Visuaalsete vanasõnade eetika

Janek Kraavi

Valu on moodsa maailma kunsti teema, mille vahendamisel on oma poeetika ja stilistika. Susan Sontag, Vaadeldes teiste valu. Inglise keelest tõlkinud Külli Paulus. Tänapäev, 2008. 112 lk.

Valu on postmodernistliku meediamaailma kujutiste voo üks ligitõmbavamaid teemasid. Negatiivse reaktsiooni nautimine distantsilt saab võimalikuks paljuski tehnoloogia, digitaalsuse ja satelliittelevisiooni kaudu. Need on meediumid, mis täidavad maailma kannatuste, karjete või pitsitusega südames ja samas mingi sõnulseletamatu naudinguga. Valu on üks moodsa maailma kunsti osiseid, mille vahendamisel on oma poeetika ja stilistika. Valu on infoga kaasa antav antihumanistliku maailma boonus ja  kõigi õudustega harjunud meelte ergutamise järjekordne katse. Ei ole vist vaja lisada, et sellist tüüpi vahendatud valu doosid peavad efektiivsuse nimel muutuma suuremaks, õudsemaks ja baseeruma kordustel. Valu peab muutuma valusamaks. Vahendatud valu kätketakse ligitõmbavatesse ja tarbimisrutiinile vastanduvatesse „huvitavatesse” teemadesse (näljahäda, genotsiid, looduskatastroofid, sõda, meeleavaldused, mõrvad, kriminaalsus üldisemalt jne). Kuivõrd keskmine lääne inimene puutub ekstreemsustega harva kokku, peab ta valu meedia kaudu endale manustama või vähemalt arvatakse, et talle on seda vaja manustada. Kuna äärmuslikud ja fataalsed sündmused on kõige kõrgemalt hinnatud, enam korratavad ja kommenteeritavad, siis saavad need ka „reaalsuse” konstrueerimise keskmeks või tuumaks. Kordamist ei vaja ka see, et valu on kasumit taotleva meedia oluline toode, valu „müüb”. 

 

On neid, kes ei saa suhtuda reaalsusse üleolekuga

Sellise kirjelduse sisemist loogikat  peab  Susan Sontag oma viimaseks jäänud raamatus „Vaadeldes teiste valu” sõna otseses mõttes küüniliseks ja radikaalseks. Ennekõike viitab ta kahele ka  ülaltoodud  mõttekäiku inspireerinud käsitlusele. Kujutise küünilise kriitika või  „reaalsuse kadumise” teooriatest on tuntumad Guy Debord’i vaatemänguühiskonna kontseptsioon ja Jean Baudrillard’i simulaakrumite või simuleeritud reaalsuste kirjeldused.

Reaalsuse kujutamist üksnes totaalse vaatemänguna peab Sontag provintslikuks ning maailma rikkamates piirkondades elavate inimeste kahtlase väärtusega privileegiks: „…on absurdne üldistada teiste kannatustele reageerimise võimet, lähtudes nende uudistetarbijate mõtteviisist, kel pole olnud isiklikku kokkupuudet sõja ning massiivse ülekohtu ja terroriga. Leidub sadu miljoneid televaatajaid, kes pole televisioonis nähtuga kaugeltki ära harjunud. Nemad ei saa endale lubada luksust suhtuda reaalsusesse üleolekuga” (lk 96). Kindlasti on sellist tervemõistuslikku, kuid samas mitte naiivset vaadet mõjutanud autori enda „sõjakogemus” – viibis ta ju mitut puhku 1990ndate keskel piiramisrõngas Sarajevos, kus valu ja kannatuse nägemine ei olnud mingite meediavormidega suunatud või piiratud; kus valu, vaatamise ja kogemuse distants oli minimaalne.

Kuid tegelikult on ka Sontag ise teinud korrektiive suhtumises kujutiste ja maailma vahelisse suhtesse juba oma raamatus „Fotograafia”. Seal esitatud seisukoha toob ta esile ka selles teoses: „vulgaarsete ja kohutavate kujutiste armutu levitamine õõnestab meie võimet reageerida kogemustele emotsionaalse elavuse ning eetilise relevantsusega” (lk 94). Reaalsuse tajumine väheneb või moondub. Näiteks osutab ta 11. septembri sündmustes ellujäänute takkajärele kasutud kirjelduskeelele: kui varem väljendati uskumatuid läbielamisi üldjuhul väljendiga „see oli täpselt nagu unes”, siis Hollywoodi katastroofifilmide ja -uudiste mõjul kasutatakse oma selgitustes massiliselt sõnu  „ebareaalne”, „sürreaalne” ja „filmilik”. Ka siit järeldub, et teatud eetilisus on asendumas esteetikaga – teatud traditsiooniliste humanistlike moraaliküsimuste diskurss on suuremal või vähemal määral kattumas vormi problemaatikaga. Raamatu üks alateemasid, ekskurss kannatuste-teemalise fotograafia minevikku, tõestab, kui oluline roll oli/on selles valdkonnas lavastuslikkusel, mis lähtub vajadusest rahuldada nt esteetilisi või ideoloogilisi (sh eetilisi) nõudeid. Meedium teisendab niisiis kujutistekultuuri erinevaid teemasid, sealhulgas ka traagilisi kujutisi. Põhimõtteliselt jõuab Sontag vähemalt oma meediumist lähtuvas analüüsis ülalmainitud radikaalsetele kriitikutele võrdlemisi lähedale. Kuid esitab neist erinevalt mitmeid vaatajal tekkida võivaid  eetilisi küsimusi: kas ma pean teiste kannatusi vaatama? kas ka minul peab valus olema? kes on kõiges selles süüdi? kas ma peaksin empaatilisem olema? jms.

Üks probleem lähtub kohe pealkirjast. Kes on need teised, kes kannatavad? Üks võimalus sellele vastata on osutada indiviididele, kes on sattunud traagilisse situatsiooni, aga kes ometi on „meie” (Ameerika sõdurid, Eesti sõdurid jne). Kuid selle raamatu üks alateemasid osutab ka neile „teistele”, kes ei kuulu lääne geograafilisse või kultuuriruumi: nt Aafrika ja Aasia  kui „teised”. Sontag juhib näiteks tähelepanu sellele, kuidas postkoloniaalse maailma kujutised lähtuvad ikka kunagisest koloniaalsest tehnikast ja praktikast, kui asumaade elanikke demonstreeriti metropolides „loomaaiana”.  „Eksootilise valu” importimine lääne kogemusse lähtub sellest tulenevalt teistsugusest esteetikast, mis on šokeerivam, suureplaanilisem, täpsem, julmem. Need võtted omakorda loovad jälle ka erineva eetilise paradigma. Selline topeltesteetika hoolib küll „oma” ohvrite ja nende lähedaste moraalsetest jms kaalutlustest, samas kui nälgivate aafrika laste eksponeerimise puhul nende hoolivate hoiakutega ei arvestata.  Me filmime ja vaatame  naudinguga India alamklassi perekonna probleeme täis eluolu, samas keelame Kadri Kõusaare „oma” valust kõneleva filmi näitamise ja vaatamise. 

 

Tüütab  kõige traagilise ja šokeeriva kiuste

Muidugi ei saa ka Sontag  mööda vaadata sellest, kui suurt ja otsustavat mõju avaldab  nn „CNNi efekt” või valu „uudiseks” muutmine kogu  valu diskursusele, reaalsuse mõistmisele ja kõige olulisem – mäletamisele.  Igaõhtune sõda minu elutoas tühjendab lõpuks sündmuse selle tähendusest või jõust, vaataja väsib või huvitub uutest elamustest – see tüütab  kõige traagilise ja šokeeriva kiuste. Loobumine end ammendanud teemast on täpselt nupulevajutuse kaugusel. Sontagi arvates pääseb  kujundite ja kuvandite lakkamatu kordumise maailmas mõjule just stoppkaaderliku olemusega vorm: „ Informatsiooni ülekülluse ajajärgul pakub foto kiiret moodust millegi mõistmiseks, ning kompaktset vormi selle mällu talletamiseks. Foto on nagu tsitaat, maksiim või vanasõna” (lk 24). Nõnda on foto tänapäeva liikuvate klippide maailmas üks toimivaid mäletamise vorme, postmodernse pärimuse liik.

Oma käsitluse lõpulehekülgedel toonitabki Sontag, et  mäletamine on eetiline akt ja kannatuste kujutised on selle eetika elushoidjad, kuigi arusaadavalt tekitab pidev kannatusi eksponeeriva visuaalia rünnak vastupidise iha:  tahtmise neist loobuda, need parema enesetunde nimel unustada. See on mõistetav reaktsioon. Kuid Sontagi arvates  ei ole  kujutatava valu hajumine või vastupanu negatiivsetele emotsioonidele sugugi mitte vaataja defekt või möödahiilimine tõsistest asjadest, vaid need fotod olekski pigem  „üleskutse tähele panna, mõtiskleda, õppida, uurida valitsevate võimude õigustusi rahvahulkade kannatustele” (lk 101).  Siin jõuab Sontag tegelikult fotograafiast väljapoole, kogu eelmise sajandi ajaloo tumeda hoovuse lätetele, reaktsioonideni, mis käivad kaasas piltidetaguse ruumi ja sündmustega. Sontag eristab kahte kategooriat, mäletamist ja mõistmist, ta küsib: kas kramplik ja sundiv mäletamine ei pärsi lõpuks ikka mõistmist? Mäletamise eelistamine mõistmisele ei ole lahendus rahva ja tema mineviku lepitamiseks. Traagiliste sündmuste ja emotsioonide kujutiste eetika oleks siis „valusate küsimuste” esiletuleku eelduseks, mitte üksnes süü- ja kaastunde või viha tekitamise teenistuses. Sontagi lühike monograafia ei ole kirjutatud mitte niivõrd  fotograafiast erialaselt huvitatud lugejale, vaid ikka ennekõike visuaalses tänapäevas ekslevale inimesele. Pealtnägijale, kes viibib nii ajalises kui ruumilises plaanis sündmustest eemal, kuid kes ometi ei taha seda distantseeritust ümber vahetada meelelahutuseks või lihtsustatud teoreetiliseks skeemiks. 

 

 

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming