Venemaast messianismita

Ahto Lobjakas

Kogu Eesti välispoliitika Venemaa suunal on inspireeritud minevikukujutlustest ning seetõttu takerdunud. Eesti (välis)poliitikas on alati olnud tendents tõmmata paralleele praeguse Venemaa ja omaaegse Nõukogude Liidu vahel. Tendents on järsult hoogustunud sel aastal, ajendiks Venemaa välispoliitiline aktiviseerumine ja riigi majanduselu ning sisepoliitika tsentraliseerimine. Muidugi lisavad õli tulle Ukraina valimised.

On selge, et praegune Venemaa ei tekkinud tühjale kohale ning kiusatus Nõukogude minevikust inspiratsiooni ammutada on riigi juhtide jaoks suur. Samas peaksid ?analoogia alusel? analüüsijad olema teadlikud sellest, kus ammendub meetodi kasutegur, seda nii moraalses kui kontseptuaalsetes lõikes.

Paralleelid ei pea tingimata olema valed. Laiad pintslitõmbed sobivad aga hästi näiteks ajalookirjutamisse, mis on  definitsioonikohaselt tagantjärele töö. Poliitilises analüüsis ja poliitikategemises langeb sama meetodi viljeleja  kergesti formalistliku teleoloogia lõksu: Venemaad nähaksegi vaid taassündinud N Liiduna. Siit on vaid lühike samm kõike sama puuga lööva messianismini.

Muu maailm näeb Venemaal kaheldamatut autoritarismitendentsi. Samas on ebaselge, kuivõrd see on eesmärk või vahend, ja seepärast on Lääs reageerinud kord-korralt ja pragmaatiliselt. USA näeb kõike valdavalt läbi terrorismivastase sõja prisma, Euroopa Liidu igatsus ?multilateraalse? maailma järele kirjutab aga vältimatult ette nn reaalpoliitika ehk sisuliselt oludega leppimise.

 

Venemaad ülehinnatakse

On rida kaalutlusi, mis toetavad pragmaatilist, mitte negatiiv-messiaanlikku nägemust Venemaast. Kõige üldisemalt: post-post-külma sõja tingimustes lähtub suurim oht maailmarahule mitte riigist, vaid selle puudumisest või nõrkusest. Enim kehtib see globaalsel tasandil terrorismi ja massihävitusrelvade kombinatsiooni kohta, kuid ka regionaalselt pole kaugeltki tõestatud, et Putini ?tugev? Venemaa oleks Eestile ohtlikum kui mingi projektsioon Jeltsini-aegsest kaosest.

Teiseks ülehinnatakse Moskva tugevust. Venemaa käitumine on endiselt selgelt reaktiivne, olgu tegemist Gruusia, Valgevene või Ukrainaga, mitte proaktiivne vääramatu suure anastusprojekti edendamine.

Ilmseim ühisnimetaja Venemaa käitumises on oportunism. Kui mõni aasta tagasi otsis Venemaa Euroopas vastukaalu USA-le, siis nüüd on Moskva peamiseks konkurendiks tõusnud just EL. ELi huvi Vene ?lähivälismaa? vastu ärritab Moskvat, samas kui USAs avab võitlus terrorismiga kõik uksed.

Kuigi Venemaa ja ELi suundumused on vastandlikud, on Venemaal raskusi oma  visiooniga. Tema oportunismi tagajärjed on samal ajal mannetud: Gruusia lasti käest, Ukrainaga läheb ilmselt samamoodi, Venemaa ei suuda sündmusi suunata isegi sellises vasallriigikeses nagu Abhaasia.

Paradoksaalselt töötab Venemaa välispoliitika parimini radadel, mis on kaardistatud teiste poolt, näiteks ligipääs Kaliningradile ning vähemuste olukord Eestis ja Lätis. Mõlemal juhul apelleerib Moskva ELi väärtustele ja reeglitele ning otsib oma huvidele väljundit ennekõike viimaste lõtkudest.

 

Venemaa vs. Balti riigid

Kui kellelgi on raskusi adapteerumisega, on need Balti riigid, mis üha enam komistavad omaenese loodud vaenlasekujule. Venemaa pragmaatilisele ning üsna jõuetule olu- (või mõju)poliitikale vastavad Eesti (ja Läti) laiade, jäigast manihheistlikust (hää ja kuri on lukustet igavesse võitlusse!) dualismist inspireeritud liigutustega.

Mõlemad pooled ajavad võimalust mööda oma asja. Olukorra traagika on selles, et kui ajaloolise õigluse ja üldiselt moraali kategoorias võidavad Balti riigid kõik punktid, siis poliitilise eneseteostuse arvelduses teeb sama Venemaa.

Balti riikide Venemaa-poliitika taandub kahele: pöörata EL Venemaa suhtes oma usku ning nõuda iga hinna eest Venemaa demokratiseerimist. Mõlema hinnaks on kallis aeg ja energia, mida Eestil ja Lätil kitsilt käes. Mingit reaalset mõju Venemaale sel raskel tööl ei ole. ELi reaalpoliitika pööramiseks pole Balti riikidel võimu ja ainsaks tulemuseks on jätkuv isoleerumine Venemaast.

Asjaolu, et Balti-Vene suhted käivad nüüd Brüsseli kaudu, võib anda põhjust rahuloluks. Tegelikult rõhutab see Balti riikide poliitilist marginaliseerumist ELis.  Samas pole Venemaal tarvis Balti riikide edasiseks isoleerimiseks eriti pingutadagi. Kui vaja, avaldatakse neile survet otse, kui vaja, Brüsseli kaudu, ja kui muidu ei saa, siis neid lihtsalt ignoreeritakse. (Meenutagem Eesti tulutuid katseid Läänemere maade nõukogu tippkohtumise korraldajariigina organiseerida oma peaministri kohtumist Vene kolleegiga).

Klassikaline isoleerimiskatse on Venemaa soov siduda piirilepete allkirjastamine (tegelikult ELi tasandi küsimus) psühholoogiliselt puht Balti probleemiga, mida arvata Teisest maailmasõjast.

Ja siis muidugi vähemuste küsimus. Aprillis ELiga sõlmitud partnerlusleppe laiendamise allkirjastamisel demonstreeris Venemaa, millise kergusega saab ülejäänud ELilt välja pressida Balti riike puudutavaid tingimusi viimaseid sellest teavitamata. Sisuliselt sama kordus novembris Haagi ELi-Venemaa tippkohtumisel, kus loodi uus ?foorum? inimõiguste olukorra arutamiseks (Vene pool huvitub selle raames Balti vähemustest, EL T?et?eeniast jms).

Venemaa laseb Balti riikide niigi vähese energia kuluda väikse tähendusega taktikalistesse rabelustesse OSCEs, Euroopa Nõukogus jm. Samas juurutatakse ELi tasandil (ja mitte edutult) vaadet, mille kohaselt Balti riigid on tõrvatilgad muidu igati korralikus meetünnis.

Baltimaade isoleerimine on osa Vene suuremast, kuid sisult sama oportunistlikust mängust. ELil on omad struktuurilised probleemid, kuid ühenduse suurus sunnib Venemaad ettevaatusele.  Venemaa vaatepunktist on loomulik ära kasutada vastaspoole iga nõrkus. Tema vastased peavad oma nõrkusi minimeerima. Paraku seda ei tehta. Millest Eesti ja Läti üle ei saa, on ajalugu. Et viimane pole iseenesest ületamatu raskus, näitab Soome kogemus. Eesti ja Läti puhul aga lisandub oluliselt taagana vähemuste küsimus. Peaasjalikult viimane inspireeribki Eesti ja Läti laiu, ideoloogilisi pintslitõmbeid.

 

Vähemused

Vähemused on võtmeküsimus Balti riikide poliitilise haavatavuse minimeerimisel ja pragmaatilisema, tulemusele orienteeritud välispoliitika võidulepääsus. Praegu on Venemaa käes hoob, mida natukegi liigutades on võimalik neid riike juurteni raputada.

Ainus realistlik viis vähemuste küsimus lahendada on tunnistada realiteete, st leppida status quo?ga. Kummaski riigis pole see mõte populaarne ja Lätis on see võib-olla eksistentsiaalselt võimatugi (muulastele hääleõiguse andmise hind oleks väidetavalt kontrolli kaotamine Riia ja teiste suuremate linna üle). Samas lubab Eesti kogemus oletada, et venekeelsete poliitilise organiseerumise astet hinnatakse üle ja selle iseloomu paranoiliselt. (Kui Venemaa salateenistustel oleks märkimisväärne kontroll muulaste käitumise üle Eestis, siis miks pole neil riigikogus oma fraktsiooni? Eesti poliitikas oleks see tihti  kaalukeeleks).

Muulaste võrdsustumine põlisrahvusest kodanikega toimub niikuinii. Nende integreerimise suunas ajab meid EL oma väärtustega ja lõpuks ka meie naturalisatsioonipoliitika ise. Küsimus on vaid ajas. Praeguse asjade käiguga jõutakse muulasprobleemi poliitiliste aspektide lahenduseni umbes poole sajandiga. Niikaua säiliks ka Eesti välispoliitika Achilleuse kand.

Selles küsimuses ise initsiatiivi haaramisest oleks muudki kasu kui Venemaalt hoobade käestvõtmine. Väheneks ka Venemaa võimalus soovi korral õhutada siinseid kogukondadevahelisi pingeid. Muulaste jaoks loodaks oluline lojaalsusstimulant. Lihtsa kodakondsuse andmise kõrval võiks edendada assimilatsiooni jne.

See kõik ei tähenda, et loobuda tuleks tõest ja õigusest, ajaloost ja oma arusaamast. Kuid on kohti, kus lüüa tuleb serviti, sest muud moodi ei saa. Eesti elab illusioonis, et praegune asjade käik on pöördumatu, et rahvusvahelise õiguse subjektiks saamisele saab järgneda vaid olude järkjärguline paranemine ja omariikluse kindlustumine. Ajalugu pakub aga samavõrra alust hoopis pessimistlikumaks projektsiooniks, kus igal hingetõmbeajal on lõpp ja ellu jäävad kõigepealt need, kes end ise aitavad.

Koera saba jupiti raiumisega ei saavutata midagi peale pideva valu. Eriti välispoliitiliselt on praeguse olukorra objektiivne potentsiaal ammu ammendatud. Jätkuda saab vaid Eesti praegune välispoliitiline stagnatsioon, mis lõppkokkuvõttes toidab nii tegijais kui lihtkodanikes loidu ja vastutustundetut veendumust, et meist ei sõltu tegelikult midagi. Ja kestab kurioosne olukord, kus Eesti ühe suupoolega ärgitab ELi ja muud läänemaailma häälekalt ?realismile? Venemaa suunal, teisega aga üllitab julgeolekudoktriine, milles Venemaad peaaegu ei mainita.

 

Soome eeskuju

Vähemuste probleemil sarvist haaramine ei muudaks loomulikult midagi üleöö. Aga tasapisi hakkaks jääma ruumi väiksemate ?pintslitõmmete? jaoks. Alata võiks vaevaline ja pikk tee selles suunas, kus praegu on Soome. Eesti julgeolekualase mõtlemise suurimaid paradokse ongi see, kuivõrd erinevad meie järeldused Soome omadest.

Pole imestada, et üks põhjusi, miks Eesti võtab endale ELi eesistuja kohustused viimase uue liikmesriigina alles järgmise kümnendi lõpul, on hirm, et Venemaa ei võtaks meid tippkohtumistel tõsiselt. Eesti tulevane eesistumine on osa  kolmeliikmelisest meeskonnast. Samas sai Soome ELi eesistumisega üksinda hakkama vaid viis aastat pärast liitumist. Sealjuures lubab Soome endale ka Euroopa tasandil väga teravat kriitikat Venemaa aadressil. Pärast Beslani ütles välisminister Erkki Tuomioja näiteks oma Interneti kodulehel selgelt, et oma osa inimohvrite arvu selgitamisel on Vene valitsusel. Soome ehitab suhted Venemaaga heanaaberlikkusele, toomata märgatavaid moraalseid ohvreid.

Vahepeal jäägem aga Eestis ootama teateid ?diplomaatidelt ja poliitikutelt?, kelle saatmisest maailma ülikoolidesse tutvustama meie lähiminevikku teatas sel nädalal üks ministrite komisjon. Ehk leitakse ka Cervantese mõõtu mees nende seikluste ülestähendamiseks.

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming