Venemaa eelviimane kaotus

Kaarel Tarand

Mul on raske mõista neid, kes väidavad, justkui oleks Gruusia ja eriti president Saakašvili poliitika läbikukkunud, sõja väiksema poole sammud olnud süüdimatud ja läbimõtlematud. Nii palju liitlasi kui praegu pole iseseisval Gruusial vist küll kunagi ajaloos olnud. Ja nii kiiresti ja nii häbistatult pole vist küll keegi maailma ajaloos suutnud Venemaad põlvili suruda, taanduma sundida. Vähem kui nädalaga on Venemaa tagasi seal, kust alustas, kusjuures kaotustega nii elavjõus kui tehnikas, mõjuvõimust maailmas rääkimata. Tõsi, ootaja aeg on pikk ja vaevalt on ükski lihtgrusiin, kes ei peagi lääneriikide diplomaatia peensusi mõistma, rahul USA, NATO ja ELi reaktsioonikiirusega. Iga viivitatud sekund ja minut võis tähendada ja tähendaski inimohvreid, samuti rahvusliku rikkuse hävingut. Need on demokraatia ja vabaduse paratamatud ohvrid-märtrid-kahjud. Sest ainus alternatiiv rahulikule, järkjärgulisele surve suurendamisele ning kooskõlastatud tegutsemisele on kokkulepitud mängureeglite hülgamine, kurjategijaga samastumine, reegliteta omakohtu pidamine.

Kui teilt tänaval kamp kurjategijaid rahakoti röövib, ei teki teil õigust neid kõiki sündmuspaigal maha lasta (ka siis, kui nad teil silma siniseks löövad või käeluu murravad). Kurjategijad püüavad kinni ametivõimud kõigi reeglite kohaselt, süü tõendatakse, peetakse kohut ja vastavalt süü raskusele kurjategijad ühiskonnast ka isoleeritakse. Venemaa on oma röövakti sooritanud, selle teo kõik motiivid ja tõukejõud pole veel selged, kuriteo üksikasjad vajavad veel uurimist ja tõendamist, kuid uurimine on alanud ning kohus ei jää pidamata. Karistuse raskus sõltub sellest, kui veenvaid tõendeid suudetakse Gruusias koguda, aga ka enne kohut on selge, et viisakasse seltskonda nn partnerina, võrdsena pole Venemaal pikaks ajaks asja. Sest seal on Venemaa kuritegelikkus ühemõtteliselt selge. Teatakse, et see, kes praegu on valmis röövretkeks, on järgmisel korral valmis mõrvaks. Tasapisi tühjenevad ka need potentsiaalse mõrtsuka külalistetoad, kus peremees vasallidega siiamaani võrdset partnerlust on teeselnud.

Ühesõnaga, ainus suur küsimus on, kas maailm laseb Vladimir Putini hullumeelsusel areneda tuumanupule vajutamiseni või mitte. Sest Vene tavarelva, olgugi rasket, maailm, nagu näha, ei karda. Pole midagi karta, sest, nagu on öelnud kindral Laaneots Postimehes: „Vene relvastuses ja taktikas, vähemalt telekaameratest nähtu põhjal, ma enda jaoks küll midagi uut ei leidnud, olen neid ise kunagi õppinud ja kasutanud. Paistab, et selles suuri edasiminekuid ei ole. Kuid kindlasti peab märkima, et Vene maaväed on veelgi rohkem rikastatud soomustehnikaga ja kaartule vahenditega”. See on sama taktika, millega hädavaevu peeti Afganistani mägedes vastu 8 aastat, nüüd Gruusias mitte 8 päevagi. Pomme on ja pomme saab, aga ainult Moskvas võidakse unustada, et potentsiaalsel vastasel (lääs) on 20 korda suurem rahvuslik rikkus (pommitootmisvõime) ja ka vähemalt viis korda rohkem ning parema tervisega elanikke kui Venemaal.

Iseenesest on mõistlik, et lääneriigid ei sunni Venemaad avalikult pattu kahetsema, end süüdi tunnistama. Peaasi, et ta allub ja kardab edaspidi rohkem kui nüüd. Pealegi, tühja neist vabandustest, kui karistused on niigi karmid. Alustades Venemaa börsist (mida Vene sõjakäik aina juurde langetas) ja naftahinnast (mis rünnaku järel tõusule ei pööranud). Venemaa kaotas iga sõjapäevaga miljardeid. Taga-Kaukaasia nafta- ja gaasijuhtmeid, mis raha Venemaast mööda parvetavad, kontrolli alla saada ei õnnestunud. Ja mis kõige hullem: Gruusiat rünnates kaotati varasemast hoopis kindlamini Euroopa suurriik Ukraina. Ainus, mis Venemaal veel kaotada on, on seega Venemaa ise. Aja küsimus seegi.