Venemaa teaduse struktuur on kinni eelmises sajandis

Jüri Allik

Minu vana hea tuttav Peeter Olesk, kes ennast kirjandusteadlaseks tituleerib, kirjutas Sirbis sellest, et bojaaridest Vene akadeemikud ei taha millegipärast Venemaa teaduste akadeemia (Российская академия наук) reformiga kaasa minna. Ma sain hiljuti Stockholmis kokku ühega neist, kes peab võimulolijaid lausa sõgedaks, vähemalt mis puudutab reformi sisu, ja eriti viisi, kuidas seda üritatakse teostada.

Mulle tundub, et ka Peeter Olesk ei ole päris hästi aru saanud, mis Venemaa teaduses toimub. Ma olen sügavalt veendunud, et 28. juunil 2013. aastal Venemaa valitsuse algatatud Venemaa teaduste akadeemia likvideerimise kava ei sündinud murest teaduse kehva seisu või taristu (kiirendid jms) ebatõhusa kasutamise pärast. Siseringis teavad kõik, et reformi tegelik algataja on Kurtšatovi instituudi direktor Mihhail Kovaltšuk, kes oli järjekordselt läbi kukkunud täisakadeemikuks valimisel. Samuti teatakse, et tema vend Juri Kovaltšuk on maailma arvatavalt kõige rikkama mehe Vladimir Putini isiklik pankur. Seekord ei olnud tegemist ilmselt murega, kuidas vastu seista uuele raketitõrjesüsteemile, vaid ilmselt sooviga panna käsi peale teaduste akadeemiale kuuluvale kinnisvarale. Õnneks ilmutas akadeemia, kes varem on keeldunud valimast Kremli peaideoloogi Mihhail Suslovit ja sealt välja viskamast Andrei Sahharovi, taas meelekindlust. Venemaa valitsus ja riigiduuma ilmselt kohkusid protestidest (akadeemikud lubasid uude akadeemiasse mitte astuda) ja kiiruga vastu võetud reformid jätavad teaduste akadeemia sisuliselt muutmata.

Nii nagu Venemaa, on tema akadeemia silmatorkavalt feodaalne. Loomulikult oleks pidanud juba ammu kaotama vahe „päris” akadeemikute ja kirjavahetajaliikmete vahel. Loomulikult pole suur akadeemia instituutide võrk, mis on ülikoolidest lahus, kõige parem vahend uue teadmise tootmiseks. Samuti võib endiselt teha rumalat nägu ja arvata, et kõik poliitilised või majanduspõgenikud, nt hiljutised Nobeli auhinna saajad grafeeni omaduste avastamise eest Andrei Geim ja Konstantin Novosjolov, võlgnevad tänu Venemaa teaduste akadeemiale, mitte aga näiteks Manchesteri ülikoolile.

Venemaa teaduse peamine probleem ei ole muidugi tema akadeemia, vaid teaduse vilets seisund tervikuna. Pole oluline, kas teadust tehakse Moskvas, Dubnas või Novosibirskis. Kui seda tehakse ilma hädavajaliku akadeemilise vabaduseta, siis on tagajärjeks ikka süsteem, mida Solženitsõn on kirjeldanud „Esimeses ringis” („В круге первом”). Nukker pilt Venemaa teadusest ei põhine ainult ebamäärasel kõhutundel. Hiljutised analüüsid kinnitavad, et teadusriigina ei suuda Venemaa konkureerida varsti isegi arenguriikidega. Üks silmatorkav põhjus on see, et teaduse struktuur on endiselt kinni eelmises sajandis, kus põhiraskus oli füüsikal, keemial ja tehnikal (Adams & King, 2010). Juhtivates teadusriikides on jäme ots ammu bioloogia ja meditsiini käes.

Tänu headele andmebaasidele võib anda diagnoosi mõne riigi teadusele paari minutiga. Lisatud joonisel on kujutatud Venemaa ja sellele eelnenud Nõukogude Liidu teadustoodang aastatel 1980–2012. Joonisel on näidatud rahvusvahelistes ajakirjades, mida indekseerib andmebaas Web of Science (WoS), ilmunud artiklite arv. Artikkel läheb riigile arvesse siis, kui vähemalt üks autor on näidanud oma töökohaks mõne selle maa asutuse. Võrdluseks on toodud Rootsi teadlaste publikatsioonid.

Joonisel võib näha kaht huvitavat detaili. Venemaa kaotas Nõukogude Liidu lagunemise käigus umbes neljandiku oma konkurentsivõimelisest teadusest. Lähema aastaga jõuab kümme korda väiksema rahvaarvuga Rootsi teadus järele Venemaale avaldatud artiklite üldarvult, mis on Venemaal jäänud absoluut­arvudes peaaegu samale tasemele viimase 20 aasta jooksul. Kuna maailmas ilmub iga aastaga üha rohkem teadusartikleid, siis Venemaa teaduse osakaal maailmas on pidevalt kahanenud. Ja seda vaatamata sellele, et Venemaal on suur konkurentsieelis, kuna andmebaasi kuulub sadu Venemaal väljaantavaid ajakirju. Rootsil on neid vaid mõni üksik.

Kuid artikli avaldamine ei näita veel seda, kui hea see on. Väga suurt hulka ilmunud artikleid ei tsiteerita kunagi ei autori enda ega teiste poolt. Need võivad autorile anda tulu (teaduskraad või ametikoht), kuid teaduse arengule ei ole neist suurt kasu, kuna need ei suuda kedagi innustada. Üks väga usaldusväärne teaduse kvaliteedi näitaja on see, kui mingi maa teadlased avaldavad oma töid maailma kahes juhtivas ajakirjas Nature ja Science. Selles võrdluses jääb Venemaa Rootsile väga ilmselt alla, kuigi rootslased ise on väga mures selle pärast, et nende teadus on muutunud liiga keskpäraseks ega suudeta avaldada vajalikus koguses mõjukaid artikleid (Karlsson & Persson, 2012). Varsti on vahe viiekordne – Rootsi kasuks.

Olukord lõhnab korraliku katastroofi järele, kui vaatame näiteks, kui palju on Venemaa ja Rootsi teadlaste viimase kümne ja poole aasta jooksul ilmunud töid viidatud. Rootsi on selle näitaja poolest maailma riikide esikümnes. Iga Rootsi teadlase artiklit on keskmiselt viidatud 14,9 korda. Samal ajal on Venemaa teadlase artiklit viidatud vaid viis korda. Kui Rootsi näitaja on võrreldav šveitsi, USA ja Taaniga, siis Venemaa on ühes liigas Maroko, Jordaania ja Pakistaniga. Selle näitaja poolest on Eesti 10,1 viitega enam-vähem täpselt kahe vahel. Kuigi kahekordne vahe Venemaaga ei tundugi olevat väga suur, siis ka kõige optimistlikuma ja täiesti ebareaalse stsenaariumi korral kuluks Venemaal vähemalt 50 aastat, et jõuda Eestiga samale tasemele.

Ebamäärased lubadused anda teadusele rohkem raha võivad tõepoolest veidi aidata Venemaa teaduse allakäiku peatada. Vladimir Putin tegi sünget nalja, kui talle näidati olümpiatõrviku maketti: huvitav, et ükskõik, mida teeme, aga välja kukub see nagu Kalašnikovi automaat. Seal, kus pole piisavalt vabadust, ei ole lihtsalt ruumi teistsuguste ideede sündimiseks. Pole ka suurt vahet, kas kaotatakse akadeemikute ja kirjavahetajaliikmete palgaerinevus. Ka mitme akadeemia liitmine ei sünnita iseendast kuigi palju uusi ja häid ideid. Ajaloolise iroonia korras tasub küsida: kes ikkagi võitis viimase suure Vene-Rootsi sõja?

Kirjandus

Adams, J., & King, C. (2010). Global research report: Russia. Research and collaboration in the new geography of science. Leeds: Evidence.

Karlsson, S., & Persson, O. (2012). The Swedish production of highly cited papers. Vetenskapsrådet lilla rapportserie 5. Stockholm: Vetenskapsrådet.

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming