Võidu ja kaotuse määravad kooliõpetajad

Kersti Kaljulaid ja Raul Rebane vaatavad tagasi lõppevale aastale Eesti ja maailma ühiskonnaelus.

VALLE-STEN MAISTE

Möödunud kümnenditele omane õnnis unustus meie maa ja rahva kohal seisvate ohtude osas on taas kadunud. Käesolev aasta tõi raputava teadmise, et elame endiselt imperialistlikult meelestatud, sõjaka ning arusaamatu siseelu ja kultuuriga ühiskonna kõrval. Väga paljude asjade perspektiiv on muutunud?

Raul Rebane: Üks Texase farmer olevat öelnud, et ta pole ahne, vaid tahab ainult neid maid, mis piirnevad tema omaga! Kas tuleb tuttav ette? 17 miljonit ruutkilomeetrit on liiga vähe suure vene hinge mahutamiseks. Vaja oleks 22 miljonit ruutkilomeetrit, nagu vanasti Nõukogude Liidul. Üle tüki aja me tõesti tunnetame, et oleme reaalselt ohustatud. Loomulikult mõtleb ohustatud inimene teisiti ja muutunud oleme ka meie. Vabadus tõuseb meie väärtuste skaalal kiiresti kõrgemale ja uued kingad taanduvad madalamale. Peame Putinile tänulikud olema, et ta aitab meil mõista tegelikult väärtuslikku. Õiget asja kaitstes muutume ise paremaks. On selge, et kogu senise julgeolekuarhitektuuri muutumine seoses Krimmi ja Ida-Ukraina sündmustega jätab 2014. aasta meelde kui suurte muudatuste aasta. Väga paljud tahaksid, et see kõik oleks läbi ja saaks tagasi pöörduda business as usual’i juurde. Aga lihtsalt see enam ei õnnestu …

Kersti Kaljulaid: Uues külmas sõjas ei maksa olla ka liiga närviline. Putini kiusu üks eesmärk on meie elu sedasi rikkuda, et me kardaks ja ei saaks lootusrikkalt tulevikku kavandada. Meid on ka lihtne hirmutada. Rootslastele on toimuv lihtsalt déjà vu, külma sõja ajal lendasid Vene pommitajad ikka piki piire. Uudis on ainult see, et tsiviillennundust on taevas palju rohkem ja sellepärast on praegused „vallatused” ohtlikumad. Raudse eesriide taga meie lihtsalt ei kuulnud Vene lennukitest Läänemerel. Venelane ei rääkinud meile, kuidas ta iga jumala päev svenssoneid ja sakslasi tirriteerimas käib. Tuleb kohaneda külma sõja oludega vaba infovahetuse tingimustes. Ja nüüd oleme teiselpool rindejoont, jumal tänatud. Aga muidugi läheb aega, kuni Rootsi ja Saksamaa taastavad oma külma sõja aegse võimekuse Läänemerel, alates allveelaevandusest ja lõpetades korraliku vaatlusvõimekusega. Loodetavasti nad tegutsevad ses vallas rohkem kui räägivad.

Venemaa kirjelduste kohaselt olevat Euroopa julgeoleku kohale kerkinud pilvede taga USA soov laiendada oma geopoliitilist haaret. Kui palju näete teie lääne käitumises silmakirjalikkust, millele meilgi osundavad kodanikud Yana Toomist Rein Müllersonini?

Rebane: Ameerika kindral Omar Bradley ütles siis, kui Korea sõja ajal taheti ka Hiinasse tungida, et „see ei oleks see sõda, selle koha peal, sellel ajal ja selle vaenlase vastu”. Sellist vale sõda on Venemaa alustanud Ukraina vastu. Vale sõda toob kaasa hulga ootamatuid tagajärgi, millest ühte tuleb eriti rõhutada. 2003. aastal ütles Ukraina tolleaegne president Leonid Kutšma Harkivi tudengitele: „Ukraina me lõime, nüüd tuleb luua ka ukrainlased!” Sellega, mis osutus üle jõu käivaks Ukraina presidentidele, on Putin nüüd hakkama saanud. Krimmi vallutamine ja sõda Ida-Ukrainas on suure osa Ukraina rahvast ühendanud. Vaevalt et Putin seda soovis, aga „tuli välja nagu alati”. Lühikese aja jooksul on Putin ühendanud enda vastu suure osa Euroopast, loonud tema peale tigeda naaberrahva ja madaldanud järsult omaenda rahva elatustaset. Kus see lääne silmakirjalikkus on?

Mõned arvavad, et pahelisele käitumisele vaatamata on tugeva Venemaa poolt tasakaalustatud maailm parem sellisest, kus domineerib vaid lääs või lääs ja Hiina.

Rebane: Mul on väga raske sisse süüa teooriat, et tugeva Venemaa (loe: tuumapommi ja naftaraha) poolt „tasakaalustatud” maailm on turvalisem. Samasuguste argumentidega sooviti enne Teist maailmasõda rahustada maailma, kui Hitler tiibu sirutas. Andrei Piontkovski nimetas juba 2000. aastal Jeltsinit Boriss Nikolajevitš Hindenburgiks, kuna ta aktsepteeris, et Putin saab Venemaa juhiks. Ta nägi kaugemale kui muu maailm sel ajal, kes nagu George Bush vaatas Putini silmi ja nägi otsekohest ja usaldusväärset inimest. Nüüd ei jõuta tolleaegset naiivsust ära imestada. Oma argust ja ebakindlust geopoliitilise sõnavahu taha peita näib teaduslik, aga hind tuleb kõrge. Kuradile selline geopoliitika! Täna tuleks käituda nii, et 2020. aastal me ei peaks imestama oma naiivsust aastal 2014.

Kaljulaid: Paraku on vanades Euroopa riikides uskumatul kombel üksjagu neid, kes küsivad: „Kas te mõtlete tõsiselt, et Venemaa võiks teile kunagi uuesti kallale tungida?” Iga maa poliitikud teevad ju ikkagi valdavalt seda, mida nende kodanikud õigeks peavad. Meie võimalus on meenutada, et Nõukogude Liidul oli selline plaan nagu „kuue päevaga rannikuni”, s.t siis kanali äärde ja Putinil ei pruugi uuendatud versioone Euroopas sõjapidamisest olla. Mõistlikumad poliitikud muidugi saavad aru, et Putin tuleb kuskil peatada, enne kui … Aga kus ja enne mida? Ühes tuleb venelastega nõustuda – kui see peatamise otsus tehakse siis, kui ohus oleme meie ja kolmanda maailmasõja ärahoidmislahingud peetakse meie pärast, siis 20aastasest ülesehitustööst ei jää järele midagi. Järelikult Putin tuleb tinigmata peatada enne. Vaikselt ei tohi istuda. Las meie partnerid pigem arvavad, et me oleme liiga paranoilised, kui et laseme nende põhjendamatu rahulikkuse endale peale suruda. Praegune olukord ei ole Teise maailmasõja eelsega siiski õnneks võrreldav. Siis ei olnud ju keegi võtnud mingitki kohustust ega andnud lubadust meid kaitsta. Meil ei ole seni ühtegi tõendit, et NATO heidutus ei tööta. Ka Angela Merkel näeb ohte pigem Balkanil kui Baltikumis. Sanktsioonid ja ennekõike nafta hind alandavad oluliselt ja kiiresti venelaste ostujõudu. Nii vähenevad Balti riikide vene elanikkonnaga seotud riskid. Meie suurimad julgeolekutagatised on suuremad ja kindlalt laekuvad palk ja pension, mida rubla kursi tohutu langemine iga kuuga ilmetumaks muuta ei saa. Ohtlik on muidugi hetk, kui Putin enam majanduslikult välja ei tule. Ebastabiilse poliitiku reaktsioonid sel perioodil võivad olla ettearvamatud.

Kuidas hinnata julgeolekukriisi ja sanktsioonide mõju Euroopa ja Eesti majandusele? Kas julgeoleku ja majanduse seoseid silmas pidades on läänes ka mingeid energiajulgeolekut jm puudutavaid järeldusi märgata?

Rebane: Praegu on hea aeg iseennast, naabreid ja Euroopat tundma õppida. Mul ei lähe meelest 16. aprillil Soome televisioonis eetris olnud saade „Vene õhtu”. Seal oli majandusinimesi, keda üldse ei huvitanud, mis toimub. Krimm polnud teema, arutati viisavabaduse võimalikkust Venemaaga ja kuidas efektiivsemalt palkmaju saaks müüa … See, et mingid poliitilised otsused võiksid segada äritegemist, tegi paljusid stuudios lausa tigedaks. „Ärge rääkige sellest küüditamisest, bisnist tuleb panna” seisukohti on ju ka meil olnud. Kui selline mentaliteet oleks valdav, oleks meil siin väga kibedad päevad. Õnneks valitseb enamikus maades seisukoht, et kui tahad elada turvaliselt, siis tuleb selle eest maksta. Meile on Venemaa sanktsioonid pikas perspektiivis alati kasulikud olnud, sest sunnivad liigutama ja uusi turge otsima. On tunne, et lähikuudel me veel kuuleme sellest vallast häid uudiseid. Emotsionaalselt näitavad sanktsioonid ühtsust või selle puudumist. Energiajulgeoleku osas olen kade leedulaste LNG-terminali peale.

Kaljulaid: Sanktsioonide mõju ja nafta hinna langus on mõlemad Venemaa majanduse nõrgenemise taga, aga nafta hind teeb ilmselt rohkem haiget arvutuslikult ja sanktsioonid on pigem lihtsalt solvavad, ent sellisenagi mõjusad. Kiusaja hinge ei mahu, et teda vastu kiusata julgetakse. Möödunud nädalal arutasid energeetikaministrid kaheksast riigist, keda puudutas South Stream, mis edasi võiks saada. Kõik peale Ungari paistsid keskenduvat alternatiivsetele lahendustele, nagu TAP ja East-Med. TAP on juba olemasolev projekt Kaspia mere gaasi toomiseks läbi Türgi Euroopasse, East-Med on mõeldud Küprose ümber avastatud gaasi Lõuna-Euroopani toimetamiseks.

South Streami ebaõnnestumine suurendas kindlasti tõenäosust, et TAP võiks valmida aastaks 2019. Küpros oleks vahest varem kaalunud koostööd Gazpromiga oma tootmise arendamiseks, sest neil ei ole tehnoloogiat. Nüüd nad otsivad ehk teised partnerid.

Ungari kohta arvasin, et ollakse tuumajaama(de) ehituses Venemaaga kokku leppimas, aga hiljuti kuulsin hoopis põnevamat põhjendust. Putin lubavat ungarlastele, et South Streami saab ikka teha, aga läbi Serbia, et olla rohkem väljaspool ELi, kus ei kehti kohustus hoida torus ruumi ka konkurentidele, s.t ei tohi teha näiteks 20 aastaks 100% toru mahtu katvaid lepinguid. Ungarlasi erutab väga, et kui Nord Stream sai valmis, siis otsustas EL, et rohkem selliseid projekte teha ei tohi, sest peab olema rohkem ruumi konkurentsile. Miks sellist piirangut ei olnud enne, kui Saksamaa neile tähtsa toru kätte sai? Sellega põhjendavad nad ilmselt valmisolekut Venemaaga bilateraalselt edasi liikuda. Isegi kui sellest asja ei saa, hoiab Ungari eemale alternatiivsetest projektidest, mis ongi ju Venemaa eesmärk.

Kuivõrd on lahenenud ELi siseprobleemid ja kriisid, ohud, mida nähti euro kohal? Kas majanduskriisist on midagi õpitud?

Kaljulaid: Ei ole väga õpitud. Jean-Claude Juncker soovib struktuursetele reformidele mõeldud investeeringud eelarvedefitsiidi arvestusest välja jätta. Ilmselt annab igat sorti tegevust vajalikul moel müüa ja riigid saavad taas tagaukse, mille kaudu defitsiidis eelarvet võimaldada. Probleem ei ole siin mitte ainult selles, et kokkuhoiupoliitika saab läbi. Mulle isiklikult võib tasakaalus eelarve poliitika rohkem meeldida, aga see ei tähenda, et teisiti ei saa. Teistsugust poliitikat ajades vajab süsteem keskpanka, kes maandaks defitsiidi kasvuga seotud riske. On ju nii USA kui ka Ühendkuningriik ennast riigi eelarvepoliitika ja keskpanga rahapoliitika koosmõjus taas majanduskasvule vedanud. Euroopa ei ole aga selgeks saanud, kuidas ühe keskpangapoliitika ja erinevate eelarvepoliitikatega arengut tagada.

Varem takistas rahapoliitiliste sammude astumist see, et osa riike kasvas kiiresti ja teised aeglaselt ning kõigile sobivat poliitikat ei olnud võimalik korraga ajada. Naljaga pooleks võib nüüd öelda, et kriis on selle mure lahendanud. Kõik kasvavad aeglaselt, kõigi tööhõive on täistööhõivest kaugel, kõigile sobiks lõdvem rahapoliitika. Aga nüüd ei suuda me kokku leppida, milline see lõdvem rahapoliitika peaks olema, juhul kui asi läheb kaugemale lihtsalt intressimäärade all hoidmisest.

Kui tulla Eesti juurde, siis palju üliolulist on tehtud: ELi ja NATOga ühinemine, sõltumatuse saavutamine Venemaa turust 1990. aastate kriiside tulemusena, mingigi taseme saavutamine kaitsevõimes. Praegu kõneldakse palju aga psühholoogilisest kaitsest. Jaak Aaviksoo oma Diplomaatia loos mainib lausa riigi õigust valedele. Kas me nii Venemaast erinekski?

Rebane: Aaviksoo on akadeemik, mitte idioot. Aeg, et tema mingitest ütlustest tehti 2011. aasta kevadel eesti rahva tuleviku suurim oht, peaks olema läbi. Venemaa käitumine on teinud psühholoogilise kaitse tulistele kriitikutele värvikalt selgeks, et see nähtus on olemas ja iseseisval riigil tuleb sellega tegeleda. Kus on kaitsevastased raevukad artiklid praegu? Kui naaber puuderdab su ajusid, suunab vaenuliku infovoolu su kodanike suunas, mõjutab meediat ja poliitilist süsteemi ja sa üritad midagi selle vastu teha, siis on see vabaduse ahistamine? Phillip Katzi „sa ei tea, et oled rünnatud, ja ei mõista, et oled kaotanud” on vägagi aktuaalne. Psühholoogilise kaitse üks olulisi komponente on ka esindatus rahvusvahelises infovoolus ehk riigi imago. Sofi Oksanen ütles selle kohta Soome sõjaväelastele esinedes hiilgavalt, et „kui ei teata, et oled olemas, ei panda tähele ka su kadumist!”. See määrab ära kohustuse võidelda riigi kuvandi eest ja siin on Eesti minu meelest olnud väga tubli. Hea aeg on. President Ilvese suurest rollist selle ülesande täitmisel saame vist aru küll alles siis, kui ta enam president ei ole …

Kaljulaid: Kõige edukam psühholoogiline kaitse on selline, et suudetakse oma tegevusega veenda, ilma et keelataks või piirataks aktiivselt vastaspoole sõnumiedastust. Arg ja kartlik oleks neid keelata, parem on meid julgustada. Kõlagu see pealegi idealistlikult ja alati jälitatuna väitest, et meil pole raha neist üle rääkida. Suletust pooldava seltskonna võtteid endale peale suruda lastes olemegi ju kaotanud selle, mis meil on – arvamusvabaduse. Kui me suudame lubada sõnavabadust ja mitte ehitada propagandakanaleid, siis oleme üle ja võitnud – näidanud, et me ei karda. Nägin hiljuti inimest, kel oli hea meel, et tema laps valis ülikooli väljaspool Eestit, sest mine tea, kunas Eestis veel mäsuks läheb. Ta pole kindlasti üksik erand. Ebakindlus tabab ettevõtjaid ja investoreid seda kindlamini, mida rohkem me ise väljendame oma suutmatust NATO ja ELi liikme puutumatusse uskuda. Võib-olla olen naiivne, aga mina siiski praegu reaalset ohtu ei näe. Iseendas kahtlemine meid kindlasti ei aita. Uskugem NATOsse, aga olgem ise ka mees. Iga uudis uutest relvadest ja rahvusvahelistest õppustest teeb olemise uhkeks. Loodame, et meil neid relvi ikka ainult enesekindluse tõstmiseks vaja lähebki. Las uriseb seal piiri taga. Võimetu viha ajabki urisema.

Kindlasti peab Eesti olema heaks koduks venelastele, kelle soov on elada euroopalikus ja demokraatlikus maailmas. Kas me oleksime 20 aastaga saanud midagi teha, et oluliselt suurem hulk vene päritolu eestimaalasi oleks selgemalt ja ühemõttelisemalt euroopa- ja eestimeelsed?

Rebane: Selle „midagi pole tehtud” malakaga saavad pihta veel paljude parlamentide koosseisud, valitsustest rääkimata. Palju keerulisem küsimus on, mida üldse oleks saanud teha. Proovige ka aru saada venekeelsetest, kes on siia sattunud aastatel 1950–1985, teades, et see on üks suur NSV Liit. Andrei Hvostov kirjeldab oma „Sillamäe passioonis” kodanikku, kes elas Sillamäel, teadmata, et on Eestis. 1991. aasta muudatused raputasid nende psüühet radikaalselt. Aeg on küll paljusid asju klaarinud, aga ikkagi on paljud olukorras, kus ida pool on suur ja võimas, oma keelt rääkiv ja lapsepõlvest tuttavat maailmapilti esindav Putin, kes vähemalt sõnades neid veel ka aktiivselt kaitseb. Samal ajal kasvab noor vene põlvkond, kes räägib keeli, võitleb aktiivselt tööturul ja on oma tuleviku üheselt sidunud Eestiga. Mäletan AK Spordi saadet, kus üksteise järel rääkisid eesti keeles viis vene nimega sportlast, kes kõik olid Eestit rahvusvahelisel areenil esindanud! Viimase aja ideed suhtluskeskkondade (ETV 3) loomiseks on pikas perspektiivis kindlasti olulised. Seda kõike ei saa aga lahendada kiiresti ja ilusa jutu või äraostmisega.

Kartellierakondadele omase ühtlustuva poliitika ja selgroo kadumise tuules käivad sotsid Keskerakonnale omast mentaliteeti pidi, mille kohaselt nn eestimeelsed võimendavad oma poliitilist mõju Vene imperialismi toetavate inimeste häältega. Putinit ei kritiseerita, küll aga krimpsutatakse kõvasti nina paljude läänelike asjade peale. Kui niisuguste väärtustelgede järgi teostuks SDE ja Keskerakonna liit, nagu soovib Jaak Allik, kas saaksime ühtsema ühiskonna?

Rebane: Ei usu, et see liidu asi tõsine on. Poliitiliseks enesetapuks oleks sotsidel vähem valulikke meetodeid kui liit Savisaare juhitud Keskerakonnaga. Sotside hulgas on piisavalt sotsioloogiat tundvaid inimesi, kellele arve lugedes saab kiiresti selgeks, et selle liidu toetuspind oleks edukaks tegevuseks väga väike. Mõni aasta tagasi oli sellise ühenduse toetajaid ehk rohkemgi, praegu tunduks see väga veidrana. Nüüd lõhestab meid ja paljusid teisi riike lihtne küsimus „kas Krimmi ühendamine Venemaaga oli anneksioon või vabastamine?”. „Õigustatud vabastamise” vaate toetajaid on meilgi piisavalt ja siit edasi on paljusid teisi kokkuleppeid raske teha. Kindlasti saab see teema olema valimisdebattide üks olulisi küsimusi. Ootame ära ja pärast seda räägime liitudest.

ELiga ühinemise referendumi eel kallutas Savisaar sogase jutuga Keskerakonna ELiga liitumise vastu. Kui nüüd pääseks võimule selliseid mänge soosiv koalitsioon, kas pole siis tegu täiendava julgeolekuriskiga?

Rebane: See referendumiaegne haav on kinni kasvanud, aga arm on nähtav ja mõjutab inimeste valikuid, ka valimistel. Mao Zedong on kunagi öelnud, et „idatuul on alati tugevam kui läänetuul”. Kindlasti on inimesi, kes seda usuvad. Uuringud küll näitavad, et selge enamik Eesti inimesi ei kujuta ette turvalist elu ilma ELi ja NATOta, seega on nende liitude vastaseid ees ootamas heal juhul kommunaalpoliitiline tulevik.

Segases julgeolekuolukorras ei lisa turvatunnet ka probleemid meie sisemise demokraatiaga. Küsimus ei ole vist selles, et RE on liiga kauaks võimule jäänud, nagu on väljendanud Kalle Muuli. Rootsi sotsid olid võimul 40 pluss kaks korda tosin aastat ja paljudele oli Rootsi neil aegadel eeskujuks. Aga tunne, et erakondades tegutsevad isiksuste asemel hallid, seadusetuse piiril poliittehnoloogiaid ja rahahankimise viise rakendavad aparatšikud ei ole ju kadunud? Kuivõrd usute Reformierakonda ja kui iseseisev tundub peaminister parteikaaslaste ja parteidistsipliini taustal?

Kaljulaid: Rootsis pidasid sotsid ennemuiste vastu 40 aastat, nüüd ei saa isegi kolme kuud hakkama. Veel enne, kui üldse tekkis võimalus saata parlament laiali (Rootsis kehtib selline kolmekuuline embargo pärast valimisi), teatas valitsus tagasiastumisest. Rootsi valitsuskriis on stiiliküsimus: endine ametiühinguliider ei õppinud „päris” poliitikute kombel läbi rääkima ja loobus liiga kergelt, kui eelarve taha hääled kokku ei tulnud. Kas see oli lollus või sirge selg? Kas ei taibatud või ei tahetud hakata katuserahakeste kaupa hääli kokku panema? Väidetavalt jätnud Löfven oma pakkumise läbi rääkida väga hilja peale … See, mis saab ühest valitsusest ja kui kaua tema elab, sõltub kogemusest, juhusest, stiilist ja kahjuks mitte alati sellest, kui kriitiline on seisukord ümbritsevas maailmas. Seda tuleks silmas pidada, küsides, kas kõlbab teatud jõududest valitsust moodustada või kas kõlbab ikka kaua võimul olla. Võimaluse annavad valijad ja, jumal tänatud, iga nelja aasta tagant neil see võimalus on. Kes tahab, võib seda ka sapiselt poliitmänguks nimetada, aga ma ei nimetaks.

Osavust luua ja olla koalitsioonides tuleb tunnustada. Probleem võib see olla pigem siis, kui võimul olemise eesmärk – ühiskonda eest vedada – ära ununeb. Loodetavasti ei ole Eestis asjad nii hullusti, et ükskõik millist koalitsiooni võiks hakata kahtlustama soovis vabu valimisi mitte korraldada või vaba ajakirjandust likvideerida. Oma ideid ellu viia püütakse ka jõudumööda, aga eks arusaam sellest, kas tuleb seniseid trende tugevdada või pöörata, sõltub võimul oldud ajast. Kõiki asjaolusid arvestades on hea, et meie valimissüsteem tagab meile enamasti koalitsiooni, aga paremad ajad Eesti demokraatiale olid siis, kui parlamendis oli rohkem võistlevaid erakondi ja ideid. Tundub, et siis oli kõigil vähem küsimusi demokraatliku protsessi tervise kohta. Poliitikas on alati see risk, et soovitakse jätkata hääli toonud trende, aga elu meie ümber muutub ja vahel on kohanemiseks oluline suunda muuta. Ühel ja samal seltskonnal võib olla raske alustuseks alandada üksikisiku tulumaksu ja kaotada ettevõtte tulumaks ja siis hulk aastaid hiljem arutleda, kas maksusüsteemis parema tasakaalu leidmise nimel ei tuleks mitte neid varasemaid otsuseid ümber teha ja vähendada hoopis näiteks sotsiaalmaksu. Ühiskonna areng nagu nõuaks midagi muud, aga on ju teada, mis nipiga hääli saadakse. Mis sa siis teed, eriti kui usaldus valija suhtes on nii madal, et ei julgeta tõsiselt testida tema võimet aru saada ja kaasa mõelda? Kui valijad saadavad parlamenti rohkem erinevaid jõude, siis annab pea alati kokku panna sellise koalitsiooni, et saaks reageerida ka välistele teguritele, muuta senist suunda ja uuendada poliitikat. Kui valida on ainult paari partneri vahel ja needki on oluliselt nõrgemad peaministriparteist, siis kahaneb kindlasti variatiivsus, poliitika jääb ideevaeseks ja võib tekkida seisak.

Rebane: Analüüsisin mõni aeg tagasi Eesti skandaalimaastikku ja sain ootamatu tulemuse. A-kategooria skandaalide kontsentratsioon oli eriti suur aastail 2009–2012: KGB raha, doping, elamisload, Rummi kirjade varastamine ja parteide rahastamine. Paljud neist puudutasid just ettekujutust erakondade toimimisest. Viimased aastad on tegelikult suhteliselt rahulikud olnud, aga näe, reegel toimib. See ütleb, et unustatakse faktid, aga ei unustata tunnet. Äkki on hoopis olukord paremaks läinud, aga meie räägime oma aastatetagusest pettumisest?

Eestlaste seas näib domineerivat enesekuvand, mille järgi oleme tiigrid, kes on eeskujuandvalt tulnud toime majanduse arendamise ja majanduskriisiga ning Mark Adomanis ja Paul Krugman on lihtsalt pahatahtlikud. Kas neil pole ometi veidi õigus, öeldes, et meie buumieelne majandusareng oli lihtsalt müüt ning kasinuspoliitika õnnestumise osas oleme halvaks näiteks. Sipleme ju ikka peaaegu et viie vaesema ELi liikme hulgas, kord on meist Poola SKT või mõne teise näitajaga ees, siis Leedu, ja ka täiesti põhjas olevaks arvatud Läti pole meiega võrreldes ju kuhugi auku vajunud. Kuidas hindate Ansipi valitsemisaja sotsiaal-majanduslikku pärandit?

Rebane: Võrdlen praegust elu NSV Liidu ajaga ja olen õnnelik, paljud noored võrdlevad Hollandiga ja on õnnetud. Kelle elu on parem? Ei usu, et Ansip, Kallas, Savisaar või keegi teine minu elu eriliselt paremaks või halvemaks teeksid, seda teen ikka ise. Loodan, et meil ei saa valdavaks arvamus, et tuleb Putin ja teeb elu heaks. Samal ajal on selge, et vajame edasiseks arenguks uusi ideid. Ilvese „mis tõi meid siia …” muutub järjest aktuaalsemaks ja suured rahvuslikud visioonid järjest tähtsamaks. Peamises oleme vist kõik ühel nõul. Selle sõnastas 150 aastat tagasi Oscar Peschel, lihtne Leipzigi geograafiaõpetaja. Ta ütles 1866. aastal pärast Saksa-Austria sõda, et „kui preislased võitsid austerlasi, siis on see Preisi kooliõpetaja võit Austria kooliõpetaja üle”. Siin ongi kogu riiklik strateegia, võidu ja kaotuse määravad tegelikult kooliõpetajad.

Maailma raamatupoodide põhjal otsustades on lõppeva aasta suursündmuseks Piketty „Kapitali” tõlked. Kas Piketty suudab maailma muuta?

Kaljulaid: Piketty analüüsile on lisandunud teisigi, kes statistikale toetudes nõustuvad, et viimastel kümnenditel on toimunud oluline varanduse koondumine ühiskonna kõige jõukama osa kätte ja me räägime siin ikka väiksemast seltskonnast kui 1%. Ma ei ole näinud sellesarnast arvutust Eesti kohta, seega ei saa ainuüksi Piketty põhjal midagi enesekohast järeldada. Küll aga tuleb julgustada seda osa ühiskonnast, kellele tundub, et nad on sündinud vaesusse ja selliseks ka jäävad. Sotsiaalne mobiilsus ei tohi Eestis väheneda. Haridus peab olema jõukohane ja kättesaadav, ühtegi teist instrumenti ma ei näe. Ka väikesepalgaliste inimeste maksukoormus peaks olema null. Kui seda ei anna teha suurema maksuvaba sissetuleku ja praegusest kõrgema tulumaksu kombinatsioonis – kuigi ma ei saa aru, miks ei peaks saama – siis on IRLi pakutud paik praegusele süsteemile igal juhul parem kui lihtsa maksusüsteemi säilitamise nimel mitte midagi tegemine. Ja appi, käibemaksu alandamise mõte on lihtsalt väga kehv. Soomlased tegid seda majanduskriisi algul ja hinnad oluliselt ei alanenud. Milleks lasta alla toidukaupade käibemaks ja nuiata, et kaupmees siis selle edasi annaks ühtmoodi vaesele ja rikkale, kui saab ka lihtsamini – väikese sissetuleku pealt maksu kogumata?

OECD tutuvustas läinud nädalal sisse­tulekute ebavõrduse analüüsi OECD riikides, kelle kohta on võimalik pikemat aegrida koostada (Eesti kohta teadagi ei saa 30 aasta raames midagi sellesarnast analüüsida). Ka OECD näitab, et 10% rikkamaid teenib nüüd 9,5 korda rohkem kui 10% vaesemaid. 1980. aastatel oli see 7 korda. Uuringu hinnangul kahandab ebavõrdsuse kasv majanduskasvu ja OECD riikide majanduse maht võiks praegu olla ligi kümnendiku suurem, kui viimasel 25 aastal seda ebavõrdsuse süvenemise tendentsi poleks olnud. Oluliselt on stagneerunud nelja alumise tuludetsiili sissetulekud ehk suhteline ja mõnes riigis ka absoluutne vaesus kasvab. Kasv puudutab vaid ülemise 1% sissetulekuid.

Kuidas see majandust mõjutab? Eelkõige nii, et alumistes tuludetsiilides lakkab nn inimkapitali kumulatsioon – halveneb haridustase, ligipääs tervishoiuteenustele ja muudele avalikele teenustele. OECD soovitus on hoida lahti ka vaestele ligipääs haridusele ja tervishoiule ja jätkata euroopaliku ümberjagamispoliitikaga, kuid vähendada lennukilt raha külvamist ja eelistada täpselt sihitud toetusi. Viimased on odavamad ja OECD analüüsi põhjal ei avalda majanduskasvule negatiivset mõju. Üldised toetused on aga ise kasvu ahistava mõjuga, sest on raiskavad ja võivad põhjustada majanduses moonutusi, nt hoidumist tööotsimisest.

Kui me ei ole solidaarsed, minnakse üleilmastunud ja piirideta maailmas siit lihtsalt ära, ei kasvatata lapsi Eestis või ei sünnitata neid ja hääbume juba seetõttu. Nii et meie põhiseadusega peaks Piketty kokku kõlama?

Rebane: Louis Blanc, üleeelmise sajandi prantsuse sotsialistist poliitik, ütles kunagi, et „riik – see on vaeste pankur”. Eks nii vaatavad paljud ka tänapäeva Eestis. Teine vaade samale asjale, kui juba prantslaste tsiteerimiseks läks: Esimese maailmasõja ajal ütles üks Prantsuse kindral kurtvatele ohvitseridele lühidalt: „Marsi või sure!”. Kas palga tõstmine näiteks 20% takistaks noorte lahkumist Eestist? Ma ei ole sugugi kindel. Arvan, et me ei tea, mis kirg inimesi Austraaliasse nõusid pesema ajab. Äkki oleme seda teinud ise, viies majandusliku jõukuse kõige tähtsamaks eduindikaatoriks.

Palun jagage lõpetuseks mõnd oma lõppeva aasta raamatu, filmi, plaadi, või ka spordielamust?

Kaljulaid: Suvel külas olles pidin sõpru veenma, et televiisor spordilainele keerataks. EMil joosti, ei heidetud. Pidin ausõna andma, et sõbrad näevad eestlase või isegi kahe edasipääsu, aga sellestki veel päris ei aidanud. Sain oma tahtmise, lisades, et tegu on ka nägusate noormeestega – mõningaid inimesi on puhta spordiga väga raske motiveerida! Suur oli mu sõprade üllatus, et Eestis leiduski paar jooksjat, kes eelringist edasi said. Ega nad veel ikka hästi ei uskunud, et üks neist, see, kes tõketega rajal liigub, lausa medalilootus on … Rasmus Mägi hõbemedal sel heitlikul ja suure kukkumise ja koperdamise riskiga alal oli kindlasti selle aasta spordielamus. Gerd Kanteri stiili meid kõigepealt infarkti äärele ajada ja siis ikka medal võita ei taha ka unustada, aga eks heaga ju harjub ära. Sedalaadi sõud oleme ju aastaid näinud.

Rebane: Laulupidu.