Verbum creat omnia

Aune Past

 

Punase tule all üle tee minna on üldjuhul eluohtlik. Me teame seda, veelgi enam, see on meie veendumus. Ja üldjuhul me ei astu punase fooritule ajal sõiduteele ega manööverda autoga üle ristmiku. Me vastaksime igas avaliku arvamuse uuringus, et see on taunitav või lubamatu tegevus ja meie ei tee seda kunagi. Meil kohe on niisugune veendumus.

Kui seisame ristmikul ihuüksi – ei jalakäijaid ei sõidukeid – ja fooris põleb punane tuli, siis astub nii mõnigi meist sõiduteele ja jõuab ka üle tänava. Selles situatsioonis on ajavõit ja ohtu ei ole. Kui aga seisame kambakesi punase fooritule taga ja sõidukeid ei ole, siis astume kõik julgesti sõiduteele, jõuame üle teegi ja arutame samal ajal oma olulisi teemasid või teeme siseringi nalju, mis tugevdavad meie-tunnet. Meie läheme nende juhmide punase tule ajal üle tee. Kontekst on selline.

Seda triviaalset rida võiks jätkata, aga küllap mõtleme juba ühtmoodi: inimesed ei käitu tavaliselt mingi suure sisemise veendumuse järgi, pigem kohanevad situatsiooni ja kontekstiga. Nii ka suhtumises oma riiki ja poliitikutesse. Sügaval sisemuses on sinimustvalge teadmine, et see on meie oma riik. See teadmine mõjutab meid igas situatsioonis eri tugevusega. Osalemine avalikus sfääris, tegutsemine kodanikuühiskonnas või ka lihtsalt valimiskäitumine sõltub paljuski sellest, milline on meie oma riigi kuvand. Suhtekorralduse ja kommunikatsioonijuhtimise valdkonnas püütakse kuvandit analüüsida vastavalt situatsiooniteooriale: kas inimesed tunnetavad probleemi olemasolu, kas seda probleemi tajutakse lähedasena ja kuivõrd inimene tunnetab piiratust või vabadust, kuivõrd inimene tunnetab, et tema saab midagi muuta. Tuuleveskitega võidelgu kangelased raamatulehekülgedelt.

Kõik need aspektid on subjektiivsed, ei ole meetripuud, millega mõõta lähedust või piiratust. Sageli pole inimene neid ka ise teadvustanud. Siit saavadki paljud konfliktid alguse. Meie protestantlik lastetuba eelistab tagasihoidlikkust enesekiitusele, tööd jutule. Tammsaarelik “tee tööd ja näe vaeva” ei lõpe ka postmodernistlikus ühiskonnas sugugi alati armastusega. Kord ütles üks pankur, et tema pangal pole suhtekorraldust tarvis, sest tema pank räägib tõtt. Las kasutavad suhtekorraldust need, kel vaja ennast paremaks valetada. Väide oli nii võimas, et pidi minu koos valetamise erialaga maa sisse tampima.

Jah, aga… Küsisin pangahärralt, kas tal on 2000 krooni sularahas. Juhtus olema. Palusin tal see lauale panna. Tekkis pea nähtamatu neljast paberist koosnev kuhjake.

Küsisin: “Mis see on?”

“2000 krooni!”

See 2000 krooni on mõnele perele kogu raha, mida saab kuu jooksul kasutada, mõnele inimesele on see tunnitasu, mõnele peenraha, mis paras ettekandjale jootrahaks jätta, mõni armastus läheb seepärast lõhki, et jäi reisirahast puudu, mõni elu võib kustuda, sest polnud 2000 krooni õige ravimi ostmiseks. Mis on tõde, selle 2000 krooni puhul?

Sellesama panga, kus ei vajatud suhtekorraldust, töötajad lugesid oma firmas aset leidvatest muutustest üleriigilisest ajalehest. Juhtkond ei pidanud suhtekorraldust juhtimise vahendiks. Aga et mitte kaotada silma vana asja mäletamise pärast, jätan mineviku rahule. Pealegi, kallitest kadunukestest halvasti ei räägita.

Ometi tahaks nii mõnigi kord hüüatada dramaatiliselt: “Tule taevas appi!”. Eriti, et selle lause kuulsaks lausuja Lennart Meri oli virtuoos, kes oskas sõna kasutada ega pidanud oma riigi ühegi küla rahvast nii vähetähtsaks, et temaga mitte rääkida. Hüüatuse asemel vaovad käeksed rippu ja itk tulõ peale (teise sõnavirtuoosi Peeter Oleski vaba tsiteering). Ikka ja jälle kääritatakse rahva pahameel üles seal, kus targalt tegutsedes hea sõna võidab võõra väe. Rahva ja riigi suhet on võõraste suhtena valus kirjeldada. Ometi on rahulikus argisituatsioonis tunda, et oma ainsat häält valimiste ajal kandidaadile andes võõrast ikka omaks ei tee. Kuigi kõige efektiivsem on kahepoolne tasakaalustatud suhtekorraldus, on ometi selge, et rahval pole riigiga kõnelemiseks kunagi nii palju ressursse (infot, kanaleid, spetsialiste) kui riigil rahvaga. Rahvaesindajad riigikogus peaksid seda eriti teadvustama. Kommunikatsioon ei lõpe valimiskampaaniate lõppedes, kahepoolne kommunikatsioon peaks algama juba enne ühepoolse valimispropaganda lõppu. Meil on paraku situatsioon, kus Eesti on pidevas valimiskampaania olukorras, ühepoolset makstud propagandat ja valimisnänni jätkub pea aasta ringi valimisest teise, kahepoolset, inimesi avalikku sfääri kaasatõmbavat kommunikatsiooni markeerivad vaid meediasuhted või erakondade noorteorganisatsioonide värvikad ettevõtmised. Harva ka mõni kohtumine valijatega. Tänu tšekitsirkusele on kohtumine valijatega saanud kuvandi, et see toimub kas bensujaamas või restoranis ja pitsat ning napsi peab ikka saama.

Olles Eesti esindaja suhtekorraldajate maailmaorganisatsiooni juures ja selle nõukogu liige, tundsin tohutut uhkust, kui meie eetikakoodeks anti Brüsselis üle just Siim Kallasele. Olin uhke, et Eestis on olemas suhtekorraldusspetsialistid, keda aktsepteerib erialane eliit maailmas, ja veel uhkem, et Eestis on poliitikuid, keda aktsepteerib suhtekorralduseliit maailmas. Eesti erialaorganisatsiooni asutaja ja presidendina olen tihti situatsioonis, kus ajakirjanikud küsivad: mis valesti tehti? Kuidas kommunikeeriti laste pidutsemist, kuidas kala röstimist, kuidas integratsiooni või soovi vabastada rahvaesindajad tšekkide esitamisest.

Tõsi, need on paljuski ebaprofessionaalse suhtekorralduse, väheste ressursside või veterinaar-suhtekorraldajate oskamatusest ja vähesest erialasest jõust tulenevad reaalse elu probleemid, mis puudutavad igaühe argipäeva ebameeldivalt. Ometi ei pea ma võimalikuks lahata ühegi tegija suhtekorralduslikke tegematajätmisi leheveergudel. Ma pole näinud, et seda teeksid hambaarstid või advokaadid. Jäägu see poliitilise kommunikatsiooni leivanumbriks. Eetikast lähtuvalt eelistan jagada oma erialaseid teadmisi otse kasutajale, neile, kes seisavad kiivakiskunud kommunikatsiooni põhjustatud probleemiga silmitsi. Sest kui probleemi ei tajuta, siis pole põhjust ajalehes pakutud ravimit ka kasutada. Kindlasti on puuduliku kommunikatsiooni põhjustatud probleemid omajagu keerulised ja valmis lahendusi pole olemas. Mida keerulisem probleem, seda enam peaks süvenema ja hankima siseinformatsiooni. Mina ei kuulu sellesse suguharusse, kes tapab poliitikuid ja kärbseid ajalehega. Ma usun sellesse, et ütle mulle, kes on sinu sõber, ja ma ütlen, kes oled sa ise.

Kindlasti ei ole riigikokku sattumine nakatumine mingisse koledasse ja tundmatusse haigusesse, mis pärsib eetika, võime hinnata situatsiooni ja, mis kõige hullem, ka kommunikatsioonioskused. Eks ole rahvaesindajad oma rahva keskmisest veidi edevam peegelpilt. Nii nagu ei saa rahvas Toompeale lubatäheta, ei pääse toompealane rahva südamesse tasakaalustatud ja professionaalse kommunikatsioonita. “Sõna loob kõik!” on Tartu ülikooli ajakirjanduse ja kommunikatsiooni osakonna tunnuslause. Professionaalse kommunikatsioonita ei saa olla edukas ükski organisatsioon, sest legaalselt edukas saab olla vaid rahva toetusel.

 

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming
Müürileht