Vikerkaarevärvita kirjandus

Tiit Hennoste

Kolm nädalat tagasi sattus mu kätte Soome radikaalraamatute kirjastuse Like raamat „Sateenkaari-Suomi”, sissevaateid soome homode, lesbide, transvestiitide jms ajalukku, milles muuseas ka lugusid soome homoseksuaalsetest kultuuriinimestest, alates Ristikivi armastatud Uno Kailasest kuni kogu eesti rahva armastatud Tove Janssonini.

Samal ajal lugesin artikli tarvis üle Paul Amburi monograafiat „Laulurästas hallaöös”, kus kirjutatud luuletaja Karl Eduard Söödist. Ja tuli meelde eesti kirjanduse kuulus apokriiva lugu sellest, kuidas põlist vanatüdrukut Anna Haavat hirmutati pidevalt põlise vanapoisi Söödi kosjadega, nii et Haava sai peaaegu närvivapustuse. Sööt ei olnud naistemees nagu tema põlvkonnakaaslane Vilde. Aga ta ei olnud ka luuserluuletaja nagu Juhan Liiv. Ta oli eesti kirjanduses eduka ärimehe ja eduka luuletaja väga haruldane ühendus, Vestmanni ja Piibelehe hübriid. Ja piltide järgi kena mees. Ainult naist ei võtnud. Ega kirjutanud õieti armastusluuletki, pigem distantsi hoidvaid naljavärsse naabri Jukust, kes tuli meitele oma õega, mida miskipärast klassika nime all veelgi antoloogiates trükitakse. Ja mida Ambur seletab rahvaliku tundeväljenduse kaudu.

Järsku loksatas mu ajusse täiesti ootamatu küsimus: kas Karl Eduard Sööt oli homo?

On kindel, et tagantjärele ei saa sellise küsimuse vastuseks enamasti midagi kindlat öelda. Eriti kui inimene on tahtnud asja varjata. Või on tulemuseks midagi sellist, mis inglise keeles kannab viimasel ajal nime „XX. His/her true story”, mis üldjuhul tähendab vihjekildude põhjal tehtud räigeid üldistusi, ühiseks nimetajaks objekti ülevalamine kollase solgiga. Aga küsimus on oluline, sest vaatamata juttudele autori surmast elab autor edasi ja väljendab endiselt iseennast.

Ja veel, Euroopa XX sajandi kultuuri valitses modernism, mis tähendas muu hulgas võitlust radikaalsete vähemuste õiguste eest. Nii oli modernism kõikjal ka homokultuuri oluline alustala. Modernistid mitte ainult ei võidelnud homode vabaduse eest, kogu traditsioonilise sugupooltekäsituse küsitavaks tegemine oli nende oluline missioon.

Eesti kultuur sülitas modernismi läbi kogu XX sajandi välja. Aga siis, kui see lõpuks tõesti lõplikult tuli, tegi ta seda koos „Piiririigiga”. Ja väljasülitamine ei tähenda ideede puudumist. Eesti radikaalsete ideede varjatud ajalugu vajab veel kirjutamist. Ja nende puudumine avalikkusest ei tähenda homode puudumist ühiskonnast.

Kuidas oli kas või XIX sajandi lõpu luuletajate naistenimedega? Olid need tõesti valitud vaid selleks, et paremini trükki pääseda, moodi järgida või vastast teha, nagu Georg Eduard Luiga, kes Miina Luha nime varjus vaest Karl August Hermanni mõnitas?

Kuidas oli ikkagi Anna Haava eluaegse põgenemisega meeste eest pärast oma armastatu surma? Kuidas oli Tuglase põgenemisega kirenaiste eest ja novelliga hiidneitsi ja tavalise mehe tapvast armastusest? Kuidas Aaviku meesnaise Ruthiga? Miks levisid veel minu kooliajal kuulujutud sellest, et Suitsu noorte meeste eksamil vaenamise taga oli tema homoseksualism? (Muuseas levitas neid lugusid üks tollane professor, kelle enda kohta levisid just samasugused jutud, aga vastupidisel põhjusel, kuna ta silmanähtavalt eelistas poisse.) Noor-Eesti kui noorhomode ühendus?

Kuidas oli Visnapuu seksuaalsusega, kelle kohta meile kunagi kirjandusloengus kõneldi tema impotentsusest või vähemalt seksuaalsetest probleemidest. Või laiemalt: kuidas oli ikkagi Eesti mees- ja naiskorporatsioonidega? Inglise poiste- ja tüdrukutekoolidest teame üsna palju. Ja natuke ka eesti kuulsatest homoõpetajatest, olgu Vello Saagest või vanast Maurusest endast. Tammsaarel pidi olema silma.

Seksuaalseid vähemusi on 5–15 protsenti ühiskonnast.  Uus „Eest kirjanduslugu” toob enne 1990. aastaid ära umbes paarsada olulist kirjanikku. Lihtne matemaatika ütleb, et nende seas võiks olla 10–30 homo ja lesbit. Üldiselt on neid leitud kunstirahva seast keskmisest rohkem, aga olgu, võtame miinimumi ja saame kümme homoseksuaali. Tegelikult teame vaid Karl Ristikivi. Ja suurte kahtlustega ka Kristian Jaaku oma Alole pühendatud luuletustega. Aga ülejäänud kaheksa?

PS Homodel on rida lippe. Lisaks 1990. aastatel tuntuimaks saanud vikerkaarelipule ka sini-must-valge-triibuline, mis on nahkmeeste ja sadomasohhistide lipp.

 

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming