Visuaalne antropoloogia

Liivo Niglas

  Visuaalse antropoloogia võib jagada kaheks suunaks. Traditsiooniliselt kasutatakse visuaalset tehnoloogiat antropoloogiliste teadmiste hankimiseks ja edasiandmiseks, alates fotoaparaadi või videokaamera abil informatsiooni kogumisest välitöödel ja lõpetades analüüsitud materjali esitamisega fotograafilises uurimuses või antropoloogilises filmis. Teine suund, mida nimetatakse ka visuaalsete süsteemide antropoloogiaks, uurib kultuuri väljendumist olemasolevas visuaalses materjalis, olgu selleks siis Hollywoodi filmitoodang, Interneti kodulehed või linnaruumi kaunistav grafiti.

Tartu ülikooli etnoloogia õppetoolis visuaalset antropoloogiat õpetades keskendun küsimustele, kuidas uuritavat tegelikkust võimalikult täpselt fotole või videolindile jäädvustada ning mil moel seda töödelda ja edasi anda. Siinjuures pole eesmärk mitte niivõrd etnograafilise informatsiooni detailirohkus, kuivõrd teatud antropoloogilise mõistmise saavutamine. Järjest paremini mõistetakse, et antropoloogia peaks pöörama rohkem tähelepanu üksikindiviidile, tema ainulaadsele elu- ja kultuurikogemusele. Just isiklik kogemus on see, mille kaudu inimene õpib tundma ning kasutab kultuuri pakutud võimalusi. Seda nn kultuuri intiimsemat struktuuri vastandatakse akadeemilises antropoloogias pikka aega valitsenud abstraktsete kontseptsioonide kultusele.

Visuaalne antropoloogia, eriti antropoloogiline film, on üks võimalus, kuidas anda tõepärasemalt edasi uuritavate inimeste tegelikku kogemust. Erinevalt abstraktsest sõnast on pilt alati konkreetne, jäädvustatud kindlal ajahetkel ja kindlas kohas. Foto ja video ei taga küll reaalsuse objektiivset kirjeldamist, selle saavutamine on antropoloogias ammu kahtluse alla seatud, kuid kaadrivalik ja monteerimisviis aitavad selgemalt rõhutada uurija kohalolu ja tema subjektiivsete valikute tähtsust. Uuritavate kogemusele lisandub uurija oma. Veel üks asi eristab pildilist reaalsuse kujutamist kirjalikust tekstist: kui sõnaline “tõlgendus” lubab kirjeldatavat nähtust mõista ühel või parimal juhul paaril-kolmel viisil, siis pilt sisaldab lausest tuhandeid kordi rohkem informatsiooni ning vaataja saab teha ise järeldusi, ka selliseid, mida antropoloog ei suutnud või ei tahtnud teha.

Samas ei sobi fotograafia ja video kõikide antropoloogiliste teemade käsitlemiseks, pigem pakuvad need alternatiivi kirjalikule antropoloogiale valdkondades, kus paljalt sõnadega on raske “teise” mõistmist saavutada ja edasi anda. Näitena toon ühe isikliku kogemuse. Filmisin Mosambiigis vihmategemistseremooniat. Pärast naisšamaani juhtimisel läbi viidud kogukondlikku ohverdusriitust, millega kaasnes õllejoomine, külastas kümmekonnast mehest ja naisest koosnev protsessioon esivanemate vaimude “elupaiku”. Vaimudele pakuti õlut, vastutasuks palus šamaan vihma. Lahkunud esimese esivanema koopa juurest, märkasin, et seni segamatult kõrvetav päike oli pilve taha varjunud. Kui ka teise esivanemaga olid suurel kivimürakal jutud räägitud ja õlu joodud, tõusis tuul ning taevas tõmbus halliks. Kolmanda, puu juure all elava esivanema vaimuga toimus juba tõeline vestlus: šamaani palvetele vihma saata vastas kõuemürin. Mida ma aga sõnadega kirjeldada ei oska, on energia, mis korrelatsioonis tõusva tuule ja taeva tumenemisega läks järk-järgult üle kollektiivseks eufooriaks. Inimesed tantsisid, laulsid ja õnnitlesid üksteist vihma saabumise puhul. Nende seas mina oma videokaameraga. Tervet kogukonda ühendava energiavoo tunnetamine on tähtis, et mõista selliste rituaalide olulisust üksikisiku seisukohalt. Loodetavasti suutsin osa vihmategemise maagilisest kogemusest jäädvustada ka videolindile. Nii nagu Andres Söödil õnnestus nõukogudeaegse jaanipäeva vaim edasi anda filmis “Jaanipäev”.

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming