Vene kaart ja Savisaare demoniseerimine on Eesti kohalike valimiste klassika

Valle-Sten Maiste

Valle-Sten Maiste: Alustan isiklikku laadi küsimusega. Puht instrumentaalselt toetaksin kihistunud Eestis mitmeidki Keskerakonna tegemisi. Erakonna juhtfiguuri ja tema Parbuste eemaletõukavus on selle eos võimatuks teinud. Pole kahtlust, et mitte ainult Ansipi jt ekskommunistide, vaid ka paljude teiste reformierakondlaste („Ojuland ja tema Toobalid”) moraalne jultumus ei ole olnud väiksem. Aivar Kokk jt respublikaanid purjetavad räpaseimate poliittehnoloogiate kasutamise ilmsikstulekule vaatamata uhkesti. Peate niisuguste asjadega pidevalt tegelema. Kuidas säilitate emotsionaalse tasakaalukuse, suudate räpasuse taga jätkuvalt näha ja hinnata poliitika ilminguid jne? Politoloog Tõnis Saarts: Ma arvan, et poliitika põhiolemus palju ei muutu – ei riigiti ega ajastuti. Võimuga on alati olnud seotud intriigid, eri liiki poliittehnoloogiad ja korruptsioon. Iseküsimus, kuidas igas poliitilises kultuuris neisse asjadesse suhtutakse. Unistus „puhtast ja ausast poliitikast” on utoopia – seda ei hakka iialgi olema ja ei ole ka üheski riigis. Vaadakem kas või Põhjamaid: ka seal on skandaalid, tuleb ette võimu kuritarvitusi, korruptsiooni ... Ainuke erinevus on ehk see, et sealsed valijad on tihtipeale mõnevõrra tundlikumad ja poliitikud peavad olema ettevaatlikumad. Postkommunistlike maade kontekstis on aga Eesti poliitika oma stabiilsuse, üsna tugevate demokraatlike väärtuste ja pigem vähese korruptiivsusega pigem eeskujulik näide, mitte sabassörkija. Politoloogina ma siiski skandaalide ja korruptsioonijuhtumite süvaanalüüsiga eriti ei tegele. See on roll, mille surub meile peale ajakirjandus, ja eks me siis midagi väga üldist ütleme… Pigem huvitab mind laiem pilt: millised on üldised arengutendentsid Eesti poliitikas ja kuidas see paistab võrdluses teiste postkommunistlike riikidega. Kuigi mõned poliitikute teod ja ütlemised võivad vahel üllatada ja isegi ärritada, siis minu igapäevases töös on ikkagi rohkem tegu n-ö suure pildi mõtestamisega.    

Paljud märgid näitavad, et poliittehnoloogiad ja erakondade kartellistumise varjuküljed ulatuvad jämedalt kohaliku tasandini. On ju päevselge, et mitte maakonnakontorite poliitnoored ei ole tilgutanud pori Jentside ja Ansipite jm kommunistide idealistlikule üritusele, vaid ikka vanad karjeristid ise on kujundanud juurteni mineva tallalakkumise ja pätitegemise õhkkonna. Kuivõrd segavad teravad erakondade siseeluga seonduvad probleemid ees ootavaid kohalikke valimisi?

Ma ei läheks selle sildistamisega kaasa: ei Eesti Keskerakond ega Eesti Reformierakond ole nõukogude stiilis kommunistlikud parteid, ei oma organisatsioonikultuurilt ega ideoloogialt. Kindlasti on alati kiusatus siduda kõike, mis meile Eesti poliitikas ei meeldi, kommunistliku minevikutaagaga. Ometi on väga raske tõestada et nende probleemide juured tõepoolest kõik seal asuvadki. Meenutagem n-ö mitte-kommunistliku taustaga Res Publicat –

kas nende poliitikategemise stiil erines kardinaalselt Keskerakonnast ja Reformi omast ja oli läbinisti aus aja eetiline? Minu meelest mitte. Seega, ma jätaks kõrvale seesuguse sildistmise. Reformierakond ja Keskerakond on kindlasti mõnevõrra autoritaarsema organisatsioonikultuuriga kui IRL ja SDE, kuid tegemist on tugevat valitsemisvõimekust näidanud erakondadega. Üle poole Eesti valijatest pole nimetatud parteisid valinud seetõttu, et igatsevad väga tagasi kompartei aegu või mõnda teist tüüpi autoritaarset režiimi, vaid nad näevad, et need erakonnad suudavad valitseda ja midagi tõepoolest ära teha.

Aga vastusteks teie küsimusele: Eesti erakondade peakontorid ei soovi kohaliku taseme poliitikat nii tugevalt oma kontrolli all hoida, kui arvatakse. Keskkontor võib aeg-ajalt sekkuda vaid oluliste ja suuremate omavalitsuste strateegilistesse otsustesse, kui need mõjutavad kogu erakonna mainet või käekäiku. Erakondades on keskkontorite ja erakondade juhtide võim siiski järjest laienenud ning lihtliikmete ja aktivistide sõna maksab järjest vähem. Sellest tulenevalt ongi erakondade sees sündinud vaikivad kokkulepped, et parteide tipud annavad oma teisele ešelonile üsna vabad käed kohalikul tasandil, kuid ise laiendavad oma otsustusõigust kesksetes strateegilistes küsimustes.

Viimased parteide siseeluga seotud skandaalid on kindlasti vähendanud kodanike usku erakondadesse ja ennekõike võib see tunda anda vähenevas valimisaktiivsuses. Erakondade siseelu küsimused ei saa aga kindlasti olema KOV valimiste teemaks, sest ükski parlamendierakond (v.a SDE) pole eriti huvitatud sel teemal diskussiooni edendama, sest ükski neist pole plekita.

Kas teil on korrakski tekkinud lootus, et erakondade siseelus toimuvad märkimisväärsed muutused paremuse suunas, et kartellistumise ulatus hakkab vähenema? Ojulandi skandaalis lükati targutava moralistina ajakirjanike ette näiteks taas peaingel Michal?

Erakonnad on kartelliparteidena järjest enam lähenenud riigile ja järjest kaugenenud ühiskonnast. Kuna nad on pigem juba osa riigi struktuurist ja teostavad ka avalikku võimu, siis minu meelest pole enam kohane väita, et erakonnad on nagu iga teinegi MTÜ ja nende sisekorraldus on puhtalt nende endi asi. Erakonnad ja seal toimuv on järjest enam avalik asi, nagu on see ka teistegi avalikku hüve pakkuvate institutsioonide puhul (erakonnad pakuvad nimelt avaliku hüvena valitsemisteenust). Seega on täiesti õigustatud kodanike ootused, kui nad nõuavad, et erakonnad järgiksid ka seesmiselt demokraatlikke protseduure ja nende rahastamine oleks läbipaistev. Eesti erakonnad pole lihtsalt sellega veel harjunud, et nad on oma siseeluga järjest enam avalikkuse fookuses ja seda tunduvalt enam kui kümmekond aastat tagasi. Nad alles õpivad, kuidas selle uue olukorraga kohaneda, ja see võtab aega. Erakonnad, kes midagi viimastest parteide siseelu puudutavatest skandaalidest õppida ei suuda, riskivad pikemas perspektiivis sellega, et minetavad valijate usalduse.

Kas ja kuivõrd on erakondadel sügisestel valimistel võimalik vältida hiljutiste skandaalide taaka? Kas teil on selles osas mingeid illusioone ja ootusi?

Ei erakondadel ega valijatel ole võimalik viimastest skandaalidest mööda vaadata. Kahjustada on saanud kõigi erakondade maine ning see võib avalduda väheses valimisaktiivsuses.

Milliseks usute kujunevat sügiseste valimiste jume? Kas üldse muutub midagi võrreldes sisseharjunud mustriga, mille kohaselt on valimised musta ja mõnede arvates ikka veel end veidi vähem täis lasknud musta heitlus? Kas selle kõrvale õnnestub arvestatavana tuua erakondade siseelu probleemide teema või ehk initsieerida koguni mõni arvestatav omavalitsusi puudutav või Eesti regionaalset tasakaalustamatust parandav debatt?

Kui vastata küsimusele, siis põhiolemuselt vaevalt need valimised eelmistest väga erinevaks kujunevad. Põhiheitlus hakkab olema Tallinnas, kus mõlemal võtme-erakonnal – Reformierakonnal ja Keskerakonnal – on mõnevõrra nõrgem positsioon kui 2009. aastal. Reformierakond on toetajaid kaotanud viimase pooleteise aasta skandaalidega ja Keskerakonnal on raskem mobiliseerida vene valijaid, sest rahvusteema pole nii tugevalt esil nagu pronksiööle järgnenud aastatel. Mõlema erakonna positsioonid on aga endiselt tugevad ja tulemusega jäävad nad ise ilmselt rahule. Vene kaart ja Savisaare demoniseerimine on Eesti kohalike valimiste klassika. Küllap näeme me seda ka sel korral. Kuigi, rahvuslike hirmude ja pingete pinnal on neil valimistel raskem pealinlasi mobiliseerida, kui see oli võimalik neli aastat tagasi.  

Kuidas hindate praegust kohalike omavalitsuste valimiste korda? Millised on siin kõige suuremad seadustatud või lihtsalt kujunenud murekohad, mis lasevad kartellipoliitikal laiutada?

Kohalike valimiste valimisseadus on minu meelest demokraatlikum ja arvestab valija tahtega rohkem kui riigikogu valimiste oma. Ei mõjuta ju kohalikul tasandil kandidaadi sissesaamist tema koht nimekirjas, vaid puhtalt valijate antud hääled. See vähendab erakondade keskkontorite võimalusi „oma inimestele” soodsamat stardipositsiooni luua.

Viimastel aastatel on isegi paremerakonnad loobunud katsetest puhtalt valimisreeglite muutmisega endale paremaid positsioone tekitada. Meenutagem Tallinna linnavolikogu kohtade arvu kunstlikku paisutamist eelmiste valimiste eel, mis andis soovitule hoopis vastupidise efekti, ning Reformierakonna üsna haledalt läbi kukkunud püüdlust viia riigikogu valimised ja kohalikud valimised ühele ajale. Sellised tagaukse kaudu endale soodsamate võimaluste tekitamise strateegiad on avalikkus üsna hästi läbi näinud ja andnud üsna ühese hinnangu. Erakonnad on saanud valusaid õppetunde, mis muidugi ei tähenda, et neid triibulisi ei unustata ja tulevikus ei ole oodata uusi katsetusi.  

Millised üldisemad omavalitsusi ja regionaalelu puudutavad küsimused võiksid olla sügiseste valimiste teemaks?

Kindlasti tuleks arutada omavalitsuste tulevikuga seotud üldisemaid küsimusi. Me võime seda tinglikult nimetada haldusreformiks, kuid kindlasti on probleemide ring palju laiem kui omavalitsuste liitmine ja kuluefektiivsus. Küsimus on omavalitsuskorralduses ja omavalitsuste tulevikus: nende autonoomia ulatuses, tulubaasis, kohalikus demokraatias, kohalikes arenguvõimalustes jne. Milline oleks parem aeg neid küsimusi arutada, kui mitte kohalike valimiste eel? Kuid kahjuks mõtlevad nii vaid eksperdid ja ärksamad kodanikud. Erakonnad kahjuks nii ei arva, sest haldusreformi temaatika võib ärritada kohalikku eliiti ja selles osas on näiteks peaministripartei eriti tundlik. Samas on ka selge, et kui Reformierakond diskussiooniga kaasa ei tule ja kommenteerib reformiplaanidega seonduvat vaid ühelauseliste tõrjuvate ütlustega, siis pole teistel parteidel eriti mõtet seda diskussiooni edasi pidada.  

Regionaalarengut käsitleti pikemalt 2009. aasta „Inimarengu aruandes”. Kuivõrd seal osutatud regionaalsete erisuste suurenemine ehk divergents ja äärmuslikkus, millega Eesti Euroopa Liidus regionaalsete erisuste poolest silma torkab, on üldse hallatav omavalitsuste tasandil? Kas millegi otsustav muutmine siin ei eeldagi paratamatult üleriigilisse poliitikasse ulatuvaid nn katuslahendusi?

Regionaalne kihistumine on temaatika, kus pole efektset ja kiiret lahendust, mis juba järgmisteks valimisteks erakondadele au ja kuulsust toob. See on väga mitmetahuline temaatika: mängus pole vaid majandusküsimused, üksnes ka demograafiline olukord, geograafia, sotsiaalprobleemid, mõnel juhul ka integratsiooniprobleemid jne. See ületab selgelt ühe ministeeriumi piiri. Teisisõnu, regionaalne ebavõrdsus ei saa olla vaid regionaalministri südameasi, selle peab prioriteediks võtma kogu valitsus. Viimast me aga ei näe ja ilmselt vist selle valitsuskoalitsiooni puhul nägema ei hakkagi. Esiteks, nagu ütlesin, pole see valdkond, millega saaks valijate silmis kiiresti plusspunkte koguda. Teiseks nõuaks see ministeeriumideülest strateegilist poliitikakujundust, mis on aga alati olnud selle koalitsiooni üks nõrku kohti. Kolmandaks on siinkohal mängus ka maailmavaatelised põhjused: kumbki võimul erakond pole regionaalse kihistumise temaatikast oma kaubamärki teinud ega pea seda ka Eestile nii oluliseks probleemiks, et seda peaks ulatusliku riigi sekkumisega lahendama asuma.

 

Kas kohalik võim on meie väikeses Eestis inimesest lubamatult kaugele läinud? Olen kogu perega küllalt aktiivne osaleja kodukandi spordi- ja kultuuriüritustel, pidevalt külamättal õlut rüüpamas või siis jooksujalu ja jalgrattaga vallateedel liikvel. Seejuures ei tunne ma, et oleks kellegi kaudu võimalik kaasa rääkida jalgrattateede küsimuses või näiteks probleemi osas, mis mind väga erutab, nimelt et Langi-sugused ülbikud laseksid ka need mere äärde, kes otse liivale pole ehitanud.

Kindlasti pole Eestis kohalik demokraatia nii elujõuline nagu Põhjamaadel ja ilmselt ei saagi olema, sest ajalugu ja traditsioonid on mõnevõrra teised. Nii nagu riigi tasandil pole kaasamist ja rohujuuretasandi demokraatia edendamist kunagi väga suureks prioriteediks peetud, nii on ka kohaliku tasandi võimud kodanikualgatuse edendamise osas tihtipeale üsna leiget huvi üles näidanud. Omavalitsuseti muster kindlasti erineb ning leidub ka mitmeid omavalitsusi, kus püütakse rohkem kodanikuühenduste huvidega arvestada ja neid kaasata. Väiksemates valdades, kus üks poliitiline jõud on volikogus suures enamuses, võib kaasamine tihti toimida ka „korporatiivse juhitud demokraatia” mudeli järgi, see tähendab, et kaasatakse vaid need ühendused, mis on võimulolijatega seotud ja mille juhid on juba nagunii kohalikes võimuvõrgustikes sees.

Soostun politoloogidega, kelle arvates on oma positiivne efekt juba pelgalt sellel, et võimulolijad aeg-ajalt vahetuvad. Kuid kas usute, et kui Tallinnas Keskerakonna asemele tulevad Reformierakonna broilerid, siis tumedad skeemid ja ulatuslik poliitikast elamine ning toiduahelad kvantitatiivselt tõepoolest vähenevad?

Mul pole Tallinna valitsemiskultuuri osas väga suurde kvalitatiivsesse hüppesse usku. Reformierakonna linnapeakandidaatide meedia­sõnavõttude põhjal, kus nad lubavad professionaalset ja mitte-politiseeritud linnavalitsust, meenub paratamatult see, et see erakond pole ei riigi tasandil ega omavalitsustes, kus ollakse võimul, seni küll ametnike politiseerimise ees risti ette löönud. Kindlasti pole reformierakondlik politiseerimine olnud nii süsteemne kui keskerakondlik patronaaž, kuid on raske uskuda, et oravaparteis suudetakse pikemas perspektiivis vastu panna kiusatusele võtta partei ridadest poliitilisi nõunikke ja anda lojaal­setele parteiliikmetele sooje kohti Tallinna linnavalitsuses. Isegi kui esialgu suudetakse end vaos hoida, siis pikemalt võimul olles läheb ilmselt parteisisene surve liiaga suureks, et 100% oma üllatele põhimõtetele truuks jääda. Tuleks ka endale aru anda, et Reformierakonnal on isegi parima tahtmise juures pealinna valitsemiskultuuri muutmiseks üsna vähe hoobasid. Ainuke reaalne koalitsioonivalik on valitseda kas koos Keskerakonnaga või teha habras ja tõenäoliselt mitte eriti pika elueaga koalitsioon IRLi ja SDEga. Kummalgi juhul ei näe ma eriti võimalusi suuremate muudatuste esilekutsumiseks.  

Eesti ajakirjandus on olnud erakondade probleemide esiletoomisel ja kajastamisel üsna tubli. Mida ootate meedialt saabuvate valimiste eel? Mida teha, et suurimad avalikud debatid ei kujuneks surnud ringis roteeruvaks poliitmulaks?

Ma arvan, et kohalike valimiste kontekstis peaksid ajakirjanikud sundima poliitikuid rääkima ikkagi ennekõike kohaliku eluga seotud teemadel, see on valdkondadest, mis kuuluvad kohaliku omavalitsuse kompetentsi. Samuti tuleks poliitikutelt nõuda rohkem argumenteeritust ja kohalike probleemide põhjalikumat tundmist, mitte lasta neil vaid ratsutada üldiste loosungite seljas à la: „Lasteaiad ja teed korda ning Tallinna TV kinni!”.  

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming