Venemaa Brüsseli vangerdustes

Ahto Lobjakas

Uus Euroopa Komisjon kujundab suhtumist Venemaasse, mis ei ühti kõigi liikmesmaade omaga. 1. novembrist võtab Brüsselis ohjad üle uus Euroopa Komisjon. Vana võib oma viiele aastale tagasi vaadata teatava uhkusega, vähemalt mis Venemaasse puutub. Välisasju kureerinud Chris Patten esindas tihti mõistuse häält liikmesriikide erahuvide tihnikus ? mis küll osaliselt tihenes just komisjoni presidendi Romano Prodi valitsemise ajal. Prodi juhivõimed ? tõestatud Itaalia nõudlikes tingimustes ? polnud lihtsalt eksporditav, nagu juhtub mõne tundliku veinisordiga.

Pattenile võib ette heita kriitilise meele tugevnemist võrdeliselt volinikuaja lõpu lähenemisega. Kerge eetiline oportunism ei muuda aga asjaolu, et pärast Vene-ELi tippkohtumise fiaskot Roomas 2003. aasta sügisel oli ta ühenduse Moskva-poliitikas ainukene kindel pide. Patten üksi tundus mõistvat silmanähtavat tõde, et Venemaa on ELi kui poliitilise ja majandusliku projekti objektiivne möödapääsmatus. Itaalia, Prantsusmaa ja Saksamaa soov seda reaalsust omil põhjusil ?subjektiviseerida? ei erine ehk Patteni vaatepunktist palju Eesti ja Läti kaldumisest selle reaalsuse ignoreerimisele.

Uus komisjon Jose Manuel Barroso juhtimisel võtab ohjad üle ELi-Venemaa suhete seisukohast kummalisel ajal. Mõneti üllatavalt on säilinud Iraagi sõja varjus sepitsetud Moskva-Pariisi-Berliini telg (kohtumine Sot?is). Beslani tragöödia viis Venemaa välisministeeriumi ja mõne ELi ministri haruldaselt terava sõnasõjani, kui eesistujamaa Hollandi välisministri huulilt lipsas soov, et Moskva valgustaks toimunut adekvaatsemalt. Holland võttis soovi tagasi ja EL tervikuna jäi suhteliselt napisõnaliseks Putini haldusreformide arvustamisel. Eelmisel pühapäeval (10. oktoobril) einestasid Luxembourg?is ELi välisministrite kohtumise eelõhtul Leedu eestvõttel Balti, Visegrádi ja Põhjamaade ministrid arutamaks Venemaa küsimust.

Venemaa omakorda teatas soovist ratifitseerida Kyoto kliimalepe, mis on ELi globaalne prioriteet. Samal ajal teatati Brüsselist, et 11. novembri ELi ja Venemaa tippkohtumisel ei sõlmita Moskva poolt kaua nõutud koostööpoliitika leppeid justiits- ja siseküsimustes, välisjulgeoleku, majanduse ning kultuuri- ja hariduse alal. Otsest pahameelt ei väljendanud kumbki pool. Üks Venemaa esindaja koguni ütles, et ?oluline on asja sisu, kiiret pole kuhugi?.

Mida Barroso komisjon sellest inter­reg­numist arvab, pole teada. Seda võib üksnes oletada kildude põhjal volinike kuulamistelt Euroopa Parlamendi komisjonides. Need killud on kontingentsed, sõltumuslikud ja pole mingit garantiid, et juba lähemas tulevikus pole neil üksnes ajaviiteline väärtus. Samas annavad need teatava sissevaate kahe volinikukandidaadi isiklikku Venemaa-pilti.

 

Võhik Venemaa osas

Nii kulus eelmisel nädalal Põhja- ja Ida-Euroopa saadikuil kõvasti kõneaega, et välisvolinikukandidaat Benita Ferrero Waldner üldse tunnustaks Venemaaga muid suhtlemisviise peale dialoogi. Inimõigused ja demokraatia areng käivad volinikukandaadi nägemuses soovi korral asja juurde, kuid ikka kahepoolse vestluse objektina.

Samas on võimalik, et Waldner pole Venemaad puudutavate üksikasjadega lihtsalt kursis. Teisiti on raske seletada, miks ta näis otsivat konflikti liikmesriikide Eesti ja Lätiga, märkides, et ELil tuleb Venemaa poolt regulaarselt tõstatatavatel vähemuste probleemidel ?silm hoolega peal hoida?. Vähemuste õigused on ELi tähtis prioriteet, kuid asjaga kursis olijatele Brüsselis on ammu selge, et Venemaa puhul on tegemist küünilise poliitilise manipulatsiooni vahendiga. Liikmesriikidega nugade peale minek pole komisjonile aga lihtsalt tervislik.

Segase mulje jättis ka Rocco Buttiglione Itaaliast, tema soovib muu hulgas hakata juhendama viisavabaduse, immigratsioonivastase võitluse ja ühise piirivalve arendamist Venemaaga. Võimalik, et Buttiglionele meeldib vastutuul, milleks muidu tema asjatu maani kummardus Moskva suunas veel enne volinikukarjääri algust. Nimelt vestis Buttiglione europarlamendis pikalt vajadusest Venemaasse mõistvalt suhtuda, kuna Moskva on kaotanud alasid, mis on talle kuulunud Katariina Suure, Peeter I ja isegi Ivan Julma aegadest. Venemaa võib end nii tunda isoleerituna ja sellest tuleb aru saada.

Liiga tõsiselt ei maksa ehk kumbagi võtta. Loo kirjutamise ajaks oli tekkinud võimalus, et Euroopa Parlament Buttiglione muil põhjusil üldse volinikuna tagasi lükkab.

Olulisem on siiski, et ohjad on uues komisjonis kindlalt Barroso käes. Nii rõhutas Waldner mitu korda, et ta kuulub ?välispoliitika töögruppi?, mida juhendab komisjoni president isiklikult. Selliseid gruppe tuleb kuuldavasti veel ning pole kahtlust, et tsentraliseerimis­kaldvusega Barroso püüab isiklikult silma peal hoida ka sisserändeküsimustel jms.

See muidugi nihutab mainitud küsimused lihtsalt veidi edasi, ilma et neile vastust annaks. Barroso Venemaa vaadetest on teada suhteliselt vähe. Ametisse nimetamise järel on ta paar korda kritiseerinud Venemaa suhtumist inimõigustesse. Eelmise kuu lõpul Helsingis käies andis ta mõista, et tema jaoks on probleemiks mõnede liikmesriikide kalduvus Venemaa suhtes oma liini ajada.

Iseenesest võib see osutada teatavale tervitatavale realismile Barroso lähenemises Venemaale. Tõenäolisem on siiski, et Barroso lihtsalt väljendas konkreetse olukorra juurde sobivaid mõtteid, mille kaal iseseisvate poliitiliste eesmärkide järgimises pole määrav. See ei tähenda tingimata, et Barrosot Venemaa ei huvitaks. Pigem tuleb Barrosot vaadelda tema seisukohalt määravas kontekstis, milleks on tema positsioon Euroopa Komisjoni juhina.

Komisjon on üks subjekt keerulises mängus, kus liikmesriikide huvid ristuvad ELi ühiste instantside kujunevate ambitsioonidega. Komisjonil, nagu eespool tõdetud, on läinud selles mängus mõnda aega kehvasti. Pole alust arvata, et Barrosol poleks ambitsiooni tõsta komisjoni prestii?i ja mõjuvõimu. See aga tähendab, et Venemaa ? nagu enamik muid ELi poliitika objekte ? on Barrosole esmalt vahend ja alles siis eesmärk iseeneses.Mängu eesmärk võib Barroso jaoks olla suuremgi kui isiklik võim. Selleks võib olla siiras usk ELi postmodernsesse tulevikku, mis on  heitnud endast jõupoliitika kiusatused ja püüab ankurduda ühistesse instantsidesse.

 

Püüe edendada multilateralismi

Sellisel juhul mängivad Venemaa liinil rolli üksnes kaalutlused, mille on legitimeerinud nende vaieldamatu kuulumine ELi kui terviku objektiivsete huvide sekka. Ühishuvide esimesse suurusjärku kuuluvad energiaprobleem, ELi naabruskonna stabiilsus ning ühenduse püüe edendada maailmaareenil multilateralismi vastukaaluna Ühendriikide ühepoolsusele.

Kõike seda ei saa EL ilma Venemaata. Sundus ei mõju, nagu pole ka lootust, et Venemaaga annaks olulistes valdkondades kaubelda. Üritada ju võib, kuid kõrged ELi ametnikud tunnistavad kui ühest suust, et näiteks T?et?eenia temaatika on omandanud president Vladimir Putini jaoks nii isikliku mõõtme, et selle teema ?kratsimine? kõigutaks kogu ELi-Venemaa suhtestiku vundamenti.

Kõik see kokku tähendab väiksemate idapoolsete liikmesriikide vaatepunktist, et poliitika jääb võimalikkuse kunstiks. See ei tähenda, et Brüssel näiteks Eesti või Läti huvidest tingimata üle sõidaks. Eesti ja Läti huvid ei ole seoses Venemaaga alati lihtsalt objektiivselt ELi huvid ning need tuleb aeg-ajalt allutada suuremale hüvele.

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming