Vestlus püssirohutünni kaanel

Vahur Made

Kirjastus Tänapäev on võtnud tänuväärselt vaevaks tuua eestikeelse lugejani prantsuse ajakirjaniku Raphaël Glucksmanni intervjuu Gruusia presidendi Mihheil Saakašviliga, mis ilmus kõigepealt Prantsusmaal 2008. aasta sügisel, veidi pärast Gruusia-Vene sõda. Sõja tausta kirjeldus Saakašvili poolt aitab vestluse hoogsalt käima. Seejärel on võetud jutuks presidendi noormeheiga, mis peaks mälestusliteratuuri armunud eesti lugejale köitvalt mõjuma. Kui jutt kaldub  aga Gruusia sisepoliitilistele teemadele, siis kirjutise hoog raugeb. Saakašvilisse ilmselgelt sümpaatiaga suhtuv Glucksmann üritab kriitikat mahendada, mis suudab, aga president pareerib sedagi innukalt. Raamatukese lõpus jõutakse Vene peaministri Vladimir Putini isiku lahkamise ja rahvusvaheliste suhete üldfilosoofiliste teemade juurde, mis aitab intervjuu rahulikult lõpetada.

Glucksmanni auks peab ütlema, et ta on suutnud juhtida Gruusia presidendi  mõtteradadele, mis pakuvad soovijale palju laiemat mõtlemisainest, kui raamatukesest esmapilgul ehk eeldada võikski. Ridade vahelt lugemise oskus tuleb kasuks. Raamatu esimeses peatükis on tõeliselt kaasakiskuvalt esitatud Gruusia (Saakašvili) versioon 2008. aasta augustisõja põhjuste, puhkemise, kulgemise ja tagajärgede kohta. Presidendi sõnumis on palju sellist, mida Eesti avalikkus on juba kuulnud ja üldjoontes  omaks võtnud (Venemaa pikaajalised ettevalmistused sõja käivitamiseks, sh osseetide rünnakute innustamine, Putini juhtiv roll konflikti eskaleerimises ja Prantsuse presidendi Nicolas Sarkozy aktiivsus selle rahustamises jne). Kuid Saakašvili lisab mõningaid nüansse, mis näitavad paremini tema mõtteid sõja eel ja ajal. Tähelepanuväärsed on Saakašvili osutused sellele, et ta ootas venelaste rünnakut pigem Abhaasiast kui Lõuna-Osseetiast, et sõja  puhkemise hetkeks olid Gruusia parimad väed Iraagis (8000 meest, kes naasid kodumaale alles pärast sõja lõppu) ning et Euroopa Liidu eesistuja Prantsusmaa käitus konfliktis palju operatiivsemalt ja efektiivsemalt kui USA. Sarkozy oli juba tegutsema hakanud, kui saabusid USA presidendi George W. Bushi, riigisekretär Condoleezza Rice’i ja teiste Washingtoni juhtfiguuride teravasõnalised Venemaad hukkamõistvad avaldused.

Miks oli see nii, sellesse Saakašvili pikemalt ei lasku. Võimalik, et Glucksmanni kirjasulg on andnud siin teatud riigile imagoloogilisi eeliseid. Eestlastele on ehk huvitav, et Saakašvili ei maini kordagi konflikti lahendamises algusest peale aktiivselt kaasa löönud Soome välisministrit Alexander Stubbi (rääkimata sõja kõrghetkel Thbilisit väisanud Toomas Hendrik Ilvesest). Ka ei pea Gruusia president vajalikuks peatuda sellel, kui efektiivselt õnnestus  Venemaal sõja käigus marginaliseerida ja hiljem täielikult lõpetada Gruusias Euroopa Julgeoleku- ja Koostööorganisatsiooni (OSCE) missiooni tegevus. Saakašvili näib igati nautivat teadmist, et on 2003. aasta Rooside revolutsioonist peale vastik nii Putinile kui võimult kukutatud Gruusia ekspresidendile, kunagisele NSV Liidu välisministrile Eduard Ševardnadzele. Saakašvili pidev rõhuasetus väitele, et Venemaa keskseks  motiiviks augustisõjas oli esmajoones tema kukutamine, ei tundu siiski päris veenev. Me teame tollest sõjast liiga vähe tegemaks venelaste või kellegi teise motiivide kohta väga kaugeleulatuvaid järeldusi. Pealegi ei saa salata, et Saakašvili täht on tema liitlaste silmis kiirelt langemas. Nii USAs kui Euroopas nähakse teda Lõuna-Kaukaasia probleemi osana, mitte selle lahendusena. Ning põhjused on siin seotud pigem Gruusia sisepoliitikaga, eriti Saakašvili ja  temavastase opositsiooni terava kokkupõrkamisega 2007. aasta novembris. Venelaste rünnak Gruusia vastu pigem tugevdas Saakašvili vahepeal märgatavalt nõrgenenud positsiooni Gruusia presidendina. Isegi siis, kui Saakašvili pole ei kodus ega välismaal eriti populaarne, ei saa ükski poliitiline vastane/kriitik Gruusia sees või läänes nõuda tema kiiret väljavahetamist, riskimata saada igaveseks Venemaaga kollaboreeruja mainet. 

Kuidas ka Glucksmann ei pingutaks, kõneldes Gruusia sisepoliitikast, ei jäta Saakašvili Euroopa arusaamadele vastava liberaalse liidri muljelt. Tõsi, omas regioonis võib Saakašvili näida küllaltki mõõdukas ja paindlik. Sisepoliitikas kasutab ta vägivalda kindlasti palju vähem, kui seda tehakse ükskõik millises Gruusia naaberriigis või isegi ELi pürgivas Türgis. Ka see, et iga Saakašvili vägivallakasutus on maailma pressis tublisti kajastamist leidnud, on ilmselt märk tema võimu suhtelisest avatusest. Kuid autoritaarsuse paine on Saakašvili mõttearenduste lahutamatu kaaslane. Peamiselt räägib ta iseenda otsustest. Aeg-ajalt vilksatavad küll ka mõnede kaasvõitlejate ning valitsusliikmete nimed, kuid ei iialgi otsuste pakkujate ja tegijatena, parimal juhul karistust kandvate vastutajatena. Silma torkab kahe „hea” institutsiooni, presidendi ja sõjaväe käesirutus ja jõudude ühendamine „pahade”, korrumpeerunud, tsiviilinstitutsioonide  vastu. Nino Burdzanadze, Rooside revolutsiooni teine võtmefiguur Saakašvili kõrval, ei tõuse selgemalt esile kellestki, kes oluliste sündmuste ajal juhtus parasjagu Thbilisi turul arbuuse müüma.

Erinevalt tagasihoidlikult pargisügavuses kössitavast Kadrioru lossist ei paina Gruusia uhket klaaskupliga presidendipaleed esimese leedi probleem. Iga liberaalse Euroopa riigi pea peaks vähemalt poliitiliselt korrektseks  korrakski mainida, et saab rasketel hetkedel nõu ja toetust oma abikaasalt. Sandra seevastu Mihheili poliitilistes mõtisklustes kohta ei oma. Mõjutusi on viimasele andnud pigem Anna Politkovskaja. See, kui hästi on Venemaal õnnestunud Saakašvili rahvusvahelisest poliitikast isoleerida, ilmneb ka faktist, et Glucksmanni intervjuus ei peatuta peaaegu kordagi Gruusiat ümbritseva regiooni probleemidel. Saakašvili Gruusia ei ole ilmselgelt regionaalne  mõjukeskus, mis kiirgaks läänelikke mõjusid ja ideid oma naabritele. President kõneleb kas ainult Gruusia riigi ja rahva asjadest või üritab filosofeerida suurtel globaalse poliitika teemadel. Kuid Musta mere regiooni, Põhja- ja LõunaKaukaasia ning Lähis-Ida kohta oleks ju saanud nii palju küsida. Saakašvili vastustel oleks kahtlemata suur väärtus. Siinkohal vaid mõned valikteemad. Kes peaks olema Musta mere regiooni „ehitamise” mootor, ideede pakkuja?  Kuidas Gruusia vaataks sellele, kui kõik praegu Venemaa võimu all olevad Põhja-Kaukaasia rahvad iseseisvuksid ning kui põhjapoole Kaukasuse mäeahelikku tekiks kümmekond uut riiki? Milline on Gruusia presidendi visioon Armeenia-Aserbaidžaani tülis Mägi-Karabahhi pärast? Kuidas meeldib talle Armeenia ja Türgi lähenemine ning Türgi mõjuvõimu järkjärguline kasv Lõuna-Kaukaasias? Mida arvata Türgi pürgimustest saada Euroopa Liidu liikmeks?  Kuidas hindab Gruusia president võimalikke arenguteid Iraagis pärast USA ja liitlasvägede lahkumist?

Gruusia regionaalse mõju käsitlust oleks siiski olnud väga huvitav lugeda. See näidanuks, et Gruusia president ei pea ennast ja oma riiki nõrgaks, vaid tunnetab võimalust ning omab ideid, kuidas mõjutada Gruusia naabrust positiivselt. Et demokraatia teel tõsiselt edasi liikuda, vajab Gruusia revolutsiooni poliitilises retoorikas.  Autoritaarsuse paine lebab siiani mugavalt ajaloolise traditsiooni ja Venemaa naabruse pehmetel retoorilistel patjadel. Gruusia tugevnemise nimel tuleb need kõrvale heita.

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming