandanud kindla positsiooni tänu kogu sõjajärgse perioodi aetud neutraliteedipoliitikale. Nende olukord teeb meid heas mõttes kadedakski, sest mõlemad kuuluvad arenenud lääne riikide hulka ja on tunnustatud paljudes rahvusvahelistes organisatsioonides. Kumbki eeskuju pole paraku Eestile kohane. Esiteks oli tegemist sõja kaotanutega, mida Eesti ei ole. Eesti ei ole pärast Vabadussõda olnud ei Venemaa sõjaline vaenlane ega ka vaenlastega liidus. Teiseks on Eestist tänaseks saanud lääne tsiviil- ja militaarstruktuuride täieõiguslik liige. Eesti ei ole neutraalne riik, vaid meil on läänes sõpru ja liitlasi. Ja liitlaste ees on meil kohustused ning Eestist kostuvad neutraliteediteemalised mõtteavaldused mõjuvad liitlaste kõrvadele vähemalt kummaliselt. Sellesuunalised ettepanekud püüavad nihutada meie poliitilist status quo’d Vene suunas. Kolmandaks on neutraliteedipoliitikat viljelevate Euroopa riikide turg tänaseks hõivatud ja võime üsna kindlad olla, et Eesti sinna ei mahu.

 

Mida siis teha niisuguses olukorras? Kõige üldisem vastus on: kuna midagi erilist ei ole hetkel võimalik teha, polegi vaja midagi spetsiaalselt ette võtta. Probleem ei ole mitte Eestis, vaid Eestisse ja teistesse naabritesse suhtumises peegelduvad Venemaal toimuvad imperiaalsed arengutendentsid. Meie võimalused neid omalt poolt juhtida on kaduvväikesed. Moskva-poolsed hirmutamised ja präänikuga meelitamised, mis jõuavad meieni mõnikord ka kohalike tegelaste suu läbi, ei sisalda ju mitte midagi muud kui vaid nõuet hakata riigina Moskva suunistele paremini alluma. Mõnikord tundub, et Eesti kõige suurem “viga” seisnebki selles, et meil läheb iseseisvana paremini kui läks varem. Kui oleksime armetud ja vireleksime, nagu on juhtunud mõne teise endise liiduvabariigiga, poleks Moskval võib-olla põhjust meile nii palju pretensioone esitada.

Meil tuleb oma teed pidi sirge seljaga edasi minna ja mitte lasta ennast ülekohtustest süüdistustest häirida. Kui vähegi võimalik, muidugi. Ja loota, et ükskord saabub ka Venemaal aeg, kus riiklikul tasemel saadakse hakkama ilma imperiaalse mõtteviisita, võetakse oma piiridel asuvaid demokraatlikke väikeriike kui häid naabreid, kellega saab väga edukalt normaalsel viisil läbi käia. Mida aga iga Eesti riigi kodanik enda ja oma laste tuleviku nimel kindlasti tegema peab, on oma suhtumise demonstreerimine valimistel. Ainult nii saab tagada selle, et meie riiki juhiksid vaid persoonid, kellel on tahet ja silma oma ninaesisest kaugemale vaatamiseks, ning et meie riik 16 aastat tagasi valitud kursilt ei hälbiks.

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming