Viirastuslikud Sinimäed

Rein Ruutsoo

Mõtteid Raimo Jõeranna filmi ainetel  

Dokumentaalfilm “Sinimäed”.

Stsenaristid Kiur Aarma, Raimo Jõerand, Eerik-Niiles Kross ja Mart Laar, režissöör Raimo Jõerand, tootja Ruut, 2006.

 

Meie ajaloo esitamine eluloolise filmjutustusena võib loota heale vastuvõtule, seda kinnitasid juba Imbi Paju “Tõrjutud mälestused” või Marcus Kolga “Gulag 113”. Näib ka, et ühtede valelike suurnarratiivide ülevärvimise aeg teiste peegelpildiliselt lihtsakoelistega on ümber saamas. Küsitavad sangariood ei tee ajalugu mõistetavamaks, küll aga teevad piisavalt tüli nii kodus kui kaugemal. Toomas Hendrik Ilvese hiljutine soovitus Saksast õppust võtta (EE 23. II 2006) näitab siiski, et ajalookultuuri ja -poliitika kaasajastamine võtab veel aega. Saksamaal tehakse selgelt vahet “minevikuga tasasaamise” (Vergangenheitsbewältigung) ja mineviku läbitöötamise (Aufarbeitung) vahel. Ilvese soovitatud “minevikuga tasasaamine” on vaid üks võimalik minevikupoliitika, mis haakub peamiselt neokonservatiivse (Kohli ja Wende) ideoloogiaga. Sellel on palju ühist Saksa rahvuslikku järjepidevust taasloovate arusaamadega ja Ernst Nolte revisionistliku vaatega natsismile. Eesti ajalooteadus ei tohiks seda horisonti üldkehtivaks tunnistada ja sellele peatuma jääda. Olen sama meelt Vergangenheitsbewältigung’i arvustanud Adorno ja Horkheimeri jälgedes astuva Habermasiga, kelle silmis minevikuga tasasaamine on ebapiisav ja vähekriitiline möödaniku juurteni minemine.

 

Mikroajaloo voorus ja võimalus

 

Ajalugu teostub suuresti praktiliste isiklike valikute vahendusel. Mikroajalugu lubab näidata, kuidas võim mässib inimesed osavalt sisse, pakkudes vaheldumisi piitsa ja präänikut. On neid, kes lähevad sakslastega kaasa 1940.-1941. aasta roimade eest kättetasumise nimel, teised tõmmatakse kaasa edasiõppimise võimaluse, tööteenistuse või ajutise relvavendlusega. Selles osas oli natsliku okupatsioonivõimu loogika üsna sarnane äsja lõppenud ja peatselt alanud uue vene okupatsiooni omaga. Raimo Jõeranna “Sinimägede” filmis on püütud toimunust aru saada. Sellega on tehtud samm ajalookäsitluse avardamise suunas. Ei saa ju olla nii, et ühe totalitaarrežiimiga kaasa läinud olid vaid patrioodid ja teise embusse sattunud põhimõttelagedad kollaborandid. Ja nagu Kruusvalli “Vaikuse vallamajas” avastavad vallajuhid end küüditajate ridades, nii leiavad “vabaduse sõdurid” end võitlemas politsei pataljonides ja Ukraina steppides.

Retoorilisest vaatenurgast on Paul Maitla saatuse valimises filmi süžee aluseks palju ühist 1980. aastail Saksamaal populaarseks saanud eelkõige konservatiivsete II maailmasõja narratiividega, mis lõpevad saksa sõdurite hukkumisega oma koduste kaitsmisel kättemaksuhimuliste “vene hordide” eest. Samalaadset läbivalgustamist kui Maitla saatus vääriks ka mõni Eesti armeest punaväkke sattunu lugu (kas või kolonel Jaan Lukas, kes mõrvati Stalini poolt).

On oluline rõhutada erinevust ajaloo “läbitöötamise” ja sellega “tasasaamise” vahel. Läbitöötamine on selle läbielamine ohvri vaatenurgast. Eestis nii populaarne fraas “polnud valikut või oli ainult halb valik”, mis kõlas ka selle filmi saatekommentaaris, õigustab ja rehabiliteerib tollaseid valikuid. Võib aimata seost mäletamise lubatud ja tunnustatud vormide ja teatavate poliitiliste identiteetide kehtestamise püüde vahel. See hämardab oluliste moraalsete valikute sügavust. Just tehtud valiku uurimine teeb aga võimalikuks eetilise vaate ajaloole. Õnneks on selles filmis välditud uhkust Sinimägede kaevikute ette jäänute üle. Ajaloo läbitöötamine rõhutab kognitiivset dimensiooni ja kodanikuperspektiivi (civic disposition) olulisust. Reflektiivset mäletamist aga ei vaja vaid ajalugu – see on küsimus Eesti demokraatiast ja avaliku sfääri niisugusest arengust, kus just mälu aitaks ära tunda, kust pärinevad käratused “Lõuad pidada!”. 

Filmis joonistuv pilt 1944. aasta mobilisatsioonist Narva alla on hea näide eestlaste ja sakslaste, inimeste ja poliitikute perspektiivi lahutamisest. See on meeste kodukaitsetahte näide, aga ka tunnistus poliitikute väärkalkulatsioonidest ja vastutusest. Kuigi filmi kontseptuaalse külje loojate soov jääda minu arvates lootusetu katse juurde arendada 1944. aasta lahingutest mingi “Eesti erisõja” võimalus on mõistetav, aga ülimalt spekulatiivne. Kuid 1944. aastal Narva alla mineku motiivid pole enam vaidluskoht: siin kaitsti tõesti kodu. Probleemiks on, kas ja mille nimel oli mõtet lasta kümnetel tuhandetel meestel hukkuda. Ka siin on põhjust mõelda, mis oli heroilise “suure narratiivi” sisu selle mehe vaatenurgast, kellest jäid maha lähedased, keda polnudki võimalik kaitsta.

Saksa võimudega ikkagi eraisikuna suhelnud Jüri Uluotsa upitamine tagantjärele ka selles rollis EV seaduslikuks esindajaks peab küllap õilistama tema koostööd sakslastega. Kuid Uluotsal oli natside silmis vaid sümboolne väärtus, mida kasutati lihtsalt ära. Sakslaste poole ei pöördunud ta ise targu Eesti Vabariigi võimukandjana. Kas on unustatud, et Stalin küll annekteeris Eesti Vabariigi, aga Hitler andis Stalinile voli Eesti Vabariik likvideerida. Nagu selle filmi katketes õigesti selgeks tehakse, polnud ka sakslastel illusioone selles osas, mille eest eestlased võitlevad. Neile oli selge, et eestlased pööravad relvad võimaluse korral sakslaste vastu.

 

Vihma käest räästa alla

 

Saksa vägede eestlastele allutamise võimalus, s.o Eestile Saksa vägede kaitse all mingi poliitilise subjektsuse loomine on puhas luul. Kui Uluots seda tõesti uskus, siis oli ta kaotanud igasuguse reaalsustaju ja vastutusvõime. Ja seda tuleb ajaloolasel ka ütelda. Tulevikus vormistanuks see vaid verise kadalipu. Eestlastest oleks saanud lüüasaanud Saksamaa liitlased. Sakslaste sõdimine eestlaste poliitilisel juhtimisel, s.t “tõeline relvavendlus” poleks kuidagi parandanud meie väljavaateid iseseisvaks tulevikuks. Puhtsõjanduslikult ja strateegiliselt on kujutlus mingist “neutraalsest sõjaväest” fantaasia. Isegi 100 000 mehega vägi ei kujutanud endast mingit iseseisvat jõudu, kõnelemata eestlastest staabiohvitseride puudumisest. Vaja oleks olnud pidevat varustamist laskemoona ja kütusega ning katet õhust ja selle võis saada vaid sakslastelt. Teame ju, et Soome “esikunta” juhitud 400 000 mehega hästi koolitatud armee “tõrjevõit” aastaid ehitatud kaljupunkrites 1944. aastal tugines Luftwaffe eskadrillidele, kes triikisid maatasa venelaste pikad ühendusteed Karjalas. Parimal juhul oleks tulemuseks olnud, et lisaks Narvale ja Tartule hävinuksid ka muud sõja tallemaaks muudetud linnad. Kuramaa koti kõrval tekkinuks lõpuks Saaremaa kott. Vangilangenute tee oleks läinud otse Siberisse.

Filmis jäi kõlama punaarmeelase Metelitsa süüdistus, kuivõrd vähe hoolis Vene väejuhatus inimelust. Sama käib sakslaste kohta: suuresti väljaõppeta eestlased – kahuriliha – jäeti püssidega üksi Vene tanke peatama. Oma sõdureid säästa on iga komandöri, riigijuhi või poliitikuna esinenu kohus. Selle mõõtme reljeefsem esitamine laseks ehk “Eesti kaitsmise” retoorika kõrval näha, mis oli võita Narva all ning võimalike võitude ja tegelike kaotuste proportsiooni. Kaevikumehe seisukohalt pole vähe neid, kes on tagantjärele neednud neid surmaga silmitsi jätnud sakslased maa põhja. Sõjaliselt väärtusetu sümboolse vastupanu hind oli kallis. Sakslastegi sõnavarasse oli tolleks ajaks ilmunud mõiste sõjapikendaja ‘Kriegsverlängerer’ ehk mõttetute sõja lõpptulemust mitte mõjutavate kaotuste lisaja. Olla sõjapikendaja Eestis oli kahekordselt mõttetu.

Filmi lõpus juba tuntud õigustuse kordamine, et Sinimägede lahingute, s.t kümnete tuhandete langenute või vangilaagrisse sattunute hinnaga pääses pakku 70 000 eestlast, on mulle alati kõlanud tagantjärele tarkusena. Sinimägedes ei sõditud ju pagemise võimaluse, vaid Eesti püsimajäämise nimel. Küüditamiste vältimatust silmas pidades oleks ideaal olnud kogu rahva evakueerimine. Stalini režiimi silmitu terrori loogika valguses polnud kellelgi võimalust arvata, et ta on väljaspool ohtu. Mis oli kellegi individuaalse saatuse seisukohalt parem, kas pagulus või kodumaale jäämine, selle üle on raske otsustada. Siiski maksab mõtelda, mida oleks tähendanud veel kümnete või paarisaja tuhande eestlase pagulus. Alla teatavat kriitilist piiri poleks eesti kultuuri enam olnud võimalik üles ehitada. Juhtpositsioonid oleksid siis “loomulikult” läinud täielikult venemaa-eestlaste aga veelgi kindlamalt juba venelaste kätte.

 

Otsustades ja valides on tihti võimatu teada, milline valik oleks pikemas perspektiivis osutunud rahva seiskohalt paremaks. Kuid, kui keegi esineb poliitiku või sõjaväelasena, peab olema selge, millise valiku  puhul on edu väljavaade olematu. Olles halastamatult kriitilised Vene väejuhtide suhtes, pole ju põhjust ilustada sakslaste pragmatismi mingiks võimalikuks relvavendluseks. Üks põhjusi, miks Eesti Vabariik suutis 1991. aastal jalule tõusta, oli tõsiasi, et kindralid ei lasknud Hitleril muuta Eestit nagu Preisimaad üheks Saksamaa väravaks. Vastu Eesti poliitikute pingutusi, mis ulatusid Berliinini, kavaldas meid katteväe rolli taandanud Saksa väejuhatus Uluotsa üle. Peteti välja ränk vereohver, kuid vastu ei antud midagi – isegi raskerelvi mitte.

 

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming
Müürileht