Venekeelne ETV 15 aasta pärast

Kaarel Tarand

Ma ei teagi, kuidas nad nüüd vastu kevadet selle kassi laiba jälle üles leidsid, aga igatahes jätkus mäng täpselt selle koha pealt, kuhu see viimati pooleli jäi. Igaüks vaatab, kuidas laipa üle aia naabrimehele sokutada, selmet õnnetuke korra ja kombe järgi maha matta ja jutul lõpp. Raviks siis sellega vähemasti soolatüükaid, nagu Tom Sawyer, aga ei, nemad ainult  pilluvad. Nõnda see külakorda käib, televisioonijuhid valitsusele, valitsus sotsiaalteadlastele, need tagasi televisioonile ja vahel segatakse asjasse veel ka müstiline ja piirideta „kogukond”, kelle pärast kogu püha üritus ette võetud olevat. Jutt käib muidugi ETV venekeelsest programmist.       

Ringhäälingujuhi kas siis kaua kavatsetud või ka spontaanset teematõstatust valimiste eel ja järel võib mõista. Kui valitseb oht, et asutusele  koalitsioonilepinguga mingeid uusi ja üllaid kohustusi kaela kirjutatakse, siis tuleb soovitavalt enne otsust avalikult ja ühemõtteliselt selgeks teha, kui palju see maksab. Nagu ka see, et investeeringu võimalik tasuvusaeg on pikk, hoopis pikem, kui meie koalitsioonidele valimistsüklitega antud neli aastat.         

Oletagem perioodiks, mille lõpuks võiks olla tekkinud peaaegu sõltuvuseni ulatuvalt palav armastus uue venekeelse ja üdini kohaliku täisprogrammilise telekanali vastu, 15 aastat. Seni muudkui laome raha sisse, koolitame  nii tegijaid kui ka vaatajaid, turundame ja reklaamime. Raha rahaks, aga vaadakem ka, mis vahepeal inimestega juhtub. Demograafilised andmed kõnelevad halastamatut keelt. Venekeelse auditooriumi paratamatu kahanemise keelt. Lihtsalt võrdluspildiks (mitte et nad kõik oleksid venelased või venekeelse TV potentsiaalsed vaatajad): vanuserühma 0–14 mitte-eestlasi elas Eestis mullu 55 000, 45–59aastaste vanuserühmas oli neid 103 000.  Aktiivsete ühiskonnaliikmete segmendis tuleb iga uue siseneja kohta vähemalt kaks lahkujat. Immigratsiooni slaavikeelsetelt aladelt ei näe ette ükski riiklik strateegiadokument.     

Järelikult oleks see paratamatult kahanev turg ka juhul, kui see üldse turg oleks. Aga see ei ole. Üht ülikallist teenust, mida TV endast kujutab, püütakse üles ehitada maksuraha eest. Tegeliku perspektiiviga sellisena, et selleks ajaks, kui ülesehitustöö valmis, on ka auditoorium kadunud. Ja seda ka põhimõtteliselt vildaka eelduse puhul, et kõik venekeelsete kodude praegused lapsed jäävad aheldatuks  venekeelse meedia külge oma elu lõpuni. Miks nad peaksid? Nemad ju saavad koolis aina paremat riigikeeleõpetust, suhtlevad aina tihedamalt maa põlise enamusega ja seda eesti keeles, sest noortele eestlastele õpetatakse vene keelt aina vähem. Öelda, et see pole nii, tähendaks sisuliselt väidet, et me venekeelne üldhariduskool on terve inimpõlve läbi kukkunud, et seal pole toimunud ega toimu ei eesti keele tavaõpet, saati siis keelekümblust, ja et  üleminek aina ulatuslikumale eestikeelsele õppele gümnaasiumiastmes on viga, mis tuleb viivitamatult peatada. Väheusutav, et moodustuv valitsuskoalitsioon on nõus neile väidetele alla kirjutama. 

Aga ikkagi, kui venekeelse teleprogrammi jutt ikka kuidagi peaks loo alguses mainitud kujul koalitsioonikõnelustele pääsema, siis oleks kõnelejatest küll riigimehelik need matused ükskord ära pidada ning potentsiaalne „vaba raha” kulutada end tõestanud lõimimistehnikate (nagu seda on keelekümblus) ulatuslikumale  rakendamisele. Väide, nagu vajaksid meie immigrandid mingitel ajaloost, geograafiast või usust tulenevatel põhjustel põlisrahvast erinevat, tugevamat ja kulukamat psühholoogilist kaitset just televisiooni (meelelahutuslike) vahenditega, pole tänaseni vähimalgi määral tõestust leidnud. Enne tõestust ei vääri see ka sentigi raha.

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming