Võit Moskva all oli tragöödia, mitte statistika

Aro Velmet

Teist maailmasõda käsitlevat tõlkekirjandust leiab Eesti raamatupoodidest nagu seeni pärast vihma, ent usin maiustaja avastab kiiresti, et pakutav dieet on küllaltki üksluine. Kaks maitset on eriti esiletorkavad. Esiteks domineerib tõlkekirjanduses sõjaajalugu suure algustähega, sõjategevuse, diplomaatia ja rindesündmuste analüüsile keskenduv militaarajalugu, mille tuntuim esindaja on ilmselt briti ajaloolane John Keegan. Teiseks tõlgitakse  silmanähtava innuga vene revisionistlike ajaloolaste töid. Viktor Suvorovit on eesti keelde tõlgitud ilmselt rohkem kui ühtegi akadeemilist ajaloolast, lisaks ilmusid hiljuti Mark Solonini „Katastroofi anatoomia” ja Bogdan Musiali (tema on küll sakslane) „Sihikul oli Saksamaa”. Nende teoste keskne väide on, mõningate variatsioonidega, järgmine: Teise maailmasõja tõeline põhjustaja oli Jossif Stalin, kes valmistus ründama Saksamaad 1941. aasta juulis,  ning Punaarmee ettevalmistus ründe- mitte kaitsesõjaks põhjustas Nõukogude Liidule sõja esimestel kuudel katastroofilisi, põhjendamatuid kaotusi.

Õnneks on see ajalooline „toidusedel” viimasel ajal mitmekesistunud sotsiaal- ja kultuuriajalooliste käsitlustega ning Nõukogude Liidu ajalugu eeskujulikult tundvate lääne ajaloolaste monograafiatega. Ainuüksi viimasel aastal on ilmunud kolm sellist teost: Norman  Daviese „Euroopa sõjas 1939–1945: Lihtsat võitu ei ole” (arvustus 26. III Sirbis), Orlando Figese „Sosistajad. Eraelu Stalini Venemaal” ja Rodric Braithwaite’i „Moskva 1941. Linn ja tema rahvas sõjas”, mida siinkohal arvustan. Rodric Braithwaite on Briti diplomaat, kes teenis Ühendkuningriigi suursaadikuna Moskvas aastatel 1988–1992, seega parimal võimalikul ajal. Moskva on jäänud Braithwaite’ile lähedaseks ka pärast tema diplomaatilise karjääri  lõppu: 2002. aastal ilmus tema sulest mälestusteraamat Nõukogude Liidu lagunemisest Moskva diplomaadi pilgu läbi ning nüüd siis tõsine ajalooline teos Moskva lahingu kohta. Pealkirjast hoolimata ei piirdu Braithwaite’i teos vaid Moskva lahingu kirjeldamisega. Teos annab mitmekülgse ja põhjaliku ülevaate sõjaaegsest Moskvast, alates 1941. aasta esimestest päevadest kuni Wehrmachti esimese lüüasaamiseni 1942. aasta kevadel. 

Braithwaite on algusest lõpuni eelkõige inimesekeskne: kuigi teoses leidub ka lühiülevaateid Punaarmee sõjaplaanidest, sõjatehnika kirjeldusi ja muid traditsioonilise sõjaajaloo lemmikvõtteid, on põhirõhk Moskva sõjaaegse igapäevaelu kirjeldamisel ja analüüsil. Näiteks võime Suure Isamaasõja puhkemist käsitlevast peatükist lugeda, milline mitmeti mõistetav õhkkond valitses Moskvas pärast sõja kuulutamist, kui ajutised patriotismipuhangud vaheldusid  sügava skepsise ja kriitikaga võimude suhtes, kes polnud suutnud sakslaste rünnakut ette näha. Peatükk lõpeb aga tsitaadiga Moskva koolipoisilt, kellele sõda algas hoopis liiga hilja – kohe pärast eksamisessiooni lõppu. Autor on saavutanud hea tasakaalu akadeemilise analüüsi ja „loojutustamise” vahel, intrigeerivad ja ootamatud detailid hoiavad lugeja tähelepanu pidevalt terava ega lase inimestel kunagi kaduda sõjaväeliste strateegiate, ajalooliste  protsesside ja muude abstraktsioonide vahele.

Sedasama inimlikkust jagub Braithwaite’il ka sõjatandrile. Arvukatele intervjuudele, kirjavahetusele ja sekundaarkirjandusele toetudes annab autor ülevaate reasõdurite meeleolust ja kogemustest. Sealhulgas esitab autor mitmeid näiteid kangelastegude, eneseületuse ja spontaanse vastupanu kohta. Üksikisikute lugudele toetudes näitab autor, kui suur hulk  põhjusi motiveeris sõdureid ja tsiviliste sõjaüritusega ühinema, ent sedasi, kui lihtne oli rindel surra kas sakslaste või Nõukogude karistussalkade käe läbi. Braithwaite’i käsitluses on iga surm sõjas tragöödia. Lõpuks jõuab Braithwaite järelduseni, et Punaarmee edu Moskva all tagas esiteks lihtsõdurite murdumatu patriotism, mida ammutati eelkõige traditsioonilisest vene kultuurist, õigeusust ja ajaloolistest võitudest, ning  alles seejärel Stalini halastamatu julmus ja järjekindlus. Pelgalt hirm ei seleta seda, miks vangivõtmisest pääsenud vene sõdurid moodustasid rindejoone taga partisanisalkasid, kes Moskva lahingu lõpuni võimaluste piires sakslasi kimbutasid, või miks leidus võimude vastasseisust hoolimata Moskva vabatahtlike seas sadu naisi. See järeldus tundub esmapilgul isegi liiga enesestmõistetav, ent meenutades, kui sageli kiputakse sakslaste kaotust seletama  üheplaaniliselt ränga Vene talvega või Nõukogude juhtkonna valmidusega sõdureid kahurilihana kasutada, kasvab sümpaatia selle tõlgenduse suhtes üksjagu. Kuigi Braithwaite pole põhikohaga ajaloolane, ei ole see selle raamatu puhul tajutav.

Teosest kumab läbi põhjalik historiograafiline eeltöö, autor on kursis nii tähtsamate vene ajaloolaste kui ka anglo-ameerika uurijate kirjutistega. Eesti lugejale on ilmselt huvitavaim diskussioon  selle üle, „kas Stalin valmistus 1941. aasta juulis ründama Saksamaad”. Braithwaite ei anna sellele küsimusele lõplikku vastust, ent toetab ilmselgelt vaatenurka, mille kohaselt ei usaldanud paranoiline Stalin Saksamaa peatset agressiooni ennustavaid Briti kommünikeesid ega pidanud Punaarmeed võimeliseks edukat preventiivset rünnakut sooritama. Selline käsitlus on, muide, angloameerika ajalookirjutuses üks tavapärasemaid. Samas tunnistab  Braithwaite ka alternatiivsete tõlgenduste olemasolu ning pühendab mitu lõiku Viktor Suvorovi „Jäälõhkujale”. Tähelepanelik lugeja leiab ääremärkustest terve loetelu teoseid, mis jäävad kas ühele või teisele poole lahinguvälja, koos Braithwaite’i kommentaaridega. Tähelepanelikkust on näha ka paljudes teistes küsimustes, nii Punaarmee reaalse tugevuse hindamisel kui ka karistussalkade halvasti dokumenteeritud tegevuse analüüsil. Ka siin  võib ääremärkustest leida vastava kirjanduse ülevaate, mis on laiale publikule suunatud raamatu puhul üsnagi erandlik. Teksti sees on autor lisaks oma tõlgendusele ära maininud ka peamised vastuargumendid ja alternatiivsed käsitlused, hoidudes üldjuhul kategoorilistest hinnangutest, välja arvatud juhtudel, kus tal on võimalik tugineda esmaallikatele või uutele intervjuudele. Selline tagasihoidlikkus on äärmiselt teretulnud, kuna annab eesti lugejale  ühtlasi võimaluse tutvuda lääne sovetoloogia kaanoniga.

Tundub, et meie kirjastused on astumas esimesi samme Teise maailmasõja valgustamiseks kogu selle mitmekesisuses. Sotsiaalkultuuriline ajalugu on valdkond, mis on meil endiselt alahinnatud, nii Teise maailmasõja kontekstis kui ajalookirjanduses üldse. Ometi kirjutatakse suur osa akadeemiliselt väärtuslikku ja igale lugejale haaravat ajalugu tänapäeval  just selles valdkonnas. Lisaks Braithwaite’i ja Daviese teostele võib nimetada ka näiteks Catherine Merridale’i või Thomas Childersi viimastel aastatel avaldatud uurimusi, kus on käsitletud vastavalt Vene ja Ameerika sõdurite kogemusi lahinguväljal. Paraku pole neist kumbagi veel eesti keelde tõlgitud. Ei tasu mainidagi kümneid teoseid, kus käsitletakse sõda „kodurinnetel”, naiste rolli Teises maailmasõjas ja sõja mõju  kolonialismile – ka nende teemadega on vähemalt praegu võimalik tutvuda ainult inglise keeles. Seetõttu tasub kirjastajatel tulevikus mõelda, kas meie turule on vaja veel ühte ülevaadet tanki T-34 fuselaaži eripärast, või tuleks panustada mitmekülgsusele ja põhjalikkusele. Igal juhul võib Braithwaite’i ja Daviese tõlkimist lugeda suurepäraseks avapauguks.