Venemaa dilemma: olemaks suur, peab olema impeerium, ent olemaks impeerium, tuleb piirata vabadusi

Lauri Mälksoo: „Ei ole tegelikult nii, et Venemaa on ekstra agressiivne ja teised rahuinglid.“

VALLE-STEN MAISTE

2017. aastal pälvis Lauri Mälksoo Venemaa õigusdiskursust käsitlevate tööde tsükli eest Eesti vabariigi teaduspreemia sotsiaalteaduste vallas.

Rauno Volmar / Ekspress Meedia / Scanpix

Ka vasakpoolne New York Review of Books võimendas äsja NATO kindrali Richard Shirreffi nägemust Vene agressiooni realistlikkusest. Erinevalt Leo Kunnase romaanist algab tema visiooni kohaselt sissetung Lätti juba tänavu. Robert Cottrell küsib NYRBs: mis küll juhtus, et paarikümne aasta eest nii ohutu Venemaa taas muret teeb? Ka Bush ei mõelnud ju, kuidas tegelikult NATO idatiiba kaitsta, otsis nagu Trump Putiniga ühisosa Hiina vastu jne. Meie Y-generatsioonis ei mõista paljud aga Venemaaga seotud hirme üldse. Millest selline heausklikkus?

Impeeriumide lagunemine pole enamasti lihtne, nii mõneski mõttes kogeme praegu ikka veel 1991. aastal toimunud Nõukogude Liidu lagunemise, geopoliitilise maavärina järeltõukeid. Põhiküsimus näib olevat Venemaa järeldus, et püsimiseks pole muud alternatiivi kui nõuda täies mahus suurjõu staatust (sel on paratamatult oma mõjusfäär). Kui Briti ja Prantsuse impeeriumid pärast Teist maailmasõda lagunesid, siis Vene impeerium lagunes 1991. aastal üksnes osaliselt ja tinglikult: lahkunute näol polnud tegemist ülemere kolooniatega, vaid naabermaadega, kus Venemaa soovis ka nende formaalse iseseisvuse korral säilitada oma mõju ja isegi domineerima jääda. Venemaal tajuti nende maade lõplikku ja ka julgeoleku mõttes läänega lõimumise soovi šokina, mis tõi julgeolekupoliitilises mõtlemises kaasa vastureaktsiooni. Venemaal nähti läänes ruumivälist jõudu, kes tungib teise suurruumi ajalooliselt kujunenud territooriumile või mõjusfääri.

Mitmete lääne poliitikute ja mõtlejate heausksus on olnud pigem silmade sulgemine tõsiasjade ees, jaanalinnupoliitika. Psühholoogiliselt ja ka Venemaaga äri ajamise mõttes oli lihtsam loota, et asi liigub vaikselt paremuse poole, selmet vaadata ebameeldivatele tendentsidele näkku. Kuni Venemaa pole suutnud impeeriumi kadumisega rahu teha, ei kao siinkandis julgeolekuprobleem. Seejuures olen ma aga ettevaatlik Shirreffi ja Kunnase laadis viimsepäeva kuulutamise pimesi uskumisega. Sõda, millest nad räägivad, on pigem üks võimalikke negatiivseid stsenaariume, mille realiseerumise tõenäosus on vaidluse koht. Shirreffi ja Kunnase teene on väljaütlemine, et see stsenaarium kuulub praegu kahjuks põhimõtteliselt võimalike kilda. Selline seisukoht on näiteks mõne Saksa SPD poliitiku meelest iseenesest tabu murdmine. Mina ise ei pea Venemaa sõjalise ründe võimalust Baltimaadel siiski kuigi tõenäoliseks.

Teame, et Venemaa on käitunud agressiivselt ja rikkunud rahvusvahelist õigust Ukrainas ja Gruusias, kusjuures viimasel juhul ei käitunud ka Gruusia ise rahvusvahelise õiguse mõttes täiesti korrektselt. Ka läänes valitseb praegu arvamus, et USA juhitud koalitsioon rikkus 2003. aastal Iraaki tungides rahvusvahelist õigust, Venemaa arvates aga rikuti seda ka näiteks 2011. aastal Liibüas diktaator Gaddafit maha võttes (ületati ÜRO julgeolekunõukogu antud mandaadi piirid). Seega pole päris puhas rahvusvahelise õiguse kontekstis keegi: ei ole tegelikult nii, et Venemaa on ekstra agressiivne ja teised rahuinglid. Arvan, et Moskvale on eriti Ukraina ajaloolistel ja sõjalistel põhjustel erisituatsioon ja seal siiski eristatakse (Ida-) Ukrainat Balti riikidest. Kuigi NATO vägede paigutamine Balti riikidesse heidutuse eesmärgil on kujunenud olukorras täiesti õige, olen ettevaatlik ses osas, et üles kütta lääne ja Balti riikide avalikku arvamust, justkui tahaks Venemaa meid peagi rünnata.

NYT artikli „3 presidenti ja Putini mõistatus“ kohaselt (24. III 2014) on USA juhid muudkui lootnud Venemaaga ühisosa leida, ent jõudnud ikka selleni, mida Bush on tunnistanud Anders Fogh Rasmussenile: „Putin on halvasti informeeritud. Vaidleks nagu kaheksanda klassi õpilasega, kes on asjast valesti aru saanud.“ Teie olete veendunud ühisosa leidmise lootusetuses. Venemaa rahvusvaheliste suhete teooriat, praktikat ja ajalugu uurinuna maalite trööstitu pildi: venelaste ja lääne arusaamu lahutab paljuski kuristik.

Ma ei ole veendunud ühisosa leidmise lootusetuses. Küll aga teame rahvusvaheliste suhete ajaloost, et sel ühisosal ja strateegilisel rahumeelsel kooseksisteerimisel Venemaaga on läänele olnud alati oma hind. Näiteks Teises maailmasõjas võitlesid USA ja Suurbritannia koos totalitaarse NSVLiga teise totalitaarse riigi, natsi-Saksamaa vastu. Selle hind oli Jalta kokkulepped ja Nõukogude totalitaarse ruumi laienemine Ida-Euroopas. Meie maksimegi nimetatud strateegilise koostöö eest, saades vastu tahtmist NSVLi osaks. Ka praegu tahab Venemaa normaalsete suhete eest läänega eriõigusi endise NSVLi ruumis, vähemasti Ukrainas, Moldovas ja Lõuna-Kaukaasias. Ja kui ikkagi välisminister Lavrov ütleb taas, nagu ta just äsja tegi, et ÜRO peaks tegelema Eesti ja Läti kodakondsusetuse probleemiga, siis näitab see, et ka Balti riikide suunal pole Venemaa välispoliitiline mõte maha rahunenud; kuskil on mingi ärritus ja rahulolematus endiselt sees.

Lääne ja USA seisukohalt ongi siin tõsine vaidluse koht: kes on suurim oht või rivaal – islamistid, Hiina või Venemaa? Ühe lääne mõjuka mõttevoolu järgi pole ka agressiivsusele kalduv Venemaa suures plaanis nende ohtude seas number üks. Ka väärtuste osas on venelaste ja läänlaste ühisosa ikkagi suurem kui näiteks islamistidega; lõpuks on meil ju Venemaaga ühine kristlik taust, mis siis, et seal valitseb õigeusk. Minu sõnum ei ole üldse see, et Venemaaga ühisosa leida on lootusetu, vaid et ühisosa leidmiseks tuleb olla hästi aus ja realistlik selles osas, milline Venemaa on. Kui teha seda realistlikult ja roosade prillideta, on mingi ühisosa leidmine endiselt võimalik.

Bush ja Trump pole ju samuti ei intellektuaalid ega moraalsed gigandid, Putin paistab intellektuaalselt nutikamgi. Teie ei osuta siiski pelgalt mõtlemise erinevusele. Mööndes, et hegellikul ideel universaalsest progressist ei ole just paremad päevad, usute ometi lääne moraalsesse üleolekusse.

Lääs pole tsivilisatsiooni mõttes universaalne, kõiksuse ainuväljendaja. Lääne tsivilisatsioon on protestantismi, katoliikluse ja ka juutluse pinnalt sündinud tsivilisatsioon, kus rõhutatakse indiviidi vabadust (õigused) ja otsustusõigust (demokraatia). Kui keegi teine kuskil mujal tahab uskuda millessegi muusse, näiteks üleloomulike võimetega ja kõrgema võimu antud tsaari, siis ei ole lääne tsivilisatsioonil õnnestunud seda seni keelata ja vaevalt see õnnestub edaspidigi. Seega on minu arvates küsimus lääne tsivilisatsiooni moraalsest üleolekust peamiselt usu küsimus. Ma ei pea vältimatult vajalikuks, et lääs peaks tundma mingit pidevat üleolekut Venemaast või islamimaailmast; aitab sellest ka, et lääs ise saab edasi olla lääs. Küll aga peame võitlema nagu lõvid muude kohtade õiguse eest defineerida end lääne väärtus- ja julgeolekuruumi osana, selle eest, et nad saaksid seda olla. Selles mõttes pole mu seisukohad mitte niivõrd Venemaa-kriitilised, vaid ka läänekriitilised: lääne universalismitaotlusest, et igal pool peaks jagatama läänelikke väärtusi ja eluhoiakut, on minu silmis tänaseks saanud tupiktee, osa probleemist, mitte osa lahendusest. Need kultuurid, kes pole läänelikeks väärtusteks valmis või jagavad neid vaid osaliselt, ei peaks ka teesklema ja nõudma, et neil on täpselt samasugune õigus saada osa lääne kujundatud rahvusvahelise õiguse sellest osast, mis kannab või peegeldab eelkõige läänelikke väärtusi.

Meie peame siin maanurgas püsimiseks eeskätt oma väärtusi kaitsma, ent siiski ka vaatama, et meid ei lahutaks naabritest ületamatu kuristik. Putin on isegi kõige viimasel ajal toonitanud Venemaa seoseid Euroopaga, teie iseloomustate aga Venemaa käitumisjoont bütsantslikuna.

Venemaa välispoliitika mõtlejad (Karaganov) või euraasluse propagandistid (Prohhanov) rõhutavad minu arvates viimasel ajal küll Venemaa pöördumist Aasia, eriti Hiina poole, ning pettumist Euroopas ja läänes. Venemaa pöörabki end ideoloogiliselt siia ja sinna, edastabki vastukäivaid sõnumeid: kord ta tahab Euroopaga koostööd ja siis ta jälle ei taha seda. Lääs on pingutanud selle nimel, et Venemaaga ühisosa leida: näiteks võeti Venemaa 1996. aastal Euroopa Nõukogusse ja 1998. aastal ratifitseeris Venemaa ka Euroopa inimõiguste konventsiooni. Need olulised sündmused ei kaotanud aga, vastupidi ootustele ja lubadustele, kultuurilisi ja väärtuselisi pingeid. Vastupidi, need pinged on aja jooksul pigem süvenenud, nüüd juba Euroopa Nõukogu sees. Minu sõnum on, et ärge oodake Euroopa inimõiguste konventsiooni järgimist ja elluviimist riigilt, kus rahvusvahelise õiguse teoorias rõhutatult leitakse, et indiviid ei saa olla rahvusvahelise õiguse subjekt. Minu raamatus „Venemaa käsitused rahvusvahelisest õigusest“ esitatud seisukohad on mõeldud teatud tasakaalu või vastureaktsioonina sellele minu arvates naiivsele ja ennast diskrediteerinud 1990. aastate lääne doktriinile, mille järgi toob Venemaa formaalne liitumine mõnede lääne institutsioonidega, lõputu ja kohati kunstlik ühisosa otsimine lõpuks õnne (s.t inimõigused, demokraatia jne) meie kõigi õuele. Nüüdseks on vist küll selge, et tingimata ei too. Ühisosa leidmine on võimalik, kuid üksnes kultuurilise reaalsuse kriitilise analüüsi toel, mitte 1990. aastate liberaalsete ideede triumfi ideest lähtuvalt.

Kas teie nägemus Venemaa bütsantslikkusest pole omajagu essentsialistlik? Toote põhjalikult välja slavofiilse traditsiooni, kuid ei seosta nende ideede esilolu Venemaa ühiskonna vastuolulise arengu ja veidi õnnetu rahvusvahelise positsiooniga. Perry Anderson on New Left Review 2015. aasta suvenumbris seostanud vene uuspietismi otsesemalt segaste aegadega. Patriarh Kirilli ja Dugini marukonservatiivset šovinismi pole ju saatnud püsiv ülevenemaaline heakskiit, nende mõtete levikut on mõjutanud erinevad asjaolud, nagu kleptokraatia vajadused ja kurss, lääne tagasipeegeldused jpm.

Olen siiski üritanud ka Venemaal levinud rahvusvahelis-õiguslikke käsitusi seletada. Väidan, et nende alguspunktiks on suurriiklik traditsioon, mis allutab üksikisiku riigi ja riikluse vajadustele. Sellest saavad Venemaa rahvusvahelises õiguses alguse mitmed asjad ning seisukohad. Minu eesmärk on olnud eelkõige see, et lääne lugeja saaks esmajoones teadlikuks rahvusvahelise õiguse erinevatest tõlgendamistest ja rakendamistest Venemaal. Kui see teadlikumaks saamine on saavutatud, siis saab edasi vaadata, kuidas ületada kognitiivne dissonants lääne ja Venemaa vahel.

Vene ajaloos on leitud hästi palju vabandusi, miks pole reformid välja tulnud: Aleksander II tapeti ära ning Stolõpin ja Ajutine Valitsus ei saanud oma plaane ellu viia jne, jne. Jah, asjad võivadki vahel viltu minna. Juristina ei saagi ma harutada lõputult nende luhtumiste ideelisi juuri ja pean ühel hetkel võtma rahvusvahelis-õiguslikku praktikat ja teooriat sellena, nagu ta näib, n-ö vabandusi arvestamata. Ja see pilt on selline, et Venemaal on rahvusvaheline õigus olnud eri perioodidel riigi ja riigikeskse traditsiooni teenistuses. Miks see täpselt nii on olnud, selle üle võib tulevikus edasi vaielda ja arutleda.

Venemaal leviv konservatiivsus ei ole ka kuidagi spetsiifiline. On ju lääneski Leo Strauss, Heidegger, Breitbart ja Objektiiv, ülipopulaarne Houellebecq mängib samalaadsete ideedega, olgugi vallatumalt.

Vähemalt osa lääne konservatismist on ka liberaalne ühes mõttes: usutakse isiku vabadustesse ja õigustesse läänes ja oma koduriigis, ent ei usuta tingimata enam nende ideede kunstlikku transporti muudesse kultuuridesse. Samuti ei usuta sellesse, et immigrandid teistest, mittelääne kultuuriruumidest, peaksid saama asuda ümber läände ja kasutada kõiki lääne õigusi ja vabadusi – osaliselt selleks, et oma õiguste ja vabaduste suhtes kriitilisi ideid ja uskumisi ellu viima hakata. Teil on õigus: ka lääne konservatismis on hakatud kahtlema õiguste ja kultuuri universaalsuse idees, sellest ka vastuseis kontrollimata immigratsioonile ja universaalsele asüüliõigusele à la Angela Merkel. Siiski on lääne ja Venemaa konservatiivide vahel see erinevus, et oma kultuuri sees lääne konservatiivid enamasti respekteerivad õigusi ja vabadusi keskse väärtusena, Vene konservatiivid kipuvad aga olema suurriiklikud tsaarikummardajad, kellele õigused ja vabadused on teisejärguline küsimus. Nende arvates võib õigustele-vabadustele avanemine suurriiklikku ideed pigem õõnestada (nii ka nende silmis näiteks perestroika ajal juhtus).

Osutate mitmel korral, et rahvusvahelise õiguse uurijad pole Venemaal vabad. Niisugune oma riiki ohustavate jõudude tegevuse (sh agressiivsuse) mõista püüdmine ja õigustamine, mida meil viljelevad Rein Müllerson, Jaan Kaplinski jt, ei ole Venemaal küllap mõeldav? 

Rahvusvahelise õiguse seisukohalt pole Vene rahvusvahelise õiguse juristid näiteks Krimmi jõuga ülevõtmist üldse avalikult kritiseerinud. Üksnes Moskva kõrgema majanduskooli õigusteaduskonna riigiõiguslasel Jelena Lukjanoval ilmus aasta pärast Krimmi annekteerimist opositsioonilises ajalehes Novaja Gazeta artikkel, kus ta süüdistas Putinit rahvusvahelise õiguse rikkumises ja Vene konstitutsioonikohut sellele kaasa­aitamises. Mis puudutab Müllersoni ja Kaplinskit, siis nende roll on Eestis debatti tasakaalustada ja tuua sisse teistsuguseid perspektiive, kui see on läinud liiga ühekülgseks ja pall lüüakse kogu aeg ühte väravasse. Eesti demokraatlik arvamusruum vaid võidab sellest, et meil on ka Müllerson ja Kaplinski.

Kas pole vastuoluline väita, et Vene rahvusvahelise õiguse spetsialistid pole vabad, ent käsitleda neidsamu mittevabu arvamusi Vene traditsioonile sügavalt omase mõtteviisi tõenditena? Andrei Kolesnikov on kirjeldanud vene ühiskonna alandlikkust, pugejalikkust, ülemusepelgust, alanduste ja segaduste põhjustatud inimeste väärikuse kadu.1 Kas saab teha essentsialistlikke järeldusi sellises seisus ühiskonna kohta?

Mina olen kõigest interdistsiplinaarsete huvidega jurist, ma pole kulturoloog või filosoof, kes suudaks teadlasena kõikidele sellistele suurtele küsimustele vastata. Ma lihtsalt registreerin, et Venemaa ajaloo arenguvektor tõmbab seda lääne mõttes vabaduse piiramise suunas; mingil põhjusel jäävad Vene riigis enamasti peale kollektivistlikud ja suurriiklikud ideed. Ma ei arva sugugi, et vabadus on vene inimestele kultuuriliselt vastuvõtmatu, pigem on Venemaa või sealne poliitiline eliit teinud (taas) valiku impeeriumi säilitamise/taastamise kasuks ja sellele ideele ollakse valmis osaliselt ohverdama õigused ja vabadused. Vähemalt mingis osas on väikerahvaid rõhuva või allutava impeeriumi mõte aga ühitamatu inimese õiguste ja vabadustega. Võimalik, et tegu on Vene ajaloo põhihäda ja -dilemmaga: selleks et olla suur, peab Venemaa olema impeerium, ent selleks, et olla impeerium, tuleb piirata vabadusi.

Meil ei huvita kedagi presidendiks kandideerinud Siim Kallase või uues valitsuses taas ministrina tegutseva Sven Mikseri hinnang Iraagi agressioonile. Kas sellise meelsusega ühiskonnal pole variserlik muretseda ennetava enesekaitse jt ideede pärast mõnede Vene mõtlejate arutlustes?

2003. aastal Iraaki tungimine oli ÜRO harta (põhikirja) ehk siis rahvusvahelise õiguse vastane. Seda seisukohta jagab tänapäeval 90% lääne rahvusvahelise õiguse juristidest. Tõsi, selle seisukoha eeldus on, et universaalne rahvusvaheline õigus ÜRO näol on üldse veel keskne. Ma arvan, et USA konservatiivid, kes läksid Saddam Husseini maha võtma, ei uskunud (enam) sisimas, et USAd ja Iraaki seob täpselt sama rahvusvaheline õigus, sest üks subjekt on vaba ja teine diktaator. Miks pole hukka mõistetud neid Ida-Euroopa poliitikuid, kelle suu on USA algatatud Iraaki tungimise osas vett täis? Ma arvan, et selle taga on seesama silmakirjalikkus, mis on meil läänes ja ka Ida-Euroopas kujunenud: me küll jätkame rahvusvahelisest õigusest kui millestki universaalsest rääkimist, ent mingis osas oleme ise lakanud sellesse uskumast. Ma tuletan meelde ka seda, et veel enne Esimest või isegi Teist maailmasõda polnud rahvusvaheline õigus universaalne ja seda ei peetud siduvaks mittekristlike (tsiviliseerimata) rahvaste suhtes. Selles mõttes me teame, et 2003. aasta sõjakäik oli universaalse rahvusvahelise õiguse (ÜRO harta) vastu, aga me teame ka seda, et Saddam Husseini Iraak (nii nagu tõenäoliselt ka praegune killustunud Iraak) ei peegelda 1945. aastal kokku lepitud ÜRO ideaale ja väärtusi. Kogumina on kõik need intsidendid üks suur küsimärk universaalse rahvusvahelise õiguse tuleviku osas.

Euraasiale keskendumise tuhina taustal on märgata, kui puudutatuna tunnevad end läänes toimuvast venelased ja kui palju mõjutavad lääne sammud venemaalaste eneseotsinguid. Venemaa doktriinides võivad olemas olla kõik vastuolud, mida esile toote, kuid ka nt Ivan Krastev (NYT 12. I 2016) usub Putini siirusesse, kui too kaebleb lääne variserlikkuse pärast. Kas Venemaa oleks parem, kui lääs ja USA poleks nii silmakirjalikud ja läbimõtlematult agressiivsed ega rikuks salamahti inimõigusi, manipuleeriks tõe, ebavõrdsete ja suurest rahast mõjutatud demokraatiaga jne?

Lääs ei ole olnud silmakirjalik vähemalt ühes mõttes: lääne klubiga täieõiguslik liitumine tähendab klubi reeglitest kinnipidamist. See puudutab nii Euroopa Nõukogu, G8-t kui ka näiteks WTOd. Venemaa mõte lääne domineeritud organisatsioonidega liitumisel on olnud see, et seal peaks kahel käel tervitama külma sõja järgset Venemaad, aga Venemaa ise võib käituda edasi nii, nagu õigeks arvab, mitte nii, nagu klubi kirjutatud ja kirjutamata reeglid ette näevad. See, et niisugune lähenemine ei tööta ega saagi töötada, pole lääne silmakirjalikkus.

Kas ühitamatute arusaamadega õiguslike suurruumide maailm on ikka nii paratamatu, nagu möönate oma uurimust kokku võttes? Kas seesugune pessimism ei ole ka vastutulek liberalismi vastaste soovidele?

Jah, üks mu Vene liberaalist kolleege ütles, et selle järelduse osas võiks mu raamat praegu Vene riigitüüri juures seisvatele inimestele koguni meeldida. Minu pakutu ei ole rahvusvahelise õiguse ainuvõimalik tulevik ja ma olen ise sellest teadlik. Minu eesmärk selle võimaluse reljeefsel sõnastamisel oli rahvusvahelise õiguse ekspertide liberaalne peavool tardumusest üles raputada, et sellistest asjadest üldse rääkima hakataks. Küsimus ei ole kellelegi vastutulekus või vastutulematuses, vaid ikkagi analüüsis, millises maailmas me tegelikult ikkagi elame. Küsimus on ka selles, et mõned liberaalse rahvusvahelise õiguse progressi uskujad ei taha end häirida lasta sellistest traagilistest näidetest nagu Gruusia ja Ukraina. Mina jällegi ütlen, et nende sündmuste mõtestamine olgu kesksel kohal rahvusvahelise õiguse võimaluste ja selle tuleviku mõtestamisel meie piirkonnas.

1 http://carnegie.ru/2015/09/09/russian-regime-in-2015-all-tactics-no-strategy-pub-61238

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming